Võtke rõõmsalt vastu kõik see, mis ei lase teil uhkeks minna

Kui me oleme Kristuses, ei saa kannatused meid peatada ega mõjutada Tema armastust meie vastu. Isegi kõige hullemad katsumused, millega me silmitsi seisame, on Tema võimsates ja armastavates kätes ja tulevad meile kasuks – nad viivad meid Temale lähemale, tugevdavad meie usku, valmistavad meid ette selleks, et teisi lohutada, paljastavad ja likvideerivad meis alles oleva patu, aitavad minna sügavamale ja leida sügavamaid ja võimsamaid rõõmuallikaid Temas.

Kuid mõnikord on hüve, mida Jumal kannatades tekitab, hoopis see, mida Ta meie elus tagasi hoiab mitte see, mida me saame. Nendel juhtudel ei saa me sageli aru, mille eest meid päästeti. Isana ei tea Jumal mitte ainult seda, mida me vajame, vaid ka seda, mida me tingimata peame vältima. Kui üks valu äratab meid meie pattudest, siis teine ​​on Jumala armastav viis pattu ära hoida – näiteks sünget, ohtlikku ja ahvatlevat uhkuse pattu.

Apostel Paulus kannatas erilise ja pideva valu käes, mis oli talle kiusatuseks ja kaitses teda uhkuse eest:

 Seepärast, et ma ennast ei ülendaks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ennast ei ülendaks. (2. Kor 12:7 – vene keelne tõlge)

Et ma ennast ei ülendaks. Ta väljendab sama mõtet kaks korda ja seda vaid ühes lauses. Miks seda korrata? Sest ta teadis kui hukutavalt ahvatlev on uhkuse patt. Kui Jumal ilmutab meile oma suurejoonelisust, võib meil tekkida kiusatus mõelda, et meie oleme suured. Ja mida rohkem Ta meile ilmutab, seda tugevam võib see kiusatus olla.

Uhkuse tõelised ohud

Jumala kohta rohkemate teadmiste omandamine võib olla ohtlik, isegi surmav. Lõppude lõpuks võib saatan ka tekitada teis soovi Jumalat rohkem tundma õppida, kui see teadmine paneb teid rohkem iseendale ja vähem Jumalale lootma. Jumal andis Paulusele liha sisse vaia “võrratult suurte ilmutuste tõttu” – kuna ta nägi Jumalat rohkem kui enamik inimestest. Kui meie, nagu Paulus, teaksime uhkuse vaimsest ohust, ei põlgaks me meile antud vaia – kroonilist valu või haigust, täitmata unistusi või ootusi, purunenud suhteid ja võitlusi, pidevalt jälitavat ahvatlust või ükskõik mida, mis meid häirib.

Paulus kasutab väljendit “ennast ülendama” veel teises kohas Pühakirjas kirjeldades antikristust, kes ühel päeval ilmub:

“Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui 
on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, 
hukatuse poeg, kes paneb vastu ja ülendab ennast üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana.”(2. Tessalooniklastele 2: 3-4). Ühes vastikus ja kohutavalt hävitavas inimeses näeme me elusuuruses portreed ülbuse, iseteadlikkuse ja upsakuse seemnetest, mis on peidus igaühes meis. Edevus veenab meid, et me väärime seda, mida ainult Jumal väärib, kuni me kuulutame end ise jumalaks ja muudame oma südame Tema suhtes kalgiks.

Teises kirjas hoiatas Paulus meid, et kui ülendada vastpöördunu juhi kohale, siis on oht, et ta „võib muutuda upsakaks ja langeda sama süü sisse kui kurat.” (1. Timoteosele 3: 6). Isegi pärast seda, kui kirik soovib panna inimese kogudusevanemaks, võib temas uhkus siiski kasvada, kuni ta langeb saatana kätte. Uhkuse kiusatus on hirmutav ja hävitav isegi (ja võib-olla eriti just) kirikus, sest kõik kiriku inimesed arvavad, et neil on teadmised Jumalast.

Õnnistatud vai

Kuni me pole õppinud nägema uhkuse hävitavat jõudu, ei ole meil võimalik pidada vaia õnnistuseks ja võime Jumala peale solvuda, et Ta on millegi sellisega seotud. Kuid kui uhkus hävitab inimesi tõesti igaveseks ja kui me oleme selle kiusatuse suhtes haavatavad, võtab meie vai – kuigi see on tõesti ebameeldiv ja mõnikord kohutav – uue ja hämmastava armastuse mõõtme.

Tahan täpsustada: igasugune võlu, mida me oma vaias näeme, ei tuhmista ega leevenda valu ning saatan jätkab meie kiusamist ja rõhumist meie lihas oleva vaia kaudu (2Kr 12: 7). Kuid äkki ja järk-järgult hakkame nägema, kuidas selle valu kaudu Jumal meid kaitseb, puhastab ja teenib. Vai, mis tundus olevat needus, muutub nüüd ootamatult väärtuslikuks tänu sellele, mis see meie sees ja meie jaoks on teinud.

Paulus kannatas tugevamalt ja sagedamini kui enamik meist. Seetõttu ei vähendanud ta kunagi kannatuste tõelist agooniat. Kuid ta ei lubanud ka kannatuste vaimsel valul ega ühelgi kannatusel ära võtta temalt seda head, mida Jumal temas kannatuste läbi oli teinud. Teda ahistati, ta oli meeleheitlikes olukordades, teda kiusati taga, teda rõhuti maha (2Kr 4: 8–9), kuid ta võis siiski öelda, et mitte mingil juhul me ei nukrutse, vaid kuigi meie väline inimene  kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au (2. Kor 4:16-17 – vene keelne Piiblitõlge).

Kõdunemine oli reaalne. Tohutu, lõputu kuulsuse koorem oli aga sama reaalne ja isegi suurem kui see, mille ta kaotas või mida taluma pidi. Kannatus oli intensiivne, kohati isegi väljakannatamatu (2Kr 1: 8), kuid õnnistus varjutab kannatusi alati nagu päikesetõus, mis haarab hommikuse horisondi.

Anudes Jumalat

Hoolimata asjaolust, et Paulus lõpuks võttis oma vaia vastu, anus ta, et see temalt ära võetaks. Lihas olev vai võib tuua meile igavese hüve, mida me poleks nõus vahetama ajutise mugavuse vastu, kuid see ei tähenda, et me peaksime tahtma, et see vai oleks meie lihas – või et me ei saaks paluda, et Jumal selle eemaldaks. “Anusin kolm korda Issandat, et Ta selle minust eemaldaks,” ütleb ta (2. Kr 12: 8).

Paulus anus Jumalat, samamoodi nagu ta anus kogudusi (ta kasutab sama sõna Roomlastele 12: 1; 1. Korintlastele 1:10; Efeslastele 4: 1; 1. Tessalooniklastele 2:12). Paulus mitu korda palub ja anub oma kirjades, kuid ainult ühel juhul anus ta Jumalalt nii palju. Mida saaksime tema anumisest õppida? Esiteks on tavaline, isegi õige paluda Jumalat, et kannatused mööduksid. Paulus tegi seda ja Jeesus ise tegi seda Ketsemani aias, ehkki Ta teadis, et peab kannatama (Matteuse 26:39).

Teiseks siiralt, alandlikkuse ja usuga Jumala ette tulla ja anuda, et Ta eemaldaks kõik, mis meid piinab, pole ainult kasulik, vaid pange tähele, et Paulus tegi seda korduvalt. Mitte üks kord, mitte kaks korda, vaid kolm korda tuli ta Issanda ette, anudes abi ja vabastust. Ehkki Ta teab kõiki meie vajadusi ja palveid enne, kui nad meie huuli puudutavad, meeldib Jumalale, kui me palume ja kui me jätkame palumist (Luuka 18: 1–8). Seetõttu, kui füüsiline või vaimne valu on väljakannatamatu, siis ärge kartke Teda uuesti anuda.

Lõppude lõpuks ei anunud ta Jumalat igavesti. Ta küsis, küsis uuesti ja küsis veelkord, pärast mida võttis ta oma vaia vastu peaaegu nagu kutsumuse, uskudes, et Jumal tahab kasutada tema nõrkust paremini, kui ta saaks kasutada tema tugevust. Kui ta tõesti vajaks vaia eemaldamist, siis Jumal teeks seda. Paulus uskus, et Jumal teab, mida ta vajab, ja annab selle omal vabal tahtel õigel ajal. Me ei pea piirduma ainult kolme anumisega, aga peame sarnaselt Paulusele olema valmis võtma elu kui „lühiajalist kerget” kannatust, mida põhjustab vai meie lihas.

Me ei peaks kartma Jumalalt küsida, siis küsida seda taaskord ja veel ühe korra. Kuid Jumal tahab ka, et me arendaksime endas südant, mis suudab vastu võtta, aktsepteerida ja isegi kiidelda targast ja alati armastavast „Ei-st”, teades, et meie katsumused ja nõrkused näitavad Tema halastust palju rohkem kui meie võidud ja tugevus.

Rahul ja nõus kandma vaia oma lihas

Me ei peaks tahtma ega nõudma enda lihasse vaia, kuid kui Jumal on meie poolt ja meiega koos, siis me võime õppida selle vaia olemasoluga rahule jääma. Paulus ütleb: „Olen ​​oma nõrkusega täiesti rahul, rahul solvamistes, viletsustes, tagakiusamistes ja kõigis raskustes Kristuse nimel, sest kui olen nõrk, siis olen ka tugev“ (2. Korintlastele 12:10, kaasaegne venekeelne tõlge). Ta pole rahul mitte ainult nõrkustes, vaid ka raskustes, õnnetustes, tagakiusamistes.

Eelmises peatükis kirjeldas ta raskusi, millega ta kokku puutus, süngetes detailides:

Mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve  öö ja päeva olen olnud veevoogudes; tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti; (2. Kor 11:25-27)

Ja kõige selle juures jääb ta rahule. Ja mitte ainult kannatustes või nende läbi, aga ka koos nendega. Miks? “Kristuse pärast” (2Kr 12:10). Sest Pauluse nõrkused, tagakiusamised ja hädad toovad esile ja muudavad Kristuse väe, tarkuse, armu ja armastuse veelgi säravamaks. Tema vai, selle teravusest hoolimata, oli raamiks kõigele sellele, mida ta armastas Jeesuses.

Ja ta oli oma vaiaga rahul, sest see hoidis teda edevuse eest. Seetõttu, kui teie lihasse tekib vai ja see jääb sinna, siis „alandage ennast Jumala vägeva käe alla, et Ta teid õigel ajal üles tõstaks. Pange kõik oma mured Tema peale, sest Tema hoolib teist. ”(1. Peetruse 5: 6–7). Uhkus oma rumaluses nõuab kohest ülendamist. Alandlik armastus – ülendab Jumalat, Tema halastust, jõudu, tarkust, aega isegi siis, kui me peame praegu kandma vaia oma lihas. Ja alandlikud, suures ja siiras rahulolus, ootavad rõõmsalt seda päeva, mil Jumal ülendab neid igavesti ja vabastab neid kõigist vaiadest, mida me oma lihas kunagi oleme kandnud.

Allikas: http://ieshua.org/privetstvujte-vsyo-chto-uderzhivaet-vas-ot-gordosti.htm