Yankel Wiesenfeld tuli imekombel Ukraina põrgust eluga välja kaotamata oma usku

1941. aasta augustis andis Hitler oma lähedasele liitlasele, Rumeenia diktaatorile ja raevunud antisemiidile, Ion Antonescule tohutu hulga vallutatud Ukraina maaalasid. Selle vähetuntud piirkonna eesmärk oli olla Rumeenia juudi elanike jaoks prügimägi ja tapmiskoht.

Piirkond hõlmas 16 000 ruutmiili külmunud Ukraina maapiirkonda, mida piirasid põhjaosas Bugi jõgi ja lõunas Dnestri jõgi. Rumeeniast sellele suurele maale pääsemiseks oli vaja ületada Dnestr, kust piirkond oma nime sai; Transnistria, mis tähendab “üle Dnestri”.

Sajad tuhanded Rumeenia juudid olid sunnitud pargastega üle jõe oma surma poole minema. Transnistria oli täis kümneid getosid, sunnitöö-ja surmalaagreid, mille nimed olid Golta, Sarsgorod ja Mogilev-Podolsk. Need laagrid erinesid tõhusatest Saksamaa ja Poola surmatehastest; rumeenlastel polnud sakslaste organisatsioonilist teravust. Juudivangidele ei väljastatud numbreid ega vormiriideid, samuti ei püstitatud gaasikambreid ega krematooriume.

Rumeenia lähenemine “lõplikule lahendusele” oli surm külma, nälja, haavatavuse, haiguste ja mõrvade läbi. Sageli ei antud vangidele toitu ega peavarju. Nälgimine oli tohutu ja vägistamine oli üks elu osa. Mädanenud riideid polnud võimalik asendada ja seetõttu olid paljud vangid alasti. Tüüfuse epideemiad, külmakraadid, sunnitud marsid ja tulistamisrühmad laastasid küüditatuid ja kohalikke elanikke.

Minu vanaisa Yankel Wiesenfeld küüditati 1942. aastal Transnistriasse, kuu enne oma 19. sünnipäeva. Ta sündis ja kasvas suures ja edukas juudikogukonnas Czernowitzi juudi kvartalis. Czernowitz oli peamine linn Bukovinas, vaidlusalusel territooriumil, mille Nõukogude Liit oli jõuga rumeenlastelt ära võtnud ainult selleks, et edukas Wehrmacht, Saksa armee, selle taas Rumeenia kontrolli alla tagastaks. Gestaapo võttis kiiresti kontrolli Czernowitzi üle, asutas sinna juudi geto ja kohustas kõiki juute oma rõivastele kollase tähe õmblema.

Czernowitzi linnapea Traian Popovici oli rumeenlaste seas haruldus: ta ei olnud maruvihane juudivihkaja. Popovici püüdis oma linna juute küüditamise eest kaitsta, kuid tal õnnestus oskuslikele kaupmeestele tagada vaid väike arv erandlube. Yankel, tema vanemad ja vennad, kellel puudus vajalik rikkus või sidemed, ei kuulunud nende väheste õnnelike hulka, kellele anti “Popovici luba”. Nad aeti rongijaama ja suruti Transnistriasse suunduvate räpaste vagunite peale.

Kui Yankel jälgis, kuidas ta pere ja sõbrad ükshaaval Transnistriale alla vandusid, kaotas ta igasuguse ellujäämislootuse. Umbes 130 000 Czernowitzi juudist, kes küüditati üle Dnestri, tulid ainult 10 000 eluga tagasi. Yankel ise ei saanud aru, miks või kuidas ta sattus nende väheste õnnelike sekka. Asjaolu, et ta pääses Ukraina põrgust mitte ainult oma elu, vaid ka usuga, on keeruline ratsionaalselt seletada.

Ühel korral õnnestus Yankelil ja kahel tema kaaslasel valvuritest eemale hiilida ning toidu otsimisel maapiirkonnas ringi kolada. Varsti kuulsid nad neid jälitavate Rumeenia sõdurite ja nende koerte kohutavaid hääli. Keset tugevat lumesadu ronis Yankel koos kaaslastega puu otsa ja peitis end okste vahele. Nende jahtijad teades, et nälgivad põgenejad on lähedal, viskasid lume sisse kartuleid, vedades kihla, et noormeestel pole jõudu kiusatusele vastu panna. Neil õnnestus Yankel peaaegu puu otsast maha meelitada – kaaslased pidid teda vägisi tagasi hoidma.

Sõja lõpupoole Ukrainas, kui vabanemine oli lähedal, sundisid Rumeenia valvurid kõiki Yankeli sunnitöölaagris asuvaid juute ühishauda kaevama. Vangid rivistati üles ja neid hakati maha laskma, Yankel nende seas. Kui nõukogude võim saabus piirkonda vabastama, sikutas valedokumentide alusel lähedal elanud kohalik juut Yankeli komatoosse keha laipade seast välja.

Nõukogude võim andis Yankelile kaks kuud taastumiseks aega ja saatis ta siis rindele võitlema. Pärast sõda jõudis Yankel Itaalia ümberasustatud isikute laagritesse, kus ta viibis kaks aastat. Kuna Iisraeli sisenemine ei olnud võimalik, siis anti talle luba emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse. Yankel saadeti Ellise saarelele 1948. aastal 25-aastaselt, rahata ja üksi. Sellest hoolimata õnnestus tal oma noorpõlves oma elu ja perekond juudi traditsioonide alusel üles ehitada.

Yankel laenas mõnisada dollarit, ostis müügikäru ja läks New Yorgi Lower East Side’i kaltsukaupmeheks. Ta töötas väsimatult ja oli ääretult aus ning varsti asendas oma müügikäru poega. Lõppkokkuvõttes ostis ta ära hoone, kus pood asus. Yankeli ausus oli selline, et IRS auditeeris kord tema ettevõtet ja kirjutas talle lõpuks 20 000 dollari suuruse tšeki.

Yankel hakkas äri ajama jaapanlaste poolt tabatud ja piinatud sõjaveterani Gustav van Dami nimelise Hollandi juudiga. Gustav tutvustas Yankelit oma tütrele Annie’le, kes oli sõja veetnud Indoneesias Jaapani juhitud interneerimislaagris. Yankel ja Annie abiellusid peagi ning kolisid Boro pargi kahepereelamu viimasele korrusele. Annie vanemad kolisid allkorrusele.

Traagiliselt avastati Anniel varsti pärast kolmanda lapse sündi ajukasvaja. Pärast kümme aastat kestnud võitlust selle haigusega lahkus Annie. Yankel ei abiellunud enam kunagi.

Yankel lahkus meie hulgast 2007. aastal, kui olin 18. Mäletan teda kui erakordselt eraklikku ja endassetõmbunud inimest. Holokausti kogemustest selgelt vaevatuna hoidis ta oma mälestusi enamasti vaid enda teada. 2016. aasta alguses õega holokausti üle arutades tuli mulle pähe, et oleme viimane põlvkond, kes tunneb ellujäänuid isiklikult. Mõnes mõttes sureb holokaust koos meiega. Otsustasin panna vanaisa jutu järeltulijate jaoks paberile.

Mu vanaisa rääkis harva oma sõjaaegsetest kogemustest, nii et minu ülesandeks oli vanade sõprade ja sugulaste, dokumentide ja arhiivide ning raamatute ja videote otsimine mitme aasta jooksul, et vanaisa juttu rekonstrueerida. Loodan, et The man across the river” austab tema mälestust ja kõigi nende mälestust, kes Ukraina tapmisväljadel hukkusid.

Holokausti mälestuspäev, ka holokausti ohvrite rahvusvaheline mälestuspäev on alates 27. jaanuarist 2006 üleilmselt tähistatav tähtpäev Teises maailmasõjas massiliselt mõrvatud juutide mälestuseks. (allikas Vikipeedia)

Allikas: https://www.aish.com/ho/p/My-Grandfather-Survived-the-Killing-Fields-of-Ukraine.html?s=ss1