Lugege allolevat õpetust või vaadake videot Yehuda Bachana õpetusest.
Šabat Šalom. Sel Šabatil me lugesime Parashat Re’eh’i. Selle nädala parasha algus viitab valikule. Inimestele antakse võimalus ise mõelda.
See võimalus on rahvale antud – nad saavad mõelda ja valida. See võimalus on antud linnale, kogukonnale, perekonnale ja üksikisikule. Igaüks võib mõelda, igaüks saab valida.
Kahtluse tähtsus
Kõik, mida teete abi vajavate inimeste ja perede heaks, on 100% nii, nagu oleksite teinud seda isiklikult Ješua heaks.
Igas religioonis on liiga paljud küsimused muutunud absoluutseks aksioomiks, nende üle ei tohi arutada, neid ei tohi kahtluse alla seada, neid ei tohi uurida.
Me ei tohi esitada küsimusi – me peame aktsepteerima neid kui tõde! Ja kui me seda ei tee, siis oleme suures hädas, siis hakatakse meid laimama, meid mõistetakse hukka ja meise suhtutakse kui ketseritesse.
Mis tähtsus on vabal tahtel?
Suur tähtsus on selles, et see tekitab kõhklusi, ebakindlust ja isegi kahtlusi. Kui keegi üldse ei kahtle ja kõik on talle selge ja teada, siis selline inimene ei ole tavaliselt hea inimene.
Sest selline suhtumine kutsub esile absolutismi ja saatusliku innukuse. Selline lähenemine tekitab inimlikku äärmuslikkust, ülbust, hoolimatust ja tundetust teiste suhtes.
Meie paraša (Tooraportsjon) pakub meile võimalust tõde kahtluse alla seada. Kõik allub valikule ja ei ole olemas ettemääratud olemust.
Pole olemas usku, mis tekib ilma kahtluste, proovilepanekute, põhjaliku õppimise ja siis veel enamate katsete ja uuringute piinata.
Kui me selle piina läbime, siis saavutame puhta, tagasihoidliku usu ja suure hoole teiste vastu. Sest me mõistame, et sõltumata meie kõrval oleva inimese arvamustest, usust või valikust, on inimene siiski loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks.
Piibel ei räägi minust, vaid teistest
Ja tõepoolest, me leiame oma parašas rõhuasetuse teiste, leskede, orbude, pöördunute ja lihtsalt: vaeste eest hoolitsemisele.
Vaadake pühi, mis ilmuvad paraša lõpu poole. Võimatu on isegi pühi korralikult, käsu korras, tähistada ilma vaestest hoolimata, kätt ja südant võõrastele, nõrkadele ja vaestele meie seas avamata.
Kui märkame, ei ole Piibli põhirõhk minul ja iseendal. Piibel ei räägi minust. Mina ei ole Pühakirja keskmes.
Ješua õpetab mulle, et Jumal on Pühakirja keskmes ja teise punktina on mu ligimene Pühakirja keskmes. Terve Vana ja Uus Testament – vastavalt Ješuale – taandub meie suhtele Jumalaga ja suhetele teistega.
Ja meie üllatuseks ei ole üldiselt Pühakirja keskmes meie usk, vaid pigem meie teod ja meie vili. Mitte see, mida me oma südames usume, vaid see, mida me oma kahe käega teeme.
Oleme harjunud oma tõekspidamisi rõhutama, õpetust puhtamaks ja piiblitunde teravamaks muutma.
Pühakirja tõeline rõhk on tegude tegemisel. Pühakirja täideviimine ja usu füüsiline ilming.
Ješua eelistab tegusid usule
Üks Uue Testamendi lõik, mis on mind alati köitnud ja alati olnud tohutult oluline, on “Rahvaste kohtuotsus”. Matteuse evangeeliumi 25. peatükis seab Ješua õiged paremale ja ebaõiged, õelad, vasakule.
Mida kuningas ütleb? Jeesus ütleb õigetele: “Te andsite mulle vett, kui mul oli janu, toitsite mind, kui olin näljane, aitasite mind, kui ma olin õnnetu.”
Mis on õigete vastus?
„Ješua, meie Issand, meie kuningas, millal? Millal sa olid näljane või janus või puuduses? Millal? Aitasin paljusid inimesi, aga mäletan neid kõiki, võtsin igaühega kontakti, pöörasin igaühele personaalset tähelepanu. Isand, ma ei mäleta sind! Vabandust, aga sa oled midagi segamini ajanud. Võib-olla aitas sind keegi teine?”
Kuningas Ješua vastab ja ütleb: “Kõik, mida te tegite nende inimeste ja perede heaks, kes vajasid abi, on 100% nii, nagu oleksite teinud seda isiklikult minu heaks. Tulge oma pärandisse, tulge taevariiki.”
Jeesus ei maini siin üldse usku, vaid pigem seda, mida inimesed tegid või ei teinud. Nad aitasid või ei aidanud. Punkt.
Toora räägib heategevusest
Selle nädala parašas mainitakse enam kui 50 käsku. Kuid eriti silmapaistvad on heategevusega seotud käsud.
“Kui su keskel on mõni vaene, keegi su vendadest mõnes su väravaist sinu maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab, siis ära tee oma südant kõvaks ja ära sule kätt oma vaese venna eest,.” – 5. Moosese 15:7
Käsk „…olge avatud…” ilmub kaks korda (5. Moosese 15:8,11). Paraša jätkab täiendavate käskudega, mis hoolitsevad vaeste eest.
Täna õpime: kümnisest vaestele (igal kolmandal aastal läheb kogu aasta kümnis vaestele ja abivajajatele), võlgade kustutamisest, laenu andmisest ka seitsmenda aasta lähenedes ning maksete andmisest või mõnest kümnise tüübist orjale, kes lõpetab orjuse.”
Isegi käsk “Olge rõõmsad oma pühadel…” kolmel pühal sisaldab “…võõraid, orje ja lesknaisi…”
Te ei saa midagi kaasa võtta
Heategevuse kontekstis tahan alustada ühe looga:
Mõni aasta tagasi suri edukas ärimees, kes oli tuntud kui rikas, kuid armuline mees.
Ta annetas aeg-ajalt väärt eesmärkidele ja heategevusorganisatsioonidele.
Kui see rikas mees oli suremas, usaldas ta oma lastele kaks kinnist ümbrikut ja käskis neil avada esimene kohe pärast tema surma ja teine pärast juutide leinaaja “šiva” lõppu.
Kui kätte jõudis päev… ja ta suri. Avasid pojad esimese ümbriku, milles oli isa palve: “Ma tahan, et mind maetaks sokkidega.”
Poisid tahtsid täita oma isa viimast palvet, kuid Chevra Kadisha (juutide matmisteenistus) nõudis, et juudi seaduste järgi ei tohi kedagi sokkidega matta.
Kõik nende palved, hüüded ja ähvardused – ja isegi suured altkäemaksud – ei aidanud. Ja isa maeti ilma sokkideta.
Nad kõik ootasid pikisilmi šiva lõppu, et avastada teise ümbriku saladus.
Kogu pere ja sõbrad kogunesid ning vanem poeg võttis värisevate kätega ümbriku ja avas selle. Sees oli kirjutatud:
“Ma tean, et matsite mind ilma sokkideta. Tahtsin teile lihtsalt näidata, et ükskõik kui palju raha ja vara teil maailmas on. Kui te siit lahkute, ei saa te kaasa võtta ühtki närust sokipaari…”
Saame valida õnnistuse
Ješua õpetas meid mitte koguma oma varandust siia maailma, kus võib selle väärtuse kaotada, varastada, kus see võib mädaneda või lihtsalt kaduda.
Selle asemel julgustab Ješua meid koguma oma varandust Taevasse, kus meie sääste valvatakse, kus on eriti suur huvi – isegi kümnekordne.
Selle nädala paraša õpetab meile, et valik on meie, me saame valida õnnistuse, võime täita Jumala Sõna, täita käske ja täita usku. Ja Jumala Sõna lubab meile õnnistust, mida tõlgitakse kui rahu, vaikust, turvalisust, viljakust, edu, tervist ja rõõmu perekonnas.
On üks salm, mis mulle isiklikult parašast silma torkab. Olen seda juba lugenud, aga tahan uuesti lugeda:
„Kui su keskel on mõni vaene, keegi su vendadest mõnes su väravaist sinu maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab, siis ära tee oma südant kõvaks ja ära sule kätt oma vaese venna eest, vaid ava temale heldesti oma käsi ja laena temale meelsasti, mida ta vajab.” – 5. Moosese 15:7,8
Siin on käsk selge, me peame aitama vaeseid, hädas olevaid inimesi ja perekondi.
Kuidas Netivyah vaeseid aitab
Soovitan teil leida heategevusorganisatsioon, mida usaldate ja mis asub teie elukoha lähedal, seal osalema ja oma käsi ulatama.
Samuti, kui olete huvitatud Jeruusalemmas abistamisest, siis me aitame iganädalaselt 130 peret. Igas peres on keskmiselt 5 inimest, seega aitame umbes 650 täiskasvanut ja last.
Igal nädalal võtab meiega ühendust iga pere esindaja, kellele saabub valik puu- ja juurvilju, külmutatud tooteid nagu kala, kana ja liha ning toiduvalikus on ka õli, riis või isegi maisihelbed.
Netivyah’s oleme seda püha tööd teinud alates 2000. aastast, 18 aastat heategevusest.
Töötame käsikäes Jeruusalemma hoolekandebüroode töötajatega.
Meie iganädalane Toora osa rõhutab vaestele andmist, ühiskonna nõrkade eest hoolitsemist, meist erinevate inimeste eest hoolitsemist.
Lugu kahest merest – kumb sa oled?
Lõpetan lühikese looga:
Iisraeli maal on kaks järve: ühes on selle veed magusad ja seal elavad kalad. Puud laotavad oma oksad selle kohale ja saadavad oma janused juured selle tervetesse vetesse. Lapsed mängivad selle kallastel, nagu lapsed mängisid piibliajal.
Jordani jõgi toob sellesse merre mägedest alla vahutavat vett. Inimesed ehitasid oma majad selle kallaste äärde ja linnud rajavad siia oma pesasid ning kõik loomad on õnnelikud, et nad on sellesse kohta elama asunud.
Kuid Jordani jõgi voolab jätkuvalt lõunasse ja suubub teise merre. Siin pole jälgegi kaladest, lehtedest ega lindude laulust. Raske õhk ripub vee kohal. Inimene, metsloom ega lind ei joo selle järve veest.
Millest on tingitud see tohutu erinevus kahe järve vahel, mis pole üksteisest nii kaugel?
Jordan pole selles süüdi, et ta valab oma vee mõlemasse järve. Keskkond pole selles süüdi ega ka maa.
Galilea meri saab oma vee Jordani jõest, kuid Galilea meri ei kogu vett endasse. Iga tilga, mis sinna voolab, annab see ära.
Teine järv talletab sinna sattuvat vett koonerdaja ahnusega. See ei loobu oma veest. Iga tilk, mis sellesse tuleb, seda hoitakse kinni.
Galilea meri annab ja seetõttu on see elav meri. Teine meri ei anna ja me kutsume seda “Surnumereks”.
Iisraelis on kahte tüüpi järvi ja maailmas on kahte tüüpi inimesi.
Olgu meil rahu šabat, eluga ja elava veega täidetud šabat.
Allikas: Parashat Re’eh: Various Teachings From Netivyah Staff | Netivyah