Lugege allolevat õpetust või vaadake videot Yehuda Bachana õpetusest.
Sel šabatil loeme ja uurime Parashat Chukatit. See osa keskendub punasele lehmale ja selle tuhale, mis peamiselt mõeldud nende inimeste puhastamiseks, kelle surnud on ebapuhtaks teinud, kõige rängema ebapuhtusena.
Iisraellaste paljud kaebused ja tervendav madu
VASKMADU OLI JUMALA VIIS RAHVAST TERVENDADA. KUID SEE EI OLNUD KUNAGI MÕELDUD SELLEKS, ET SEDA KUMMARDATAKS ROHKEM KUI JUMALAT ENNAST.
Pärast 40 kõrbes veedetud aastat näeme, et iisraellased hakkavad lähenema Iisraeli maale ja samal ajal lahkuma kõrbest ja rändavast elust. Nad olid isegi eraldatud mõnest oma kallitest juhtidest, prohvet Mirjamist ja preester Aaronist.
Selles parashas on tõsine veepuudus, kaebasid inimesed ja Jumal käskis Moosesel ja Aaronil rääkida lahenduseks kaljuga. Tegelikult oli Mooses inimeste peale väga vihane, nii et selle asemel lõi ta kaljut. Selle sünge afääri tulemusel sai Mooses karistuse ja tal ei lubatud tõotatud maale siseneda.
Iisraeli rahvas oli juba väga lähedal Kaanani ja Tõotatud Maa piirile ning tänu sellele hakkasid pihta lahingud, sõjad ja vallutused.
Rahvas kaebas veel kord Jumalale ja nende kibedate kaebuste tõttu saatis Ta maod inimesi hammustama. Pärast nende meeleparandust ja Moosese palvet esitas Jumal huvitava raviviisi, kuju – vaskmao, kes iganes seda vaatab, paraneb.
Uus Testament kasutas mao mõistet Messia Ješua, Tema pääste ja lunastuse selgitamiseks:
„Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu..” – Johannese 3:14-16 [NIV]
Madu on päästmise näide
Need salmid on nii Uue Testamendi kui ka Messia Ješua olemus. Kogu lunastuse idee on esitatud imelise lihtsusega.
Messiat, nagu madu kõrbes, tuleb tõsta kõrgele, et kõik näeksid. Sest igaüks, kes seda näeb, päästetakse. Sest nii on Jumal maailma armastanud, et Ta andis oma ainsa Poja, et Tema annaks meile igavese elu.
Minu jaoks on oluline rõhutada Ješuat ja Tema tähtsust. Siin Netivyah’s saame palju kirju usklikelt, millest peamiselt on pärit väljastpoolt Iisraeli. Sageli on need inimesed hakanud Piiblit uuesti lugema ja tahavad läheneda ja proovida šabatit pidada.
Nad näevad Toora käskude tähtsust ja need usklikud kurdavad oma kirikute üle, et nad ei taha pühade või šabati ajal Jumala Sõnale läheneda. Nii et need usklikud lahkuvad tavaliselt rühmast ja lõpetavad kirikus käimise. Siiski arvan, et see on kurb ja ebatervislik.
Isegi Iisraelis pole olukord palju parem. Paljud noored iisraellased tulevad oma kohalikesse kogudustesse üha harvemini. Meie vastus peab olema ennekõike Ješua. Oma koguduse osaduse säilitamine on hädavajalik, sest seda tehes hoiame üksteist vastutavatena.
Pastori ja söe lugu
Tahaksin rääkida lühikese loo. See räägib perekonnast, kes osales regulaarselt koguduses, kuni lõpuks neid enam ei tulnud. Ühel päeval läks pastor neile külla. See oli eriti külm päev. Pereisa lasi pastori sisse, valmistas talle joogi ja nad istusid põleva kamina ette rääkima.
Keset vestlust tõusis pastor kamina juurde, valis välja kõige kuumema söe, võttis selle välja ja pani kõrvale ning läks tagasi pereisa kuulama.
Isa kurtis, et kogudus ei teinud piisavalt, õppetunnid on nii ja naa, Koguduses on probleeme teiste peredega, neile ei meeldi nende halb mõju jne jne. Perekond otsustas veeta osaduse aja oma kodus, kus nad õpivad ja palvetavad omaette vastavalt oma standarditele.
Vestluse lõppedes tõusis pastor püsti, et koju minna, kunagine kuum süsi oli juba piisavalt jahe, et seda käes hoida, viskas ta tulle – ja kohe süttis see uuesti. Sel hetkel sai pereisa ootamatult pastorilt õppetunni.
Õppetund on järgmine: me oleme söed ja soojendame üksteist. Kui aga üks süsi tulest välja võtta, läheb see külmaks. Kogudus on loodud selleks, et üksteist toetada, üles ehitada ja aidata Messia Ješuas kasvada ja tugevneda.
Ješua on esikohal, kaugel teistest asjadest, isegi kui need on olulised.
Nii et ma pean usklike osadust suurimaks prioriteediks.
Iisraellaste vasest kuju ülistamine
Lähme tagasi vaskmao juurde. Paljudes asjades, mida me teeme, on hea ja kurja, mitsva ja patu vahel väike piir.
Muidugi teadis Jumal, et haiged inimesed tulevad, vaatavad madu ja saavad terveks. Nad võivad isegi soovida madu tänada, põletades viirukit või andes talle mõne kingituse, kuid sellegipoolest palus Jumal Moosesel madu luua ja julgustada inimesi selle peale vaatama.
Moosese vaskmadu jäi Iisraeli sisenemisel ellu. Mõelge, kui tore oleks, kui see kuju meil endiselt alles oleks. Teisalt muutuks see ilmselt tõeliseks iidoliks.
Kuningas Hiskija mõistis, et vaskmao sisse ei jäänud midagi, mis oli Jumala töö, vaid sellest oli saanud ebajumalakummardamine. Seetõttu otsustas kuningas Hiskija selle hävitada.
“…Ta pihustas vaskmao, mille Mooses oli teinud; sest kuni nende päevadeni olid Iisraeli lapsed suitsutanud sellele; seda
kutsuti Nehustaniks.” – 2. Kuningate 18:4b [NIV]
Unustasime, et kuju oli lihtsalt tükike tavaliselt vaske ja millegipärast anti sellele jõud, mõjuvõim ja autoriteet.
Lõpuks pidime hävitama selle kuju, mida Jumal omal ajal kasutas surma ravimiseks ja elu andmiseks. Kuhu ma sellega jõuda tahan?
Ješua peab jääma meie esimeseks prioriteediks
Meie visioon on muuta praegust olukorda ja tõestada, et suudame uskuda Ješuasse kui Messiasse ning samal ajal jääda lojaalseks juudi rahvale ja olla osa Iisraelist.
Siiski ei tohi me langeda vaskmao lõksu ning anda võimu traditsioonile, palveraamatule ja isegi käskudele ja Toorale endale. Peame tagama, et midagi ei toimuks Messia Ješua arvelt.
Me peame endale kogukonna ja üksikisikutena ikka ja jälle meelde tuletama: Jumal ja Messias Ješua on koguduse keskpunkt. Nemad ja ei mingeid muid vahendeid ega ideid.
Mõned lähevad nii kaugele, et ütlevad, et Ješua on peamine ja tegelikult ainus asi. Pole midagi muud peale Ješua.
Ühest küljest on neil 100% õigus. Tõsi, pole muud võimalust, kuidas meid päästa. Tõepoolest, Ješua on ainus tee Taevariiki. Samuti ei tule see meie jõust ega tegudest, vaid ainult ülalt.
Usu järgi elamine on midagi enamat kui lihtsalt kohustus
Usklikena peame olema õiged. Näitama, et usk toimib meie elus.
Kuidas ma nüüd ühendan kaks osa, Ješua ja Toora?
Toon näite Piiblist:
Toora järgi on mees kohustatud andma oma naisele kolm asja: “… toidu, riided ja abieluõigus”. (2. Moosese 21:10) Toit, riided (sealhulgas katus pea kohal) ja abieluõigused (intiimsuhted).
Need on kolm kohustust. Minu küsimus on järgmine: kui mees teeb ainult neid kolme asja, kas ta on hea abikaasa või isegi hea inimene? Õige vastus on: ei, kaugel sellest! Mees või naine, isa või ema on midagi palju enamat.
Emotsioon, toetus, armastus, kuulamine, head sõnad, hoolimine ja tunnustus. Ja see pole veel kõik, on ka puudutus – armastav pai ja kallistus. Kvaliteetaeg koos, ja aeg-ajalt mõni tore kingitus.
Toit laual ja katus pea kohal on ehk miinimum, aga kindlasti ei jõua see ligilähedalegi soovitule. Sama kehtib ka meie kui usklike kohta. Jah, see on minu mõte. Nüüd peame püüdma elada välja oma usku Ješuasse.
Õrn tasakaal Ješua ja Toora vahel
Peame olema ettevaatlikud, et Ta ei tuleks Toora arvelt, kuid oluline on olla veelgi ettevaatlikum, et Toora või täpsemalt judaism ei tuleks Ješua arvelt.
Sooviksin lõpetada palvega, mille apostel Paulus Roomlastele 8. peatüki lõpus kirjutas:
„Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” – Roomlastele 8:38,39
Autor: Yechuda Bachana / Parashat Chukat-Balak: Various Teachings From Netivyah Staff | Netivyah