Jom Kippurit, juudi kalendri suuremate sügispühade reas teist, peetakse aasta kõige pühamaks päevaks. Paljud juudid, kes ei käi sünagoogis kõigil teistel päevadel aastas, käivad Roš Hašana ja eriti Jom Kippuri jumalateenistustel. On asju, mis kunagi ei muutu. Juba esimesel sajandil kirjutas juudi filosoof Philo Aleksandriast, et Jom Kippurit „tähistavad hoolikalt mitte ainult need, kes on vagaduses ja pühaduses innukad, vaid ka need, kes ei ilmuta mingil muul ajal mingit religioossust. ”1 Selline on traditsiooni jõud ja kohustus kogukonna mõju.
Jom Kippur Tanakhis
Ei ole raske ette kujutada, et Piibliajal erines Jom Kippuri tähistamine oluliselt sellest, kuidas seda tänapäeval peetakse. Sünagooge sel ajal ei olnud, vähemalt mitte kuni Babüloonia vangipõlveni. Selle asemel oli jumalateenistuse keskuseks kogudusetelk(meie varases ajaloos) ja seejärel tempel (kuningas Saalomoni ajast).
Mis juhtus Jom Kippuril? Ei olnud ei Kol Nidrei, Al Heti palvet ega Avinu Malkeinut. Rabi asemel oli kohen (preester), kes viis kogudusetelgis/templis läbi erinevaid tseremooniaid. Tegelikult tõid kohenid aastaringselt rahva nimel loomaohvreid – rituaale, mis on meile tänapäeval täiesti võõrad. Toimusid igapäevased ohverdamised, samuti eripühade ja iganädalased šabatiohvrid – härjad, kitsed ja talled; mõned ohverdati pattude lunastamiseks, teised eine valmistamiseks, millele järgnes pidulik armulaud.
Jom Kippuri rituaalid
Lepituspäev oli pühendatud meeleparandusele ja andestuse leidmisele. Aasta läbi ohverdati loomi, et need, kes meelt parandasid, saaksid jumaliku andestuse. Kuid usuti, et Jom Kippur oli päev, mil inimesed pidid endalt eemaldama kõik need patud, mille eest ei olnud veel ohvreid toodud. Kõik asjakohased lepitusrituaalid on üksikasjalikult kirjeldatud 3. Moosese raamatu 16. peatükis, mille kokkuvõte on toodud allpool.
Rituaalide eesmärk oli avaldada muljet ja tekitada aukartust. Esiteks ülempreester – kõigist preestritest ainus, kellel oli õigus läbi viia Jom Kippuri rituaale – riietus valgesse ning seejärel ohverdas enda ja oma pattude eest härja. Seejärel võttis ta viiruki ja sisenes kõige pühamasse, kogudusetelgi/templi kõige pühamasse sisemusse. Ainult temal ja ainult üks kord aastas – sel päeval – oli õigus siseneda Pühamast Pühamasse sisimasse ruumi. Põleva viiruki suits pidi varjama silma eest “armutrooni”, s.t. kaant, mis kattis lepingulaegast, kus Jumal elas kahe kuldse keerubikujutise vahel. Seega ei saanud ülempreester “vaadata” Jumalat, kes oli liiga püha selleks, et Teda näha. Härja verd piserdati laeka kaanele ja ette, et lepitada ülempreestri ja kogu preesterkonna süüd. Seejärel korrati kogu seda tegevust rahva pattude lepitamiseks ohverdatud kitse verega. Valged riided, punane veri, viiruki magus aroom, suits – üldiselt väga muljetavaldav rituaal, mis mõjutab võimsalt mitut meelt korraga.
Pidustusel oli veel üks dramaatiline element. Ülempreester võttis teise kitse ja pani oma käed looma pea peale, tunnistas Iisraeli patud ning ajas seejärel kitse kõrbe. See sümboliseeris inimeste pattude eemaldamist. Kuna loom “aeti” kõrbes, nimetati teda “patuoinaks”, millest sai loomulikult populaarne metafoor kõigile, kes kellegi teise eest süüdi on.
Jom Kippur Uues Testamendis
Esimese sajandi esimestel aastakümnetel oli tempel endiselt püsti – kuni selle hävitamiseni roomlaste poolt aastal 70 pKr. See tähendab, et Ješua (Jeesuse) ja Tema esimeste järgijate ajal oli piibellik Jom Kippur – koos kõigi preestrite ja ohvritega – juutide elu lahutamatu osa. Apostlite tegude raamatus nimetatakse seda päeva “paastuks”; see oli selle püha jaoks üsna tavaline igapäevane nimi:
“Aga kui me mitmeid päevi olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Knidose kohale, sest tuul ei lasknud meid lähemale, siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal, loovisime vaevaga sealt mööda ning saabusime paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn. Et aga üsna palju aega oli kulunud ja laevasõit läks juba kardetavaks, kuna ka lepituspäev oli möödas, manitses Paulus neid: „Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka meie elule.” (Ap 27:7-10) (rõhutus lisatud).
Jom Kippur langes septembris või oktoobris ja talve lähenedes muutus laevaliiklus Vahemerel üha ohtlikumaks. Kuigi viide “lepituspäevale” osutab siin merereiside ohtudele, teame, et Paulus ja teised Ješua esimesed juudi järgijad elasid jätkuvalt ustavate juutidena ning Jom Kippuri järgimine polnud erand. On selge, et Apostlite tegude raamatu autor Luukas (kes võis olla juut või mitte – piibliteadlased ei suuda kuidagi leida selles üksmeelelt), pidas seda millekski tuttavaks.
Kuigi see on selle päeva ainus otsene mainimine Uue Testamendi Pühakirjas, võib Jom Kippuri – lunastuse – teemat näha läbi kogu Uue Testamendi. On märkimisväärne, et teisel pühal, paasapühal, ütles Ješua, et Tema eelseisva surma eesmärk oli just nimelt lunastus:
“Ja Ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on Minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!” Matteuse 26:27-29) (rõhutus lisatud)
Paasapüha oli õige aeg selle Ješua avalduse jaoks, sest pattude andeksandmine on sisuliselt vabanemine, mida paasapüha tähistab. Kuid lepituse teemat käsitletakse kõige põhjalikumalt tekstis, mida tuntakse kirjana heebrealastele ja mis on adresseeritud Ješua juutidest järgijatele:
„Ta ei läinud sinna selleks, et ohverdada ennast mitu korda, nõnda nagu ülempreester igal aastal läheb võõra verega kõige pühamasse paika, kuna muidu oleks Ta pidanud kannatama mitu korda maailma rajamisest peale. Kuid nüüd on Ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu.” (Heebrealastele 9:25-26).
Siin kasutab autor topeltpilti: Ješua on ülempreester, kes lepitab inimeste pattude eest, ja Ta ise on lepitusohver. See pilt ülempreestrist, kes ohverdas end Jom Kippuril, oli esimese sajandi lugejatele vapustav ja see annab suurepäraselt aru: Ješua andis oma elu meie eest lepituseks. Kuigi Uus Testament räägib sellest üsna lühidalt, on Ješua surm selgelt näidatud kui kõigi aegade viimane Jom Kippur.
Märkused:
Philo Aleksandriast. Eriseadused.1.186.
autor Rich Robinson / cis.jewsforjesus.org
Allikas: https://ieshua.org/jom-kipur-v-tanahe-i-novom-zavete.htm
Jom Kippur ehk lepituspäev on juudi kalendri kõige pidulikum päev. Piibel kirjeldab Jom Kippuri kui enese alandamise päeva .....
Jom Kippuril püüdlevad kõik lunastuse poole ja meil kästakse seda koos teha. Meie läänemaailm on keskendunud individualismile. Me .....
3.Moosese 1–15 kirjeldab sündmuste jada, mis meenutab maailma algset loomist ja pattulangemist. Koguduse telk ja selles toimuv kummardamine .....
Juudi kalendri kõige pühamal päeval Jom Kippuril ehk lepituspäeval on teed kogu Iisraelis vaiksed ja tühjad. Enamik inimesi .....
Lepituspäeval (Jom Kippur) tõi ülempreester ohvrivere kõige pühamasse. See päev tuletab meile meelde meie eest ohverdatud Messia vere .....
Kui 24. septembril 2023 päike loojub, siis hakkavad kogu maailma juudid tähistama moed (määratud aega) Yom Kippurit ehk .....
Jom Kippur ehk Lunastuspäev on 10. Tišreil, mis tänavu satub 24. septembrile. See päev lõpetab 40päevase puhastumisprotsessi. Need .....
56 aastat tagasi oli maailm 1967. aasta Kuuepäevase sõja ajal tunnistajaks mitmetele erakordsetele sündmustele, mis muutsid ajaloo kulgu .....
