Yom Teruah: Mida tähendavad šofari erinevad helid?

Pasunate püha ehk Yom Teruah on imeline püha, mis julgustab meid igavikku meenutama ja sellele mõtlema ning mõtisklema nende sündmuste üle, mis on alles ees. See püha tuletab meile meelde Messia saabumist ja seda, milline peaks olema meie püha elu ja vagadus, kui tahame Issanda päeva lähemale tuua (2Pt 3:11). Pühakirjas räägib pasunate kõla eelkõige kuulekusest. Käsk on, et nende päevade jooksul puhuksime kord aastas pasunat:

Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Valmista enesele kaks hõbepasunat; valmista need taotud tööna ja need olgu sulle koguduse kokkukutsumiseks ja leeride teelesaatmiseks!… Oma rõõmupäevil, seatud pühil ja uue kuu alguses puhuge pasunaid oma põletus- ja tänuohvrite juures; see meenutagu teid teie Jumala ees! Mina olen Issand, teie Jumal!””(4. Moosese 10: 1–2, 10).

10. peatüki neis kümnes esimeses salmis on loetletud paljud pasuna funktsioonid ja lõpus on kirjas, et “see meenutagu teid teie Jumala ees”. Originaal ütleb, et te justkui tuletage endale meelde Issandat, et olete Jumala omad (וְהָיוּ לָכֶם לְזִכָּרוֹן לִפְנֵי אֱלֹהֵיכֶם / ve -hayu lechem lisikaron lipney eloheichem – sõna otseses mõttes: “ja see jääb teie mällu teie Issanda palge ees ” – umbes toim.). Kui me loeme Pühakirjast, et see tuletab meid Jumalale meelde, siis ei tähenda see mingil juhul, et Issand on meid unustanud. Esiteks tähendab see seda, et kui me ise seda kuulekuses teeme, meenutab see meile, et me oleme Jumalas ja kes on meie Issand.

Rosh Hashanah’l (nagu seda puhkust hakati nimetama Babüloonia vangipõlve järel) tekkis traditsioon šofarit teatud viisil puhuda. Šofaril on mitu heli.

Tkiya: pea meeles Jumala kutset

Esimene heli on tkiya (tekiya), mis tähendab “puhumist”. See algab madalamast noodist ja liigub helitugevuse suurenedes kõrgemasse. See heli tuletab meile meelde seda, mis juhtus meie rahvaga Siinai mäel:

„Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Issand laskus sinna tule sees; selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits, ja kogu mägi vabises kõvasti. Ja sarvehääl läks üha valjemaks…. ”(2Ms 19: 18–19)

Seepärast peaks käsk puhuda šofarit kord aastas kindlal ajal nii meie esivanematele kui ka meile meelde tuletama, et oleme Jumala rahvas. Kõigevägevam ise tõi meid välja orjakojast ja viis meid mäele, millel Ta tahtis ja soovib ka edaspidi kohtuda igaühega meist isiklikult. Meie, kui kogu rahvaga, aga ka igaühega isiklikult.

See oli Tema, kes tõi meie ellu võidu, see oli Tema, kes võitis meie elus vaenlase, see oli Tema, kes kutsus meid enda juurde, Tema soov on, et me oleksime lepingus, ühenduses Temaga. Nagu kirjutatud:

“Me tunneme armastust sellest, et Ta andis oma elu meie eest …” (1Jh 3:16)

See on Tema algatus. Ja esimene šofari puhumise tüüp peaks kõigepealt meenutama Jumala uskumatut armastust meie kõigi vastu, Tema kutset.

Shvarim: pööra Jumala teele

Järgmine šofariheli tüüp on shvarim (shevarim) või tremolo, kiire vaheldumine alumiste ja ülemiste nootide vahel – kolm lühikest heli, mis meenutavad ohkamist, kui märki oma vigadest teadlikuks muutumisest. Pöördume prohvet Haggai raamatu poole. See on väga radikaalne raamat ja mulle see meeldib. See raamat kirjeldab Iisraeli riiki, kui nad Babülooniast lahkusid ja templit üles ehitama hakkasid, kuid naaberrahvaste hukkamõist lõpetas töö ja inimesed hakkasid omaenda elu korraldama. Ja Issand rääkis neile:

Ons teil endil aeg istuda oma vooderdatud kodades, kui see koda on varemeis? Ja nüüd ütleb vägede Issand nõnda: Pange tähele oma teguviisi! Te külvate palju, aga saate pisut; sööte, aga kõht ei saa täis; joote, aga janu ei kao; riietute, aga ei saa sooja; ja kes teenib palgalisena, teenib katkisesse kukrusse.  Nõnda ütleb vägede Issand: Pange tähele oma teguviisi!  Minge mägedele, tooge puid ja ehitage koda üles, siis on mul sellest hea meel ja ma ilmutan oma auhiilgust, ütleb Issand.”(Haggai 1: 4–8).

„Pöörake oma süda ümber, tehke teshuva, pöörduge tagasi. Te jooksete vales suunas. Te tulite välja, tulite Minu juurde, teie ja mina hakkasime midagi olulist tegema ja siis, kui tekkisid raskused,  teie otsustasite (mitte mina ei otsustanud!), et see pole õige aeg.”

Kui meie elus on ummikteed, mõned ebakõlad, siis tasub sageli sellistel juhtudel mõelda sellele, et võib-olla pole see katsumus Issandalt, vaid juhtub lihtsalt sellepärast, et oleme ise otsustanud, mida peame tegema. Kuid ka see pole probleem. Sest me võime kahetseda. Me võime pöörata oma südame Jumala teele. “Pöörake süda minu teedele.” Ja meie, kui Jumala laste teed –  ei ole samad teed kui selle maailma laste teed. Meie teed viivad Jumala juurde. Juudi rahvas kuuletus, nad hakkasid tööle ja Jumala õnnistus tuli tagasi.

Ja see teist ​​tüüpi šofari heli, švarim, on nagu teshuva: „Ma kahetsen, Jumal! Ma hakkasin askeldama. Olen kuskile midagi kaotanud. ” Võib-olla ei pea kõik meelt parandama. Mäletan, kuidas ma tulin Jumala juurde ja kahetsesin kõike, mis oli vajalik ja mis polnud vajalik. See oli soov maksimeerida oma elu Jumala ees pühaduse ja puhtuse seisundis. Võib-olla teeb keegi juba kõvasti tööd Jumala valdkonnas.

Kuid kujutage ette, et kui preestrid ja leviidid šofareid puhusid ja pasunate puhumise ajal seda tüüpi helid vaheldusid, siis koges igaüks Iisraeli rahvast midagi enda jaoks. Enamik ilmselt mäletas seda kõnet. Keegi koges veendumust patus, et ta oli segatud argielu askeldustesse ja ta ei võtnud aega suhte arendamiseks Jumalaga selleks, et taastada oma vaimne seisund. Igaüks kuulis midagi enda jaoks. Ja see viis rahva ühtsusse. Kas pole see õnnistus meile kõigile, kes saame täna tähistada Jumala püha ja olen kindel, et kogeme sama Jumala tegevust meis, nagu Jumal algselt määras ja sätestas kogu Iisraeli pühade tähistamise kaudu?

Teruah: Võtke omaks Jumala südamevalu

Järgmine heli, teruah  või “alarm”, on madalama noodi järskude helide jada, mis lõpeb kõrge heliga. Need on üheksa lühikest ja karmi heli, mis annavad edasi kurbust ja igatsust. Luuka evangeeliumis ütleb Yeshua:

„ Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha! Aga ma ütlen teile, te ei näe mind enne, kui tuleb aeg, et te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”” (Luuka 13: 34–35)

Mulle isiklikult, kui ma nende helide kohta lugesin ja nendest mõtisklesin, meenutas teruah heli just seda kohta Pühakirjast. Kujutage ette meie Issanda valu, kes vaatas Jeruusalemma, oma rahvast ja kes armastab ja tahab oma rahva taastamist ning seda igatsust ja valu, mis on Tema südames! Jah, me otsime rahu, vaikust, hingamist, me ei otsi valu. Aga kui mõelda sellele valule Issanda südames, olles sellest mitte ainult isikliku ilmutuse läbi, vaid ka Sõna kaudu teada saanud ja kui meil on seoses inimestega kästud nutta koos nutjatega, tunda nende leina, siiski arvan, et rohkem peaks see reegel Issanda suhtes kehtima. Kui me teame valust Issanda südames, siis peame ka ise olema läbi imbunud sellest, mis Issandale haiget teeb.

Muidugi peame rõõmustama, juubeldama, kuulutama heas mõttes sõjakalt ja võidukalt. Kuid šofari puhumise ajal juutide Rosh Hashanah pühal peaksime just meie ja ei keegi teine, mõtlema juudi rahva meeleparandusele ning veel kord palvetama ja mõtlema, mida me saame teha, kuidas saame jagada Issanda muret nende pärast, Tema valu ja soovi tuua oma lapsed tagasi koju. Me saame sellest kindlasti selles osa võtta.

Need Yeshua sõnad on üleskutse. Jah, see aeg peab saabuma, kuid me ei tohi istuda ja oodata, kuni see tuleb. Peame olema valmis ja kiirustama, nagu on kirjas 2. Peetr. 3: 11-12, tuues selle aja lähemale. Tahan selle aja lähemale  tuua. Ja ma tahan, et mu Issanda südames, kes mind nii väga armastab ja kes mind päästis, ei oleks valu.

Tkiya gdola: mis siis, kui Issand tuleb sel aastal?

Ja veel üks heli on tkiya gdola ehk “suur pasun”. Selle puhul on kõrge noot ja see on viimane pasun, mis sümboliseerib üleskutset äratada südametunnistus ja naasta Jumala juurde. Pühakirjast loeme:

„Ja see tuleb sel päeval: kõlab suur trompet ja need, kes on Assuri maale eksinud ja need, kes on Egiptusemaale välja aetud, tulevad ja kummardavad Issandat Jeruusalemma pühal mäel.” (Jesaja 27:13).

„Sest Issand ise laskub taevast kuulutuse, peaingeli hääle ja Jumala pasunaga ning surnud Kristuses tõusevad esimesena üles; siis jääme meie, kes ellu jäime, pilvedes neile järele, et kohtuda Issandaga õhus, ja nii oleme alati Issanda juures. Nii lohutage üksteist nende sõnadega ”(1Ts 4: 16–18).

Kord kuulsin rebbe Rodion Samoilovitšilt mõtet, et oleme harjunud sügispühadeks ametlikult valmistuma ja igal aastal valmistume ainult seetõttu, et peame valmistuma, aga mis siis, kui Ta tõesti tuleb? Kuidas me siis valmistuksime? Lõppude lõpuks Ta tuleb! Ja rabi Shaul (apostel Paulus) tuletab meile meelde, et lohutage üksteist nende sõnadega. Meie südametunnistus tuleks üles äratada, teadvus peaks meid uue jõuga Issanda juurde tõstma. Ja lasku Jumal meist igaühel nende sügispühade alguses kogeda iha uuenemist ja janu Jumala järele. Soovi ise tõusta. Soovi tõsta meie vendi ja õdesis, meie lähedasi Issanda juurde. Nii et kui suur pasun kõlab, siis ei jää siia keegi.

Tasub kaaluda, mis siis, kui nüüd puhub Jumala pasun? On hea, kui oleme enda suhtes kindlad. Ja mis saab neist, kellel pole aega, kuid kelle elus saaksime osaleda ja aidata neil taastada suhted Jumalaga ning olla valmis Tema tulekuks?

Autor – Ruslan Romanyuk, Vinnitsa messiaanlike juutide koguduse rabi

Allikas: https://ieshua.org/jom-trua-kakoj-smysl-zaklyuchen-v-raznyh-zvukah-shofara.html