Kui vaatate sügavale enda sisse, siis võite kohkuda, kui märkate üllatavalt ebaatraktiivse olendi kohalolekut. Peate hoolikalt jälgima, sest ta ei liigu kiiresti (ja mõnikord on ta täiesti liikumatu). Ta peidab end teki alla; eelistab selgetele sõnadele pomisemist. Tema silmalaud on pooleldi avatud; poolavatud suust niriseb süljetilk. Tema nimi on laiskus.
Võib-olla eelistame laiskust eemal hoida ja seda laisklooma vaadata ainult läbi binokli või paksu loomaaia vaateklaasi. Kuid millegipärast leiab ta igas hinges, ka kõige töökamas, oma maise elupaiga. Kui äratuskell heliseb, vajutab ta selle edasilükkamise nuppu. Kui tööprojekt nõuab pidevat keskendumist, avab ta vaikselt brauseris uue vahekaardi. Kui me seisame silmitsi mõne ebameeldiva kohustusega, mida oleme juba liiga kaua edasi lükanud, annab ta siiski meile nõu: “Homme.”
Me ei pruugi laiskust silmitseda, eelistades end sellisest koledast vaatepildist säästa. Kuid mõnikord sureb meie laisk mina alles siis, kui me seda pikalt ja pingsalt vaatame. “Ma läksin mööda laisa põllust ja arutu inimese viinamäest,” räägib tark meile. “Kui ma seda nägin, siis panin südamesse,vaatasin ja võtsin õpetust” (Õpetussõnad 24:30,32).
Laiskuse pomisemist kuulates ja tema laiskuse tagajärgede üle mõtiskledes õpime hoopis tööelu Issanda kartuses. Millist nõu võivad targad saada, kui nad mõtlevad oma sisemisele laiskusele?
1. Kogunenud “pisut”
“Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,…” (Õpetussõnad 24:33)
Laiskuse voodi ümber laiali puistatud kommipaberid on nüüd peaaegu pahkluu kõrgused hunnikud moodustanud; neil kõigil on üks ühine joon: mingil hetkel ei olnud neid palju. Pisuke vahepala, pisuke paus, pisuke tasu ja pisuke maiuspala. Umbes samamoodi raiskas laisk oma vanemate toetuse. Veel üks ost. Veel mõned kaasavõetud toidud.
Targad kuulavad ja võtavad õpetust vastu. “Pisut” osutub palju olulisemaks, vähemalt kombineerituna tuhandete muude pisiasjadega. Paljud väikesed vihmapiisad moodustavad järve. Vesi teeb kivi sisse augu. Ja see, kuidas me pisiasjadega – väikeste kiusatuste, väikeste otsuste, väheste enesesalgamise võimalustega – toime tuleme, on väga oluline.
Selle tõestuseks osutab Saalomon meile ühele Jumala väikseimale loodule . „Mine sipelga juurde, sina laisk,vaatle tema viise ja saa targaks!” (Õpetussõnad 6:6). Jah, sipelgad on väikesed, üks lohistab mullatükki, teine lehte, kolmas leivapuru. Sipelgas ei suuda kiiresti palju saavutada, kuid aja jooksul tõuseb tasapisi mudast välja sipelgapesa; moodustub maa-aluste tunnelite võrgustik; soe ja hästi toidetud koloonia.
Sageli komistasin, põgenedes oma sisemise laiskuse eest ja üritades liiga kiiresti joosta. Mõistes, kui hävitavad need “väikesed” võivad olla, mõtlesin: “Palju! Mul on palju teha!” Sel nädalal lõpetan kümme projekti – ei, kakskümmend! Õpin eranditult esmaspäevast reedeni! Ma korraldan igal õhtul 30 minutit perekondliku ühise Piibli lugemise!
Tõepoolest, mõnikord tõuseb tee laiskuse maja juurest järsult üles ja võtab kiiresti hoogu. Kuid enamasti on meil targem edasi minna, asendades väikesed rumalused pisukese tarkusega, töötades välja tagasihoidlikud, “sipelgate” lahendused ja nendele tuginedes. Teel loobume väikesest kompromissist väikese kuulekuse nimel; me väldime väikest laiskust, otsustades väikese töö kasuks. Me paneme oma Taevase Isa ette kõik väikesed raskused. Ja Ta annab meile jõudu rohkem tööd teha.
2. Hooletus põhjustab umbrohu kasvu
„Ma läksin mööda laisa põllust…ja vaata, see oli üleni kasvanud umbrohtu.“ (Õpetussõnad 24:30-31)
Kui ta end voodis ümber keerab või kolmandat korda lõunale läheb, ei arva laisk tõenäoliselt, et ta mingit kahju teeb. Mida halba võiks natuke pikem uinak teha? Kas paar lisamaiustust on probleem? Aga sel ajal, kui ta magab, näksib ja laulu ümiseb, kasvab umbrohi vaikselt tema õue. Laisk neid muidugi ise ei istutanud – aga ta tegi seda lihtsalt ilma tööd tegemata. Kui me ei tööta maa peal ega külva häid seemneid, valmistame loomulikult ette pinnase muuks otstarbeks. Hooletussejätmine kasvatab umbrohtu.
Kujutage ette, et jõuab kätte üks neist väikestest hetkedest: jätkata kodutööde tegemist või vaadata eilse matši tipphetki? Kas lugeda Piiblit ja palvetada või nautida veel üheksa minutit õndsust oma padjal? Kas keskenduda järgmisele tunnile ja lõpetada projekt või kontrollida meili (uuesti)? Võime arvata, et sellised väikesed järeleandmised on lihtsalt neutraalsed ja kahjutud pausid keset meie tööd.
Kuid iga kord, kui lubame laiskusel endal käest haarata, ei loobu me ainult alla heast tööst, aga toodame ka umbrohtu. Võib-olla tekib praegu umbrohi ainult meie endi hinge, kui õpime laiskuse koolis. Või äkki kasvab umbrohi kõigile vaatamiseks – tegemata töö, täitmata kohustuste, rumalate vabanduste ja hooletusse jäetud kohustuste tõttu. Igal juhul, nagu öeldakse teises salmis: „Isegi see, kes oma töös on loid, on hävitaja vend.” (Õpetussõnad 18:9). Selle tulemusena näevad laisa inimese ja hävitaja majad ühesugused välja. Ainus erinevus on nende hävitamise kiirus.
Seega näib laiskus sageli kahjutu. Muidugi võiksime mõelda ohtlikumatele olenditele kui see naeratav loom, kes ripub oma oksa küljes. Kuid targad näevad sellest läbi. “Kui ma oma lapsi ei õpeta, kutsun ma lihtsalt maailma seda tegema.” “Kui ma neid keerulisi vestlusi läbi ei vii, siis sean selle suhte ohtu.” “Kui ma seda tööd ei lõpeta, kuni mul on võimalus, panen selle koorma kellelegi teisele.”
Me teeme midagi ka siis, kui mängime laisa rolli. Kasvatame umbrohtu, lammutame seinu, õõnestame vundamenti ja kasvatame okkaid, kuigi väga aeglaselt.
3. Meie soovid on sageli petlikud
“Laisale on ta ihkamine surmaks…” (Õpetussõnad 21:25)
Laisa soovid näivad olevat tema lähimad sõbrad ja targemad abilised. Nende nõuanne kõlab nii kenasti: „Ei, ära nüüd muru niida. Tundub, et hakkab vihma sadama.” „Ei, ära räägi täna Jeesusest, mitte selles vestluses. Aeg tuleb (võib-olla). “Las su naine vahetab lapse mähet. Sa puhka.” Sellised imelised pakkumised. Sellised võrgutavad tapjad.
Tarkus ütleb otse: “Laisa inimese ahnus tapab ta…” (Õpetussõnad 21:25). Võib-olla on tegusõna “tapab” sees mingi hüperbool, kuid ainult väikeses osas. Sellel kultuuril ja ajal sõltus ellujäämine tööjõust, tugevatest kätest, küntud põldudest, koristatud saagist ja pikkadest tööpäevadest. Maailm oli kunagi laiskade jaoks julmem koht.
Tänapäeval ei ole laiskus nii surmav, vähemalt mitte igal pool. Kuid targad teavad, et isegi kui “laiskuse ahnus” temalt elu ei võta, võtab see peaaegu kõik muu. Võtab ära rõõmu pärast head tööd olla väsinud. See võtab ära hoolega hoitud suhete rahu. Võtab ära preemiad talentide targa kasutamise eest. Laiskus võib mõne päeva või minuti kergemat elu nautida, siis aga hakkab elu tasapisi kokku varisema.
Niisiis, kui laisad soovid lähenevad kogu oma näilises atraktiivsuses, ankurdavad targad oma soovid millegi püsivama külge kui lühiajalised naudingud unest, toidust või meelelahutusest. Selle asemel kuulavad nad Issandat Jeesust; nad võtavad kuulda Tema Vaimu nõuandeid ja Tema tugevuse tõotusi. Siis ütlevad nad südamest: “Laiskus, kao minu juurest!” – tõusevad püsti ja teevad oma tööd.
4. Raske töö tuleb südamest
„Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat.” (Õpetussõnad 26:16)
Siiani on meie laiskusevastased relvad põhinenud peamiselt tervel mõistusel – see on arusaadav, arvestades seda, et laisk on „arutu mees” (Õpetussõnad 24:30). Aga nüüd jõuame asja tuumani, mis puudutab meie südant.
Kui Õpetussõnad ütleb, et tark on „oma silmis tark”, asetab see jumalakartliku töö tarkuse valdkonda, valdkonda, kus Jumal valitseb Issandana. „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.” (Õpetussõnad 9:10). Miks laisk magab ja hilineb? Miks valitseb temas hajameelsus ja viivitamine? Lõppkokkuvõttes sellepärast, et tal pole tarkust, mis tuleb Issanda kartusest.
Jumalal ei ole laisa inimese uskumuste süsteemis nii olulist kohta nagu kapil ja diivanil. Targad aga peavad meeles, et „..Sest mehe teed on Issanda silme ees.…” (Õpetussõnad 5:21) ja nad tunnevad heameelt, et see on nii. Jumal täidab nende maailmapildi nagu sinine pilvitu taevas; Tema on nende algus ja lõpp, nende hommikute Alfa ja õhtute Omega, See, kelles nad elavad, liiguvad ja töötavad. Tema on Jumal, kes Kristuses pühitses meie töö inimlihas ja täidab meid nüüd oma tööka Vaimuga.
Seega, kui targad tunnevad end laiskusele lähenemas, teavad nad, et raske töö on palju enamat kui terve mõistuse ja enesekontrolli küsimus. Laiskus viitab pühendumise puudumisele; aeglus osutab mitte ainult magavale kehale, vaid ka südamele. Ja nii võtavad nad kätte pistoda ning lõikavad laiskuse südamesse sügava haava: „Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades!” (Koloslastele 3:17).
Kristuses on kõigel, mida teeme, vaimne tähendus: salapalvest häire tõstmiseni, suhtlemisest töö kahekordistamiseni. Me elame ja töötame oma hea Issanda Jeesuse silme all. Tema kuningriik kutsub meid. Tema Vaim täidab meid. Tema lubadused annavad meile jõudu. Ja Tema vägi paneb meid laiskust iga päev maha panema.
Postitas Scott Hubbard / © 2023 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: Ленивец, отойди от меня: Четыре урока против лени (ieshua.org)
Piiblis, targa kuninga Saalomoni õpetussõnades on kirjas, et mine sipelga juurde, sina laisk ja vaatle ta viise ja .....
"Vaadelge sipelgat," ütles suur Idamaade vallutaja Tamerlane (Timur) oma sõpradele. Ja jutustas oma sõpradele temaga asetleidnud loo: "Ma .....
Misjonär suri arvates, et tema missioon oli ebaõnnestunud. Kuid 80 aastat hiljem avastati seal, kus ta kunagi kaugel .....
“… see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks…” 5. Moosese 8: 18 Ilma võitluseta ei arenda .....
Need on küll kõige pisemad maa peal, aga ometi on nad targemad kui targad: sipelgaid on väeti hulk, .....
KOKKUVÕTE: "Ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud." Väheste tegelaste töökus Pühakirjas on võrreldav apostel Pauluse ilmselge .....