See lugu leidis aset Kuuepäevase sõja ajal.
Iisraeli sõdurid vabastasid Lääne-Jeruusalemma.
Meie dessantväelased olid Koteli (Nutumüüri) juures.
Kakskümmend aastat ei olnud juutidel võimalik siin palvetada.
Paljud poisid ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Nutjate hulgas oli noor sõdur, kes kasvas üles kibutsis ilma igasuguse usulise kasvatuseta.
Tema jaoks ei tähendanud Nutumüür midagi muud, kui vaid üht iidset müüri.
“Miks sa nutad?”, küsisid nad temalt.
“Ma nutan, kuna ma ei suuda nutta nii nagu mu kaaslased…”