Carl Lawrence jutustas oma raamatus “The Coming Influence of China” loo sellest, kuidas 1990. aastate keskel tulid kaks noort naist pöördusid ühes Hiina provintsis ristiusku, olles kuulnud lühilaine raadiosaadete kaudu evangeeliumi.
Kaks värsket usklikku said Piibli ja tahtsid kohe kogu südamest Jumalat teenida. Hongkongis asuv pastor kohtus nendega ja püüdis neile õpetada, et nad peaksid jääma sinna, kus nad olid ja teenima oma naabreid. Tüdrukud protestisid: “Noh! Piibel, mille Te meile andsite, ütleb, et Jeesus käskis meil minna kogu maailma. Me tahame minna.” Lõpuks leebus pastor, kes tundis häbi oma innukuse puudumise pärast ja ütles tüdrukutele, et Hainani saarel on vaja töölisi.
Duo polnud Hainani saarest varem kuulnud, kuid nad olid kindlad, et Jumal tahab, et nad seal evangeeliumi kuulutaksid.
Kaks aastat hiljem naasid tüdrukud Hiina mandriosale, kus pastor nendega kohtus. Pärast nende lahkumist ei olnud ta kuulnud nende kohta ühtegi uudist. Hongkongi pastor kasutas kohtumist selleks, et tutvustada tüdrukutele mitmeid külasolevaid lääne kirikujuhte. Pärast tutvustust küsiti tüdrukutelt, kuidas nende töö on läinud ja kas nad on saanud mingeid kirikuid asutada või mitte. Lawrence selgitab:
“Õed langetasid pea ja vastasid: “Oh pastor, me oleme seal olnud ainult kaks aastat… Jah, kaks aastat. Mitte palju. Mitte väga palju.” Nende hääl oli vabandav. “Oleme seal olnud vaid lühikest aega. Inimesed ei olnud väga sõbralikud, ei, mitte eriti sõbralikud. Mõnikord muutusid nad väga tigedaks. Jah, mõnikord nad ütlesid meile, et uputavad meid ookeani. Mitmed mehed ähvardasid meid. Oh, ja kuna me olime nii noored, siis ei meeldinud me isegi mõnele daamile. Jah, mõned kutsusid meid isegi kohutavate nimedega… nii et me ei ole rajanud palju kirikuid… ei, mitte palju.”
Pastor oli tüdrukute vastusest nähtavalt pettunud nii, et neiud vabandasid, et olid pärast Hainani saarele jõudmist saanud rajada vaid 30 kirikut!
Pastor ja tema lääne sõbrad olid uudisest jahmunud. Nad küsisid, kui palju inimesi nende uutes kirikutes käivad. Pärast seda, kui nad olid taas kord vabanduste ja häbelike kommentaaride protsessi läbi elanud, vastasid tüdrukud: “Kakssada kakskümmend.” Kuulajad oletasid, et tüdrukud võitsid oma 30 koguduses kokku 220 pöördunut, kuid 220 oli nende väikseima koguduse liikmete arv!
“Kui palju inimesi on teie suurimas kirikus,” soovis pastor teada.
“Oh… mitte palju…. Alla viie tuhande. Ainult neli tuhat üheksasada. Jah, alla viie tuhande. Oleme just alustanud.»
Lääne külalised olid kahe preili alandlikkusest ja innukusest nii liigutatud, et hakkasid nutma. Üks külastajatest käskis pastoril kahelt noorelt daamilt küsida, kuidas neil õnnestus nii suurepäraseid tulemusi saavutada.
“Mida me tegime? Miks me oleks pidanud midagi tegema? Jah, me ei teinud midagi, mitte midagi.” Hämmastunud kuulajad protestisid: “Te ei teinud midagi? Teil on kolmkümmend kirikut – väikseim kahesaja kahekümne inimesega, suurim peaaegu viie tuhande uue kristlasega! Ja te ei teinud midagi?”
Kaks evangelisti ütlesid lihtsalt: „Me lihtsalt palvetasime…. Pärast palvetamist ütles Püha Vaim meile täpselt, mida teha. Me jätkasime palvetamist ja Ta ütles meile, mida teha, me teeme seda. Siis me palvetasime uuesti ja Ta ütles meile, mida uuesti teha.”
Allikas: Testimonies – Asia Harvest