Issand pani mulle südamesse kirjutada teest, mida mööda Ta mind on juhatanud, võib-olla on see kellelegi kasulik, aga kellelegi lohutuseks ja julgustuseks.
Täna olen armastatud, rikas ema ja õnnelik naine, kuid see ei ole alati nii olnud.
Minu nimi on Pogosyan Yulia, olen sündinud 6. novembril 1979. aastal tavalises peres, mul oli isa, ema ja vanem õde. Lapsepõlvest saadik proovisin aru saada, mille nimel me elame, mis on õnn. Proovisin palju asju, aga see kõik lõppes pettumuse, valu ja pisaratega. Minu viimane katse oli leida elu mõte töötamises. Mulle meeldis väga õmmelda ja mu pere aitas mul luua lasterõivaste tootmise ettevõtte. Nii sain 23-aastaselt ettevõtte juhiks, sukeldusin töösse ja mõtlesin, et see on õnn ning ma saavutan kõik, mida tahan. Töötan hommikust õhtuni ja see kindlasti õnnestub. Ja ma isegi ei märganud, kuidas tööst sai minu jumal. Ma ütlesin, et ainult töö saab minust aru ja ravib mind. Töönarkomaanina püüdsin ennast unustada, töötada hilja õhtuni, et hiljem saaksin väga väsinult voodisse pugeda, magama jääda ja mitte mõelda reaalsusele, et aastad lendavad ja elu möödub.
Ma ütlen teile, et töö pole muidugi halb asi. Tööd teha, luua midagi ja realiseerida oma võimeid, see on loomulik ja see on Jumala poolt meisse pandud, kuid see EI OLE MEIE ELU EESMÄRK.
Keegi ega miski ei asenda kunagi JUMALAT ja ainult Tema saab täita tühimiku iga inimese sisemuses ja teha Ta tõeliselt õnnelikuks.
Aga kahjuks ma siis seda ei teadnud. Sel ajal olin ma abielus ja minu pereelus läks kõik halvasti. Lisaks piinasid mind õudusunenäod ja košmaarid, kartsin kohutavalt pimedust ja üksi korteris viibimist.
Mul ei olnud kedagi, kellele oma läbielamistest rääkida. Töö juures olin tuntud kui asjalik ja ettevõtlik inimene. Ja väljast poolt tunduski, et kõik ei ole nii halb. Minu alluvuses töötas suur hulk inimesi, mul oli isiklik autojuht ja kaubamärgiga rõivakauplus. Mind näidati isegi teleris, kus ma disainerina esitlesin oma uut lasterõivaste kollektsiooni.
Kuid keegi isegi ei arvanud, et olin sügavas depressioonis ja peaaegu iga päev nutsin ja mõtlesin enesetapule, sest minu sees oli tühjus, sisemine rahulolematus, keegi ei saanud minust aru ja minagi ei saanud iseendast aru. Kuid Issand nägi kõike ja kui mul oli vaimselt väga halb, siis tõi Jumal mulle kohtumise vana tuttava Olegiga, kes oli valmis mind ära kuulama. Kurtsin talle kaua oma elu üle ja ütlesin, kui väsinud ma kõigest olin ja et ma lihtsalt enam ei suuda. Pärast minu ära kuulamist ütles Oleg: “Kuule, see on suurepärane.”
“Mis mõttes suurepärane?” – vaidlesin üllatunult vastu, – “mul on ju nii paha olla, et ma suren.”
„Sa oled pettunud kõiges, milles võimalik ja seetõttu on su süda heas seisukorras selleks, et Jumal oma ellu vastu võtta.”
Oleg kutsus mind kodugruppi ja samal õhtul istusin usklike ringis. Need inimesed olid väga lihtsad, nad lugesid Piiblit ja laulsid psalme, rääkisid ja naeratasid siiralt. Hoolimata sellest, et neil ei olnud kõike seda, mis mulle oli antud, oli selge, et nad olid õnnelikud. Ja ma tahtsin väga nendega koos olla – olla samasugune. Ma ei saa öelda, et sel päeval kõik muutus, kuid ütlen kindlasti, et sellest päevast alates hakkas mu elu dramaatiliselt muutuma, kuid mind vaevas mineviku koorem.
Mulle öeldi, et kui paluda Jumalalt andestust, siis Ta annab andeks ega meenuta seda enam kunagi.
See oli minu jaoks suur avastus ja tõeliselt rõõmustav uudis, et seda ei ole vaja välja teenida, heade tegudega katta ega pool elu kummardada või küünlaid süüdata, vaid Ta teeb seda lihtsalt sellepärast, et Ta on väga armastav, sest Ta andis oma elu minu eest.
Jumal andis mulle sügava meeleparanduse, mu süda oli murtud, aga see muutus jumaliku tingimusteta armastuse tõttu pehmeks. Jumal andis mulle täieliku vabaduse, täitis mind rõõmu ja sooviga elada ja armastada.
Kirik, kus ma Issanda armust ülevalt sündisin, koosneb peamiselt neist, kes meie kiriku kaudu taastusravi said. Ma ei imetlenud mitte ainult Jumalat, vaid ka oma vendi ja õdesid, nad olid kaotanud peaaegu kõik selles maailmas, vajunud täiesti mutta, aga puhkesid õide Issandas, nad teenivad tuliselt, siiralt ja väga ohvrimeelselt.
Nägin ka paljusid inimesi, kes elavad pimeduses, nagu mina varemgi, tahtsin väga aidata neil väljapääsu leida, nagu nad kunagi mind olid aidanud. Ettevõte, mis mul sel ajal oli, nõudis täielikku pühendumist, et selles äris edukaks saada, kuid ma ei tahtnud seda enam.
Ma ütlesin: „Issand, kuni kahekümne seitsmenda aastani elasin nii, nagu tahtsin ja oleksin peaaegu hulluks läinud, nüüd elan nii, nagu Sina tahad, pühendan kogu oma elu Sulle, juhata, õpeta, hari, kasuta mind, aga lihtsalt ära jäta mina maha.”
Jätsin ettevõtte ja sukeldusin lasteteenistusse. Aja jooksul jättis mu endine abikaasa mu maha tänu sellele, et ma hakkasin uskuma, sest ta abiellus jumalatu ärinaisega ja nüüd tema naine palvetab, loeb Piiblit ja püüab kogu aeg kedagi aidata.
Otsustasin, et kuna temal ei ole minu armastust vaja, siis annan selle neile, kes seda vajavad. Nii ilmus mu ellu mu esimene tütar Polina. Ta sündis vanglas, elas seejärel lõbumajas. Ema jättis ta sageli nälga surema ja kolmeaastaselt pidi ta koos oma väga vana vanaemaga turul ringi käima ja almust paluma. Teate, ta oli niiiiii raske laps, aga esimesest minutist peale mulle armas ja nüüd oleme temaga sõbrad. Vahel naljatlen, et pärast teda ei kartnud ma kümne lapse emaks hakata.
Sel hetkel elasin raskelt haige ema juures. Ühesõnaga oli keeruline aeg. Paljud kirikuliikmed pakkusid abi, kuid ma enamasti keeldusin sellest. Nutsin Jumala ees, palusin Temalt jõudu ja ütlesin: “Issand, kui ma ei tule toime, siis Sa ju ei usalda mind enam, aga ma tahan Sind nii teenida.” Ja Issand tugevdas ja toetas mind.
Pool aastat hiljem sattusime Polinaga haiglasse. Tal diagnoositi lümfisõlmede tuberkuloos ja minu mitmekordse diagnoosiga ema sattus teise haiglasse ning proovisin olla koos oma nelja-aastase tütrega ja samal ajal hoolitseda oma ema eest, kelle haigla asus tütre haigla ligidal. See oli väga raske, olin väga väsinud, peas oli palju küsimusi ja ausalt öeldes kostis mu südamest nurinat ja nördimust.
Järgmisel päeval panin Polina pärastlõunal palatis magama ja jooksin ema juurde. Emale oli vaja osta vajalikud ravimid ja midagi maitsvat ning mul oli aega selleks, et hunnik riideid pesta, kuna mu emal, vabandust detailide pärast, oli uriinipidamatus ja tema väga raske kaalu tõttu, ükskõik kui palju ma ka ei üritanud, sai palju pesu nagunii mustaks.
Nii ma siis ühel hetkel seisin valamu kohal, haigla vannitoas, pesin pesu ja õde luges mulle moraali, et kuidas ema on sellisesse seisundisse sattunud. Suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida ja tundsin otseselt, et keegi tahab mind maha murda, aga mina vaenlase kiuste ütlesin Jumalale, et ei mõtle enam ühtegi nurisemise ja rahulolematuse mõtet, vaid täielikus alandlikkuses lähen kõigest läbi ja teen nii palju kui vaja, ja sel hetkel tuli jõud ja Püha Vaim täitis mind. Aitasin emal teha kõik vajaliku, kallistasin, suudlesin teda ja jooksin tütre juurde, lootes, et ta veel magab, et ta ei kardaks, kui peaks ärkama ja mind seal ei ole. Hommikul teatati mulle, et mu ema suri.
Issand, kust lohutust leida. Ma nutsin palju Jumala ees, valu rebis südant. Oh ei, ma polnud selleks kindlasti valmis, miks just nüüd. Ja siis mõtlesin, et mis siis, kui Jumal küsiks minult, mis päeval tahaksin, et mu ema siit maa pealt lahkuks. Ja sain aru, et minu jaoks ei ole selleks ühtegi sobivat päeva. Ja ma ütlesin Issandale, et usaldan ja et Tema teab paremini, millal miski minu elus juhtuma peab. Ma ülistasin Jumalat ja tänasin Teda kõige eest.
Pärast kahte kuud haiglas viibimist naasesime Polinaga koju. Ja õppisime koos elama korteris, kus kõik meenutas meie armastatud ema. Kuus kuud hiljem paluti mul tütrega minna kolmeks päevaks haiglasse uuringutele. Leppisime aja kokku. Haiglas hakkasid juhtuma kummalised asjad, korra lükkasid nad analüüside tegemist kauemaks ajaks edasi, siis lükati läbivaatust edasi, siis kadusid MRT-pildid ja siis ilma igasuguse selgituseta öeldi, et peame veel kaks nädalat haiglas olema. Mitte millestki aru saamata, hakkasin palvetama: „Issand, kui see ei ole lihtsalt juhus ja Sa tahad, et ma siin oleksin, siis palun näita mulle, kelle või mille pärast, et saaksin täita Sinu tahet.”
Sõna otseses mõttes pool tundi hiljem tuli arst ja palus meil väikese nelja-aastase tüdruku eest hoolitseda, kes toodi internaadist hepatiidiravile. Muidugi olin nõus ja läksin palatisse lapsega tutvuma. Väike tüdruk oli voodil end kägarasse keeranud ja nuttis. Istusin tema juurde ja hakkasin teda õrnalt silitama. Ta vaatas mind oma suurte pisaraid täis silmadega ja ütles: “EMA”. See puudutas mind väga sügavalt, siis tuli meie juurde asjalik Polina ja hakkas teda rahustama: “Nii, ära nüüd nuta, kõik saab korda. Ma kaitsen sind. Me oleme koos.”
Tüdruku nimi oli Milana. Ta oli väga õnnelik, et tal selline kaitsja on, ja ta järgis Polinat. Õhtul, kui ma veel täielikult ei saanud aru, mis toimus, hakkasime Polinaga palvetama. Tänasin Jumalat selle päeva eest, et Ta usaldas meile lapse, kelle eest saame haiglas hoolitseda. Polina oli otsustavam ja ütles lühidalt: “Issand, aitäh Sulle väikese õe eest.”
Paar päeva hiljem sain aru, et me ei saa lihtsalt enam ilma Milanata koju minna. Kõigepealt helistasin pastorile ja rääkisin soovist võtta endale veel üks laps. Ilya Borisovitš kiitis minu soovi heaks ja õnnistas mind.
Kõigi vajalike dokumentide ettevalmistamine ei olnud lihtne, aga Issand oli meiega ja kaks kuud hiljem tulime kolmekesi haiglast koju.
Nii hakkasin ma üksi kahte tütart kasvatama.
Kord ütlesin Issandale, et tahan väga, et mu tütardel oleks tõeline armastav isa ja ma ei taha olla üksi. Kuid kuna ma ei saa inimestest üldse aru, siis palusin Issandal anda mulle oma käest see mees, keda Tema tahab ja usaldan Teda rohkem kui iseennast.
Sel hetkel oli mu elu muutunud palju sujuvamaks. Elasin mugavas kolmetoalises korteris, tüdrukud läksid esimesse klassi, osalesime kõigis kiriku lasteteenistustes ja tulemused olid head.
Ja kui olin juba oma palve unustanud ja olin parajasti kodus, siis tuli Issand minu juurde ja rääkis minuga. Muidugi ei näinud ma Teda ja see ei olnud hääl taevast, kuid oma sisemuses sain selgelt aru, et Jumal räägib minuga. Isa häält ei saa kellegi teise omaga segamini ajada. Ta küsis: “Kas oled valmis jätma kõik, mis sul on, et saada selle, mis Ma sulle olen ette valmistanud?”
Ma kukkusin murdunult põlvili mõttest, et Jumal ise räägib minuga. Nuttes ütlesin, et ma ei kujuta isegi ette, mis mind ees ootab, võib-olla ei ole see mulle kerge, aga ma tahan olla seal, kus Sina mind näed. Ma ei taha enda jaoks elada, nii et ma olen nõus.
Järgmisel päeval hakkasin järsku mõtlema meie kiriku pastori peale, kes läks 2000. aastal misjonäriks. Hiljuti lahkus tema naine igavikku ja ta jäi külas, kus ta teenis, kaheksa lapsega leseks.
Ma kartsin neid mõtteid väga. Arvasin, et kurat ahvatleb mind, sest olin kindel, et varsti juhatab Issand mind spetsiaalsesse teenistusse, näiteks kuskile Aafrikasse või Indiasse, et päästa vaeseid lapsi.
Hakkasin nendest mõtetest, mis mu pähe tulid, meelt parandama, aga nad muudkui tikkusid mulle pähe. Noh, kuidas ta seal kauges külas elab ilma naiseta ja niipaljude lastega. Vahest peaksime minema õdedega teda aitama… Kolm päeva olin hädas. Oh saatan, sa kiusad mind, mõtlesin.
Neljandal päeval astus minu juurde vanempastor Kravtsov Ilja Borisovitš ja ütles, et Pogosyan Slavik (kaheksa lapsega lesk) teeb mulle abieluettepaneku.
Kuid ta lisas, et hästi järele mõtleksin, sest see ei saa olema lihtne. Pead lahkuma kõigest, teenistusest, korterist, sõpradest ja minema 70 km kaugusel asuvasse külla. Ja saama misjonäriks, pastori naiseks ja paljulapseliseks emaks.
Sel hetkel mõistsin kõike. See ongi see, mis Jumal on minu jaoks ette valmistanud ja need mõtted tulid Jumalalt.
Esimest korda ei hoidnud ma oma mõtteid tagasi ja lasin neid oma südamesse. Sel hetkel kallati minusse taevane õndsus ja armumine otse taevast. Tundus, et kõik inglid laulsid sel hetkel Halleluujat. Järgmisel päeval ütlesin jah. Mu südames valitses arusaam, et lähen selle pere juurde mitte selleks, et kedagi asendada, vaid selleks, et jätkata Slaviku esimese naise Tanyušha tegemisi.
Abiellusime, pulmapäeval sain kümne lapse emaks ja seitsme abieluaasta jooksul sünnitasin veel viis last ja võtsime haiglast veel ühe tüdruku, tema nimi on samuti Milana. Nagu te juba aru saite, on meil kaks Milanat. Ja ka see ei ole lihtne lugu. Kunagi leian aega ja kirjutan sellest ja paljudest muudest asjadest, millest Issand on aidanud mul läbi tulla.
Nüüd on mul 16 last, igaüks neist on õnnistus, olen oma abielus väga õnnelik, mul on maailma kõige toredam pere ja parim mees. Meie tee ei ole kerge tee, mõnikord on see raske, kuid ma ei vahetaks kunagi oma saatust teise vastu. Issand täitis kõik mu unistused ja ma olen õnnelik Jumalas. Kuna ma olen oma kutsumuses, määras Issand ise selle tee minu jaoks. Just Tema andis mulle võime saada lapsi ja neid kasvatada. Ma näen iga päev palju Jumala au.
Mäletan, kui usklikuks sain ja jumalateenistusele läksin, siis unistasin sellest, et mul oleks oma pere. Unistasin, kuidas ma oma perega pargis jalutan, kuidas köögis hommikust sööme, kuidas oma lapsi suudleme ja kallistame. Ärkasin oma magusast unistusest, kui jõudsin kogudusehoone väravasse. Ja siis sain aru, et kõik on korras, aga minu unistuses ei olnud Jumalat. Ma ei unistanud sellest, kuidas me palvetame, kuidas Jumalat teenime ja kuidas loeme lastele Piiblit.
Ma ehmusin mõistes, et kui Issand oleks mulle sel hetkel kõik selle andnud, siis ei oleks mul võib-olla enam Jumalat vaja. Seetõttu, pisarsilmil ütlesin: “Issand, Sa tead, et ma tõesti tahan seda, aga veelgi enam tahan ma koos Sinuga olla, seega palun, et Sa ei annaks seda mulle enne, kui ma klammerdun Sinu külge nii et miski ei saaks mind Sinust lahutada.”
Issand täitis minu palve ja nüüd tean kindlalt, et Ta täidab nende soovid, kes Teda armastavad, ja ka seda, et Jumal tuleb õigel ajal. Eriti nende juurde, kes teavad, kuidas oodata.
Ja see ei tähenda, et nüüd peavad kõik töölt lahkuma, külasse kolima ja palju lapsi saama, muidugi mitte. See on minu isiklik tee. Kogu südamest soovin, et igaüks teist omaks Issandaga isiklikke ja siiraid suhteid, et Teil oleks oma elu jaoks ilmutus Jumalalt, et Teid juhiks Püha Vaim ja oleksite ka osa kogudusest, kuhu Issand Teid tõi. Jumal tõi Teid oma perekonda.
Ma õnnistan Teid Jeesuse Kristuse nimel, soovin Teile rahu, rõõmu, armastust ja inspiratsiooni Jumala auks tegutsemiseks.
P..S. Olen osa kirikust “Ülestõusmise jõud” Buchas, Ukrainas.
Oleme abikaasaga misjonärid Olyva küla tütarkirikus.
Kui Teil on küsimusi, võite helistada, kirjutada.
Yulia Pogosyan
+380972566251 (Whatsapp, telegramm)
+380966266489 (Viber)
pogosiangylia@gmail.com
P.S. Ukraina sõja alguses põgenes perekond Saksamaale, kus praegu elavad. Mõned vanemad lapsed jäid siis veel Ukrainasse. Nendega on kõik korras.
Endine pornonäitlejanna rääkis oma podcastis Räägime puhtusest, kuidas temast sai kristlane ja kuidas Jumala Sõna aitas tal iha .....
Olen sündinud katoliiklikus perekonnas, mu vanaisa immigreerus 1947. aastal Indiast Pakistani. Me elame Pakistani lääneosas, Afganistanile lähemal, selline .....
See on hämmastav lugu sellest, kuidas Jumal saab muuta mis tahes elu ja pöörata seda 180 kraadi. Ronald .....
Ma elan ääremaal, seetõttu viin Columbia Manmini kiriku jumalateenistusi läbi veebis. Hiljuti kogesin Jumala hämmastavat armu. Ta kaitses .....
Meie ajaloo varasemast sõjast pärineb veel üks põnev lugu. Kapten Edward W. Rickenbacker, Teise maailmasõja esinduslik Ameerika lennuväelane, .....
„Kiitus Issandale! Minu nimi on Dolo Sono. Ma kasvasin üles piirkonnas, kus keegi polnud kunagi kuulnud Jeesusest Kristusest, .....
Amina oli nende seas, kes hukkusid sel suvel Uganda kooli vastu korraldatud šokeerivas rünnakus. Kuid tema surm ei .....