“Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. “(Psalm 51:19)
Näen praegugi seda hetke selgelt oma silme ees. Ühel kristlikul konverentsil rääkis sõber, kellega olin sel semestril koos Piiblit uurinud, meie rühmale, et ta on valmis Jeesust järgima. Ta puhkes nutma. Olime jalgpallurid. Me ei nutnud. Ma ausalt öeldes ei suutnud seda uskuda. Ta mitte ainult ei võtnud vastu minu kutset konverentsil osaleda, vaid ta isegi kahetses pattu ja uskus Kristusesse pattude andeksandmiseks. Istusin ja vaatasin seda täieliku aukartusega.
Pärast seda rääkisin ülikoolilinnaku vaimulikuga sellest, kui hämmastav oli mu sõbra pöördumine. Vaimulik, vanem mees, jagas, et ta oli olnud tunnistajaks paljudele sellistele pöördumistele – ja et kõik sellised pöördunud ei olnud usku püsima jäänud. Mul ei olnud tol ajal vaimuliku poolt öeldu jaoks kategooriaid.
Kas vaimulik ei olnud ise seal? Mu sõber rääkis nii selgelt: “Ma tahan Jeesusele järgneda”; kahtlemata tundis ta mõnda tõde sügavalt; varsti laulis ta nii armsalt ülistuslaule, et rahvas hakkas temaga kaasa laulma. Kuid aeg tõestas, et meeleparandus ei olnud tema elu tõeliseim kiitus. Jutt, pisarad, vastleitud õnn viisid peagi ristteele. Tal oli raskem loobuda patusest suhtest tüdrukuga kui Jeesusest.
Eluaegse meeleparanduse vili
Kui kellegi pöördumine Jumala poole on tõeline, siis järgneb sellele eluaegne meeleparandus. Uuesti sündimata inimese suu võib mõnda aega rääkida tõtt. Uskmatu silmad võivad nutta. Surnud keel võib teatud perioodi siiralt ülistuslaule laulda. Ja Kristusest eemaldumine, Tema salgamine võib tõestada, et see kõik oli vale.
Seda oli see vaimulik ikka ja jälle näinud. Ta oli olnud tunnistajaks seemnete kukkumisele kivisele pinnasele – keegi, kes võttis sõna vastu „rõõmuga”, kuid kuna temas ei olnud juurt, langes ta lõpuks usust ära (Matteuse 13:20–21). Kuigi näis, et ta koges Vaimu muutumist ja osadust teiste usklikega, ei olnud ta lõpuks „meist; sest kui nad oleksid olnud meie hulgast, oleksid nad meie juurde jäänud” (1Jh 2:19). Ja sellise inimese meie hulgast lahkumise nägemine võib olla väljakannatamatult valus.
Tõeline meeleparandus on seega eluaegne. Martin Luther alustas oma üheksakümne viiest teesist esimest sõbadega: “Kui meie Issand ja Isand Jeesus Kristus ütles: “Parandage meelt”, tahtis Ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.” Luther tabas ära selle, mida Pühakiri kinnitab, näiteks kui Ristija Johannes õpetab: „Kandke nüüd meeleparanduse kohast vilja” (Matteuse 3:8). Meie südame murdumine pattude pärast, allesjäänud rikutuse ohked ja oigamised, patust eemaldumine ja Kristuse poole vaatamine järgneb meile kuni hauani – kui oleme tõelised usklikud.
Pühad teevad endiselt pattu
Ärge saage valesti aru: kristlased teevad pattu ja mõnikord patustavad rängalt. Kuid nad ei muuda patustamist elustiiliks. Seda on võimatu teha. „Ükski Jumalast sündinud ei tee pattu, sest Jumala seeme jääb temasse; ja ta ei saa pattu teha, sest ta on sündinud Jumalast” (1Jh 3:9). Need, kellel on Vaim, kahetsevad pattu ja pöörduvad sellest ära, saades julgustust armastava Isa karistusest.
Pühakirjast õpime, et meeleparandus ei ole taevasse pääsemiseks salajaste paroolide väljamõtlemine. Me ei alusta ebamoraalset suhet, ei seisa silmitsi oma patuga ega jätka selles ebamoraalses suhtes. Me tunnistame oma ülekohut Jumala ees, mõistame, kuidas oleme Talle vastu pannud, ja viskame patu palvemeelselt tulle, nagu Paulus heitis minema Patmose saarel teda käest hammustanud mürgise mao (Ap 28:3).
Kas olete jätkanud meeleparanduse elu? Kas olete jätkanud tõelise kahetsustunde kogemist patu pärast koos tõelise impulsiga sellest patust lahti öelda? Kas olete jätkuvalt mõelnud, kuidas saate oma kõige kallimat Sõpra nii solvata, Tema sisimas elavat Vaimu kurvastada ja oma Taevast Isa teotada? Kas olete küsinud: “Kuidas ma saan endale lubada pattu, mille pärast Kristus suri, et mind lunastada?”
Kahetsus tõmbab Jumala ligi
Kui olete meeleparanduse poole püüelnud, siis ärge unustage, et Teie Jumal ei põlga seda murdumist: „Jumala ohvrid on murtud vaim; murtud ja puruks löödud südant, oh Jumal, Sa ei põlga” (Psalm 51:17). Ta ei seisa taevas käed rinnal ristis ja kulm kortsus. Puruks löödud süda tõmbab Teda ligi. Nagu ka kadunud poja puhul, ei pea me andma pelgalt lubadusi, et järgmisel korral läheb paremini, vaid tuleme põlvili ja alandlike südametega. Palume Tal katta meie häbi ja anda meile värske halastus, mis voolab Tema armastatud Poja ristilt, kes suri, et võtta ära meie patud.
See on lahutamatu osa meie ülistusest Jumalale: nõustume Temaga, et meie patt on kohutav, et me väärime selle eest karistust, kuid Kristus suri meie andeksandmise eest ja andis meile oma Vaimu selle surmamiseks. Me tõotame sellest loobuda, jah, kuid ainult selle jõu, andestuse ja aktsepteerimise kaudu, mida Ta pakub ainult armu kaudu.
Olles näinud rohkem mehi patu pärast minema jalutamas, olles ise olnud tunnistajaks samasugustele valusatele vaatepiltidele, mida see vaimulik on näinud, palun Teid: jätkake selle tõeliseima, sügavaima ja armsaima kiituse pakkumist Jumalale. „Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, nii et Issandalt tuleksid kosumisajad“ (Ap 3:19–20).
Autor Greg Morse / The Sweet Grief of Repentance | Desiring God
Greg Morse on desiringGod.org kaasautor ja lõpetanud Bethlehemi kolledži ja seminari. Tema ja ta naine Abigail elavad koos poja ja kahe tütrega St. Paulis.
Iisraeli esimese kuninga Sauli elu algus oli paljutõotav. Aga kui te loete 1. Saamueli lõpuni, siis näete tema .....
Pole midagi hullemat kui valelootus. Parem on usaldada Jumalat ja Tema plaani, kui olla illusioonide kütkes ja elada .....
Üks vaimulik ütles mulle kord, kui tal oli raske: „Ma arvan, et maksan lihtsalt elu eest, mida elasin .....
Mt 6:13 Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! Sest sinu päralt on riik ja .....
Lõpetame tänase nädala kainestava kirjaga anonüümselt naiselt, kes kuulab meie taskuhäälingusaadet. Ta palub abi. Selles osas käsitleme täiskasvanutele .....
Mõnikord tundub, et käsitleme patuprobleemi kirikus samamoodi nagu valitsus terrorismi probleemi: sellest on peaaegu võimatu täielikult lahti saada, .....
See lugu juhtus Londonis kui tolleaegne kuulus misjonär Roland Hill (1744 - 1833) valmistus jõulude ajal jutlustama. Kogu .....
Kümmekond aastat tagasi töötasin kirikus suvepraktikantina ja ühel pühapäeva õhtul olin valmis noorterühma juhtima. Peale kohustuslikku pitsa söömist .....
Jumala poole pööratud elu on elu, mida elate Jumala poole suundudes. Me pöördume Tema poole, mitte ei pöördu .....