Keset viimaste aastate kõrge oktaanarvuga kultuurisõdu – eriti arutelu homoseksuaalsete abielude üle – on evangeelseid kristlasi sildistatud kõige kohutavamate sõnadega. Sõnad nagu fanaatikud, arrogantsed, välistavad, dogmaatilised ja homofoobsed on vaid mõned näited.
Kuid kaks silti paistavad eriti silma. Esiteks peetakse kristlasi regulaarselt sallimatuteks. Kristlasi ei peeta mitte ainult usuliselt sallimatuteks – kuna nad kinnitavad Jeesuse sõnu, et „keegi ei tule Isa juurde muidu kui Minu kaudu” (Johannese 14:6) –, vaid neid peetakse ka eetiliselt sallimatuteks, sest nad keelduvad heaks kiitmast kõiki käitumisviise nagu nad oleksid moraalselt head.
Kristlastesse suhtutakse regulaarselt (ja irooniliselt) ka kui vihkajatessse. Ilmselt peab meie kaasaegne maailm seda, kui inimestele öeldakse, et nad eksivad, vihkamise vormiks. Kunagi ei selgitata, miks see süüdistus ei kehti võrdselt vastupidises suunas, kuna selle süüdistuse esitajad ütlevad kristlastele, et nad eksivad.
Ütlematagi on selge, et selline olukord võib tänapäeva kristlasi heidutada. Meil võib tekkida kiusatus meelt heita ja arvata, et kogudus on jõudmas pimedatesse päevadesse. Kuid väike ajalooline perspektiiv võib olla meile kasulik. Tõtt-öelda ei ole see esimene kord, kui kristlaseid nii sildistatakse. Tõepoolest, halvustavaid sõnu on kristlaste kohta algusest peale kasutatud.
Plinius noorem: kristlased on sallimatud
On hästi teada, et kreeka-rooma maailmas oli jumalate panteon. Igal rühmal olid oma jumalused ja neid paigutati lihtsalt ja loomulikult teiste jumaluste kõrvale. Enamasti ei vaielnud keegi teiste jumalate olemasolu vastu. See oli polüteistlik maailm.
Muidugi olid esimesed kristlased sama monoteistlikud kui nende juutidest eelkäijad ega tahtnud kreeka-rooma kultuuri tavapäraste religioossete tavadega kaasa minna. Rahu säilitada püüdnud Rooma valitsejatele valmistas kristlik sallimatus teiste jumalate suhtes alalist pettumust.
Bitüünia asevalitseja Plinius Noorem (kirjutas umbes 111–113) väljendas oma frustratsiooni tõsiasja üle, et kristlased „jumalaid appi ei kutsunud”. Kirjas keiser Traianusele kurtis ta nende „kangekaelsuse ja järeleandmatu jäärapäisuse pärast”. Teisisõnu teda vihastas nende sallimatus.
Miks see Pliniust nii häiris? Sest kristlaste mõju tõttu olid paganlikud templid „tühjaks jäänud” ja seega „suudeti leida väga vähe ostjaid” ohvriloomadele.
Teisisõnu, nad kaotasid raha.
Probleemi lahendamiseks otsustas Plinius sundida kristlasi kummardama paganlikke jumalaid ja needma Kristust ning keeldumise korral nad hukati. Ta ütles: “Nagu mulle teatati, et inimesi, kes on tõeliselt kristlased, ei ole kuidagi võimalik panna neid asju tegema.”
Huvitav on märkida, et Plinius tunnistas kristlasi piinates nende kõrgeid moraalinorme: „[Kristlased] seovad end vandega, mitte mõne kuriteoga, kuid vandega mitte toime panna pettust, vargust ega abielurikkumist, ei võltsi usaldatut ega keeldu neile usaldatut tagastamast, kui neil palutakse seda teha.”
Ilmselt oli sallimatus Rooma jumalate vastu piisavaks põhjuseks kristlaste tapmiseks, nende pühast eluviisist hoolimata.
Nero: kristlased on vihkajad
Esimese sajandi lõpus tegi Rooma keiser Nero end kuulsaks kristlaste tagakiusamisega. Rooma ajaloolane Tacitus räägib meile, et Nero ajal
“Nende [kristlaste] surmale lisandus igasugune pilkamine. Olles loomanahkadega kaetud, rebisid koerad neid tükkideks ja nad hukkusid või naelutati nad ristide külge või määrati leekidesse ja põletati, et nad oleksid öiseks valgustuseks siis, kui päevavalgust enam ei olnud. Nero pakkus oma aia selle etenduse tarbeks nagu tsirkuse eksponeerimiseks.”
Milliseid kohutavaid kuritegusid kristlased sooritasid, et õigustada sellist mõeldamatut piinamist? Tacitus tunnistas, et kristlased ei olnud tegelikult väljamõeldud linna süütamise süüdistustes süüdi. Selle asemel tunnistas ta, et nad tapeti “inimkonna vihkamise pärast.”
Mida olid kristlased teinud, et tõendada “vihkamise” süüdistust? Jällegi keeldusid nad heaks kiitmast jumalate panteoni ja nendega kaasnevaid religioosseid tavasid.
Kokkuvõttes on Pliniuse ja Nero lood ühtlasi julgustavad kui ka hirmutavad. Need on hirmutavad, sest kõlavad kohutavalt sarnaselt sellele, mida tänapäeval kristlaste vastu kasutatakse. Kuid selle asemel, et kristlastel paluda austust avaldada Rooma jumalatele, et tõestada nende vastuvõetavust, palutakse neil nüüd avaldada austust sallivuse jumalatele või homoseksuaalsele abielule või teistele Pühakirjas keelatud tavadele.
Samas on need lood julgustavad. Nad tuletavad meile meelde, et selline tagakiusamine ei ole midagi uut. Tõepoolest, see tagakiusamine ei olnud kristluse lõpp, vaid algus. Selle keskel kirik jõudsalt arenes ja laienes.
Jeesus lubas meile sedasama: „Ma ehitan oma koguduse. Ja põrgu väravad ei seisa sellest võitu” (Mt 16:18).
Autor: Michael J Kruger / Regarded as ‘Intolerant Haters’: What’s New? (thegospelcoalition.org)
Autorist: Michael J. Kruger on Põhja-Carolina osariigi Charlotte’is asuva Reformeeritud teoloogilise seminari ülikoolilinnaku president, kus ta töötab ka Uue Testamendi professorina. Ta oli 2019. aastal Evangeelse Teoloogia Seltsi president. Ta on raamatute “Surviving Religion 101” (Crossway, 2021) ja “Christianity at the Crossroads: How the Second Century Shaped the Future of the Church” (IVP Academic, 2018) autor. Ta peab regulaarselt ajaveebi Canon Fodder.
Ööl vastu 19. juulit 64 pKr. toimus üks hullemaid tulekahjusid Rooma ajaloos. Tuli hakkas levima Circus Maximuse kaguküljel .....
Praegu toimub palju kohutavaid asju. Deemonid lihtsalt rebivad mõned inimesed katki ja teevad nende kaudu mõeldamatuid asju. Ja .....
Siin Ameerikas on meid õnnistatud vabadustega, millest paljud olid inimkonna ajaloos tundmatud. Ja me peame neid vabadusi hoolega .....
Need on selged ja kergesti mõistetavad sõnad. Apostel Peetrus manitses oma Rooma impeeriumis elavaid kaaskristlasi „kuningat austama”. Kuid .....