LÜHIKOKKUVÕTE: Reformatsioon lõhkus 16. sajandi alguse Euroopa usulise status quo, kui paljud võtsid omaks Martin Lutheri (1483–1546) ja Johann Calvini (1509–1564) õpetused. Nende järgijaid kutsuti vastavalt luterlasteks ja reformaatoriteks, viimaseid tunti ka kalvinistide ja hugenottidena. Aeg tundus olevat sobiv usulisteks muutusteks. Prantsusmaa kuningad olid püüdnud nõrgendada kontrolli Rooma kiriku üle; aadelkonna seas tekitasid vaimulike privileegid rahololematust, mis toitis varjatud vaenulikkust, mille plahvatamiseks oli vaja vaid sädet. Vaimulike hulgas oli väljapaistvaid reforme ihaldavaid prelaate ja hierarhia raskest ikkest väsinud preestreid. Endiselt feodalismi märke kandvad elanikud nägid vaimulike elus vähe usku ja voorusi. Ometi ei osanud keegi ette näha neid kohutavaid võitlusi ja tagakiusamist, mis Prantsusmaal reformatsiooni saabudes peagi raevukalt puhkesid.
Enamik kristlasi teab protestantlikku reformatsiooni, mis raputas kuueteistkümnendal sajandil Euroopa mandrit. Tõepoolest, selle järeltõuked kajavad siiani kaasaega, kui protestantlikud kirikud kogunevad üle maailma jumalateenistusele. Vähem inimesi mõistab, et see, mida peetakse reformatsiooniks, on paremini mõistetav reformatsioonidena, kogu Euroopas aset leidnud omavahel seotud liikumiste jadana.
Nendele reformatsioonidele, mis viisid väljakujunenud protestantlike kirikuteni (näiteks Saksamaal, Šveitsis ja Inglismaal), pühendatakse üldiselt suuremat tähelepanu. Kuid selles loos osalevad ka teised reformatsiooni liikumised. Samaaegselt Martin Lutheri reformipüüdlustega Saksamaal esitati Prantsusmaal väljakutse katoliku kiriku status quo’le, millest sai lõpuks reformatsiooniajastu üks kõige pikemaajalisemaid ja verisemaid protestantide ja katoliiklaste vahel toimunud võitlusi.
Tule süütamine
1500. aastate alguses tehti katseid katoliku kirikut seestpoolt reformida. Üks silmapaistvamaid jõupingutusi toimus Prantsuse printsessi ja hilisema Navarra kuninganna Marguerite’i (1492–1549) abielu kaudu Navarra Henri d’Albret’ga. Erasmuse kristliku humanismi mõjul toetas Marguerite oma armastatud katoliku kiriku reformatsiooni püüdlusi. Ta oli kuningas Francis I (1494–1547) õde, hugenottide juhi Jeanne d’Albret’ (1528–1572) ema ja hugenottide sõdalase Navarra Henri (1553–1610), kes 1593. aastal katoliiklusse pöördus eesmärgiga saada kuningas Henri IV-ks, Prantsusmaa esimeseks Bourboni kuningaks, vanaema.
Marguerite kuulus katoliiklaste rühma, keda mõjutas renessanss ja kes võtsid vastu reformatsiooni õpetused, kuid jäid katoliku kirikule truuks. Näiteks rühmitus nimega Circle of Meaux oli pühendunud üksnes usu kaudu õigeksmõistmise evangeeliumi kuulutamisele ning seisis vastu pühakute austamisele ja indulgentside müümisele. 1521. aastal tõlkis humanistist õpetlane Jacques Lefèvre d’Étaples, üks Circle´i liikmetest, evangeeliumid prantsuse keelde ja levitas neid kogu maal.
Marguerite asus elama Néraci, millest sai katoliku kiriku poolt tagakiusatute varjupaik. Sorbonne’i rektor Nicolas Cop oli sunnitud 1533. aastal, pärast kõigi pühakute päeval peetud evangeelset jutlust, Pariisist Néraci põgenema. Johann Calvin, kes võis aidata Copil jutlust ette valmistada, põgenes koos temaga ja leidis varjupaiga Lefèvre’i ja teiste juures Néracis. Nende mõjul võideti ümberkaudsed linnad Sainte-Foy-la Grande, Bergerac, Agen, Clairac ja lõpuks La Rochelle peagi reformeeritud usule.1
Franciscus I jätkas Marguerite’i ja Meaux’ Circle´i kaitsmist kuni 1534.a. oktoobri sündmuseni, mida tunti plakatite afäärina. Katoliku missat hukkamõistvaid plakateid eksponeeriti avalikult mitmes linnas ja kinnitati isegi Franciscuse magamistoa kambri uksele. Pärast seda sündmust nõustus Franciscus jõhkrate meetmetega “ketsereid” maha suruma.2 Kuueteistkümnenda sajandi keskpaiga paiku hakati Calvini õpetuste järgijaid nimetama hugenottideks.
Kes olid hugenotid?
Nime hugenotid päritolu ja etümoloogia on jäänud ebaselgeks ja seda on ajaloolaste poolt vaidlustatud. Bracheti väitel, kes esitab seitse ettepanekut, “ei ole teada, kas see (hugenot) pärines Kesk-Prantsusmaalt või Genfi piirialadelt. Ühtegi sõna ei ole sellest rohkem räägitud ega kirjutatud.”3 Praeguse konsensuse alusel pärineb see sõna šveitsi-saksa sõnast Eidgenossen, mis tähendab konföderaate, võimaliku viitega Genfi mässule Savoia hertsogi vastu. Algselt kasutati seda terminit reformeeritud usklike pilkamiseks ja aja jooksul võeti see sõna rahvakeeles kasutusse. Hugenottideks kutsutud eelistasid terminit reformeeritud (réformés) ja Prantsuse revolutsiooni ajal kutsuti neid tavaliselt prantsuse protestantideks või kalvinistideks.
Mõiste päritolust olulisem oli see, et hugenotid seisid silmitsi kahe kuulekuskohustuse ühitamise dilemmaga: nende kohustus Prantsusmaa kuninga alamatena ja kohustus kristlastena Jumala ees. Nende kohustuste ühitamise juhiste saamiseks pöördusid Prantsuse reformeeritud usklikud regulaarselt Calvini kristliku “Ristiusu õpetuse” poole, mis avaldati esmakordselt ladina keeles 1536. aastal koos pühendusega kuningas Franciscus I-le ja seejärel 1541. aastal prantsuse keeles.4 Tsiviilvalitsust käsitlevas peatükis käsitleb Calvin üsna pikalt valitsusvõimudele allumise ja kuulekuse kohustust. Ta kasutab tabavalt oma manitsusi öeldes, et kuulekus valitsevatele võimudele nõuab erandit, et „selline kuulekus ei pärsiks meie kuuletumist [Jumalale]” viidates salmile Apostlite teod 5:29. 5
Aastatel 1552–1554 läks Calvin oma kommentaaris Apostlite tegude kohta veel kaugemale, kuulutades, et kuningas, vürst või kohtunik, kes tegutseb viisil, mis vähendab Jumala au, ei ole midagi muud kui tavaline inimene ja et „me ei riku kuninga autoriteeti, kui meie religioon kohustab meid seisma vastu türanlikele käskkirjadele, mis ei luba meil anda Kristusele ja Jumalale seda au ja ülistust, mida nad väärivad.”6 1559. aasta ladinakeelsesse lõplikku “Ristiusu õpetuse” väljaandesse integreeriti idee, et jumalatu prints tühistab oma võimu. Calvini õpilane ja järglane Theodore Beza kasutas samasugust lähenemist, kui ta kutsus appi madalama astme kohtunikke, et seista vastu religiooni puhtuse vastu tegutsevatele vürstidele.
Enne 1560. aastate algust olid protestantide perioodilised repressioonid mõõdukad, võrreldes reformeeritud usklike metsiku tagakiusamisega Inglismaal ja luterlaste tagakiusamisega Saksamaal. Kui 1562. aastal puhkesid ususõjad, siis suutsid prantsuse protestandid oma kuulekuse kontseptsiooni põhjendada õpetusega, mis siiski sisaldas teatud ebaselgust. Selge oli kohustus kuuletuda võimulolijatele seni kuni nende käsud ei tähendanud sõnakuulmatust Jumalale.7
Ebaõnnestunud vandenõu
1559. aastal koostasid hugenotid esimesel riiklikul sinodil Pariisis oma usutunnistuse. Beza teatas oma teoses “Histoire Ecclésiastique,” et 1560. aastate alguses oli 2150 reformeeritud kirikut, mida paljud ajaloolased nii vaidlustasid kui ka kordasid. Isegi kui kirikute arvu suurendati, et kroonile muljet avaldada ja ametlikku tunnustust saada, saavutas reformeeritud usklike arv sel ajal haripunkti, kuid mille arv langes järgnevatel aastakümnetel sõja, katoliiklusesse pöördumise ja väljarände tõttu.
Hugenotide lootus saada edikt kuningriigis legaalseks eksistentsiks luhtus kuningas Henri II (1519–1559) ootamatu surma tõttu võistlusturniiri ajal. Tema poeg Franciscus II (1544–1560) tuli tema järel troonile 15-aastaselt, valitsedes lühikest aega ja sattudes Guise’i dünastia liikmete, reformeeritud usklike põlisvaenlaste mõju alla. Guise’i klikk võttis valitsuse üle kontrolli ja sundis Franciscsust keelduma igasugustest kompromissidest oma reformeeritud alamatega. Tegelikult andsid need algatused hugenottidele poliitilise põhjuse, mida kasutada. Kuigi repressioonid tulid kuninga või tema saatjaskonna poolt, pidasid hugenotid tegude eest vastutavaks tema kurje nõuandjaid ja suhtusid kuningasse kui vangi.
Kuninga vangina nägemine tõi kaasa Amboise’i vandenõu, mida juhtisid hugenottidest aadlikud ja mille käigus püüti märtsis 1560.a. röövida kuningas Francis II. Vandenõu juht Jean du Barry tapeti Château-Renault metsas neli päeva pärast ebaõnnestunud katset eemaldada kuningas Guise’i kliki mõju alt. Barry surnukeha viidi Amboise’i, riputati võllapuu külge, lõigati viieks tükiks ja eksponeeriti linna väravate juures. Tema vandenõukaaslased otsiti üles ja tapeti ilma nõuetekohase menetluseta, nende surnukehad riputati lossi akende alla.
Lahkunud Henri II lesk ja nüüdne kuninganna regent Caterina de’ Medici (1519–1589) oli šokeeritud vandenõulaste vastu suunatud repressioonide metsikusest ja mõistis, et kuningriigi ühtsus on ohus.
Kirik ja riik sõjas
Alates 1560. aastast Charles IX (1550–1574) valitsemisajast püüdles monarhia Caterina de’ Medici mõjutusel konfessionaalse lepituse poole. Caterina soovis leppimise eestkõnelejana valitseda mõõdukat valitsust ja soovitas kuningal nimetada ametisse Pariisi parlamendi endine liige Michel de L’Hospital. Temast sai 6. mail 1560.a. Prantsusmaa kantsleriks ja ta jäi sellele ametikohale kuni 27. septembrini 1568.a. esimese (1562–1563) ja teise (1567–1568) ususõja ajal.9 Kuigi L’Hospital ei pöördunud kunagi reformeeritud religiooni, töötas ta väsimatult võitlevate usutunnistuste vahel rahu nimel, eelistades veenmist piirangutele ning arendas riigi ja religiooni lahususe kontseptsiooni, et vabastada rahvas lõpututest usukonfliktidest.10
Kantsler kinnitas 1560. aastal Estates-Generalis11 oma soovi jätta mõisted hugenotid, paavstid ja luterlased minevikku ning säilitada ainult nimetus kristlane. Caterina de’ Medici korraldatud Poissy kollokvium 1561. aastal andis katoliiklastele ja reformitud usklikele viimase võimaluse saavutada vastastikune usuline sallivus ja rahvuslik ühtsus. Beza oli kohal Calvini esindajana koos reformeeritud ilmikute juhtidega. Kollokviumi tulemus näitas aga kahe usu kokku sobimatust, eriti armulaua küsimuses.
1562. aastal valmistas L’Hospital ette jaanuari edikti, mis lubas esimest korda teatud tingimustel reformeeritud jumalateenistusi pidada.13 See edikt pakkus lootuskiirt Prantsusmaal tekkivatele usupingetele, kuid katoliku kirik lükkas selle tagasi, kuna see oli vastuolus Trento kirikukoguga, mis oli pannud niinimetatud protestantlikud ketserlused kirikuvande alla.
Seejärel, pärast Vassysse jumalateenistusele kogunenud hugenottide veresauna 1. märtsil 1562.a., muutus sõda vältimatuks. Louis de Bourbon kogus armee ja vallutas Orleansi ja Roueni linnad, tähistades sellega ususõdade algust. Maikuus Toulouse’is toimunud hugenottide veresaun ning Vendôme’i ja Meaux’ kirikute hävitamine suurendasid veelgi usulisi pingeid. Kui Amboise’i edikt 18. märtsil 1563.a. lõpetas esimese ususõja, siis koges rahvas lühikest rahuperioodi ja usulistel põhjustel kinnipeetavad isikud vabastati. Edikt tolereeris südametunnistuse vabadust, kuid ei andnud usukummardamise vabadust.14
Pärast esimest ususõda püüdis Caterina päästa kuningriigi kodusõjast. Caterina plaanid ei realiseerunud. Aastal 1567, pärast mitu aastat kestnud pingeid, juhtis Bourbon taas hugenottide vägede sõjalisi operatsioone. Novembris lõppes Saint-Denisi lahing nii hugenottide lüüasaamisega kui ka kuningliku armee ülema surmaga. 1568. aasta märtsis sõlmitud Longjumeau rahu kinnitas Amboise’i edikti koos mõnede täiendavate mööndustega, mis tehti hugenottide aadlikele, et nad saaksid oma eramajades vabalt jumalateenistusi pidada.15 Ka see ei taganud kestvat rahu, kuna vaid mõne kuu pärast septembris puhkes uus sõda.
Püha Bartholomeuse päeva veresaun
Kolmas ususõda (1568–1570) lõppes Saint-Germain-en-Laye rahuga. Lepingu üle pidasid läbirääkimisi Caterina de’ Medici ja Jeanne d’Albret, kes sõlmisid abielu Caterina tütre Marguerite de Valois’ ja Jeanne’i protestantliku poja Henri Navarra vahel. Pompoosne pulm toimus 18. augustil 1572. aastal.
Vaid neli päeva hiljem, 22. augustil, tehti aga tampiskatse hugenottide juhi ja sõjaväeülema admiral Gaspard de Coligny vastu. Kaks päeva pärast seda, kui Coligny oli taastumas, mõrvasid palgamõrvarid ta ja viskasid ta elutu keha aknast välja. Nii algas Püha Bartholomeuse päeva veresaun, mis muutis radikaalselt hugenottide ja kuninga suhteid. Charles IX ja tema ema Caterina arvataval osalusel mõrvati Pariisis ja provintsides massimõrva kolme päeva jooksul tuhandeid tema reformeeritud alamaid. Paljude linnade katoliiklastest elanikud ühinesid lihuniku tööga, et „hävitada kogu protestantlik liikumine nii juurte kui okstega”.16 Navarra Henri jäeti ellu kuna ta tõotas vastu võtta katoliku usu.
Kuna kuningas otsustas hugenotte taga kiusata, siis kaotas endine nõuandjate poolne manipuleerimise argument oma kehtivuse. Nüüdsest nähti kuningat kui türanni, kes kiusas oma alamaid taga nende usu pärast. Seetõttu haarasid hugenotid aktiivseks vastupanuks suverääni enda vastu relvad. Beaulieu edikt mais 1576 kuningas Henri III ajal lõpetas viienda ususõja ja andis hugenotidele õiguse avalikule jumalateenistusele. Selle tulemusel moodustati katoliikliku eesmärgi kaitseks katoliiklik liit, mida juhtis Guise’i hertsog Henri. Kui Anjou hertsog Franciscus 1584. aastal oma venna Henri III valitsemisajal suri, sai Navarra Henrist tema seaduslik troonipärija. Hugenottide huvid pöördusid oma krooniõiguse kaitsmisele.17
Navarra Henri kasvas üles reformeeritud usus pärast seda, kui tema ema oli 1560. aasta jõulupühal avalikult oma usku tunnistanud. Isa mõjul pöördus ta 1562. aastal katoliiklusse, kuid naasis pärast isa surma samal aastal reformeeritud usutunnistuse juurde. Henri III keelustas reformeeritud religiooni juulis 1585, mis muutis Navarra kroonipärimise kehtetuks.
Aastatel 1588 ja 1589 suurendas Navarra sõjalist tegevust Normandias ja Pariisi ümbruses. Tema ja Henri III lähenesid pärast Henri lahkumist Katoliku Liigast ja kuninga ihukaitsja poolt 1588. aastal Katoliku Liiga juhi ja kuninga armee kindralleitnandi Guise’i Henri mõrvamist. Henri III omakorda mõrvati Saint-Cloudis augustis 1589 radikaalse dominikaani munga käe läbi. Enne oma surma anus Henri III Navarralt katoliiklusse pöördumist ja tunnistas ta oma järglaseks.18
Henri kompromiss
Lõpuks pöördus Navarra Henri katoliiklusse, et lõpetada aastakümneid kestnud verevalamine ja kasutada oma õigust troonile. Ta krooniti 1594. aastal Henri IV-ks ja ususõjad lõppesid Nantes’i ediktiga 1598.a. Edikt kehtestas usulise kooseksisteerimise, kuigi protestandid ei saanud täielikku usuvabadust. Edikt oli katoliku kirikule soodsam, protestantlik jumalateenistus oli lubatud ainult kohtades, kus see 1597. aastal eksisteeris . Kuninglikud tekstid olid kuni selle ajani viidanud protestantismile kui uuele usundile (nouvelle religion). Nantes’i edikti preambulis kuulusid nad nüüd niinimetatud reformeeritud religiooni (la usun prétendue réformée) alla kuninga sooviga, et need alamad pöörduksid tagasi tõelise religiooni juurde, mis oli nüüd tema oma.19
Kaasaegsed ajaloolased on üldiselt kiitnud Henri IV selle eest, et ta ohverdas oma religioossed kahtlused ja võttis vastu enamuse religiooni lõputute kodusõdade lõpetamiseks. Üks ajaloolane kirjeldab teda kui „küünilist inimest”, kes sellegipoolest „päästis Prantsusmaa usuliste lahkarvamuste eest”.20
Henri IV elas üle mitmed tapmiskatsed, enne kui sattus 14. mail 1610 katoliku fanaatiku kätte. Tema surmaga kaotas protestantlik eesmärk oma suurima kaitsja ja tema mõrv tugevdas absoluutset monarhiat. Lèse-majesté kuritegu tugevdas tahet tõsta kuningad pühasse ja puutumatusse paika, toetades jumaliku õiguse õpetust. Troon asetati nii kõrgele, et sõnakuulmatus kuningale võrdus sõnakuulmatusega Jumalale. Selle tulemusena tõi seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil kuningaid ähvardav vähimgi oht endaga kaasa halastamatud repressioonid.21
Kõrbe aastad
Pärast Henri surma aastal 1610.a. õõnestas tema poeg Louis XIII (1601–1643) Nantes’i edikti. Läbi 17. sajandi vähenes altkäemaksu, sunniviisilise pöördumise ja pagenduse tõttu hugenottide arv ja mõju ning seetõttu ka nende suutlikkus rõhumisele vastu seista. Louis XIV (1638–1715), Henri pojapoeg, pandi uskuma, et need jõupingutused on vähendanud hugenottide arvu nii palju, et Nantes’i edikti ei ole enam vaja. Tegelikult oli Nantes’i edikti tühistamise ajal 1685. aastal elus veel umbes kaheksasada tuhat protestanti.22
Kui edikt tühistati, keelustati protestantlik religioon, pastoritele anti korraldus kas 15 päeva jooksul oma usust loobuda või kuningriigist lahkuda ning ilmalike ametnike väljaränne keelati surma, eluaegse vanglakaristuse või vangistuse ähvardusel. Vaatamata väljarände keelule põgenesid kümned tuhanded inimesed ja leidsid varjupaiga protestantlikes riikides.23 Mõnede hinnangute kohaselt pidi „peaaegu 150 000 põgenikku kümne aasta jooksul Prantsusmaalt maad ja merd mööda põgenema, leides peavarju protestantlikes riikides Saksamaalt Inglismaani.”24 Allesjäänud olid sunnitud rangelt järgima katoliku religiooni, kuigi kuningriigi piirkondades, kuhu hugenotid olid koondunud, osutati kuninga ediktile vastupanu.
Nii algas periood, mida tuntakse “kõrbe kirikuna”, kui usklikud kohtusid salaja kaugetes piirkondades. Kuna puudus pastoraalne juhtimine, siis tõusid esile mõned isehakanud prohvetid ja kutsusid üles relvastatud vastupanule. Camisardide sõja ajal (1702–1705) Lõuna-Prantsusmaal Cévennes’i piirkonnas pidasid talupoegadest sõdalased kõigest hoolimata vastu ülekaalukatele raskustele ja võitlesid vapralt, kuni ei suutnud enam vastu panna. Sajad külad põletati maani maha. Pärast mässu maha surumist kogesid reformeeritud usklikud XVIII sajandi jooksul erineval määral tagakiusamist. Paljud seisid silmitsi sunniviisilise pöördumisega, nende maade konfiskeerimisega, laste röövimisega, meeste eluaegse vanglakaristusega kuninga kambüüsides ja eluaegse vangistusega naistele, kes ei loobunud oma usust.
Protestantluse allasurumine jätkus kuni Louis XVI (1754–1793) valitsemise ajal 1787. aastal välja antud sallivusediktini, mis andis protestantidele kodanikuõigused ja lõpetas riikliku tagakiusamise. Prantsuse revolutsioon 1789. aastal kukutas monarhia ja katoliku kiriku ning Louis XVI ja Marie Antoinette giljotineeriti hirmuvalitsuse ajal 1793. aastal. Revolutsioon lõppes, kui Napoleon Bonaparte haaras 1799. aasta riigipöörde käigus võimu. 1801. aastal kehtestas ta konkordaadi Roomaga ja 1802. aastal orgaanilised artiklid, et tagada protestantismi ja jumalateenistuse vabaduse seaduslik tunnustamine. Katoliku kiriku kõrval tunnustati ja toetati seaduslikult kolme usutunnistust – luterlikku, reformeeritud ja hiljem juudi usku. Hugenotid lõimiti Prantsuse ühiskonda ja usuvabaduse saavutamisel kadus nende selge identiteet tagakiusatud vähemusena.
Protestantism mitmekesistus Prantsusmaal 19. sajandi jooksul, kuna paljud reformeeritud kirikud jagunesid valgustusajastu ratsionalismi mõjul teoloogilistes küsimustes. Seejärel, aastal 1905, muudeti ametlikult konkordaat kiriku ja riigi lahususe seadusega. Seadus lõpetas konflikti monarhistlike ja antiklerikaalsete poliitiliste rühmituste vahel, riik kuulutas usuküsimustes välja neutraalsuse ja lõpetati riigitoetuste maksmine nendele kirikutele, keda riik konkordaadi alusel varem toetas.
Rikkalik pärand
Prantsusmaa reformeeritud protestandid ei nimeta end enam hugenottideks. Mõiste viitab konkreetsele perioodile kuueteistkümnenda sajandi keskpaigast kuni XVIII sajandini. Need, kes kasutavad tänapäeval sõna hugenotid, jälgivad üldiselt genealoogilist seost hugenottidest esivanematega, kes elasid 16.–18. sajandi tagakiusamiste ajal, mil hugenotid lainetena varjupaikadesse põgenesid.
Mõnes varjupaigariigis on seltse, mis koosnevad „hugenottide (prantsuse protestantide) järeltulijatest, kes pääsesid usulise tagakiusamise eest Prantsusmaalt”.25 Prantsusmaal toimuvad ka perioodilised kogunemised, et tähistada hugenottide ajaloo olulisi kuupäevi. Prantsusmaal asuv kõrbemuuseum korraldab iga-aastase protestantide assamblee, et meenutada intensiivset tagakiusamise perioodi pärast Nantes’i edikti tühistamist, mil protestantism oli keelatud ja protestandid kogunesid ebaseaduslikult ja salaja.
Paljud Prantsusmaa reformeeritud kirikud peavad end hugenottide vaimseteks järglasteks ja pretendeerivad kalvinistlikule pärandile, kuigi järgivad kuueteistkümnenda sajandi reformeeritud õpetusi erineval määral. Näitena ustavusest reformatsiooniõpetustele teenib Aix-en-Provence’is asuv Faculté Jean Calvin täna Prantsuse kirikuid evangeelse kalvinistliku institutsioonina, rõhuasetusega Jumala armul ja päästmisel Jeesuses Kristuses.
Hugenotid on mütologiseeritud ja demoniseeritud; nende ärakasutamisega on liialdatud, aga seda on ka alahinnatud; neid on sõimatud ja austatud. Mõned said hugenottideks usulise veendumuse, teised poliitiliste ambitsioonide tõttu. Vaieldamatu on see, et hugenotid võtsid omaks Calvini reformatsiooniõpetuse, mis tegi neist väljakujunenud kiriku vaenlased. Austame nende mälestust, kui meenutame nende traagilist ja kangelaslikku ajalugu. Me järgime nende eeskuju, kui jääme religioosse või riikliku vastuseisuga silmitsi olles seisma Jumala Sõna tõele.
Jean-Pierre Babelon, Henri IV (Pariis: Fayard, 1982), 76. ↩
Guillaume de Félice, Histoire des Protestants, 1521–1787 (repr., Marseille: Éditions Théotex, 2020), 46. ↩
Auguste Brachet, Prantsuse keele etümoloogiline sõnaraamat (Oxford: Clarendon Press, 1878), 200. ↩
Hugues Daussy, “Les huguenots entre l’obéissance au roi et l’obéissance à Dieu”, Nouvelle Revue du XVIe Siècle 22, nr. 1 (2004): 49–50. ↩
John Calvin, L’Institution chrétienne, vol. 4 (Chicago: Éditions Kerygma, 1978), 480–81. ↩
Daussy, “Les huguenots”, 52–54. ↩
Daussy, “Les huguenots”, 56–57. ↩
Philip Benedict ja Nicolas Fornerod, “Les 2150 ‘églises’ réformées de France de 1561–1562”, Revue Historique 651, nr. 3 (juuli 2009): 529–30. ↩
Galand-Willemen ja Petris, Michel De L’Hospital: Chancelier-Poète (Genf: Droz, 2020), 9. ↩
Babelon, Henri IV, 445. ↩
Estate General (les états généraux) olid assambleed, mille kuningas kutsus kokku, et anda nõu või hääletada toetuste üle. Kolm võimu olid vaimulikud, aadel ja lihtrahvas. ↩
Bernard Cottret, Histoire de la réforme protestante, XVI–XVIII siècle (Pariis: Perrin, 2001), 183. ↩
Babelon, Henri IV, 94. ↩
Galand-Willemen ja Petris, Michel De L’Hospital, 37–38. ↩
Paabel, Henri IV, 139. ↩
Robert M. Kingdon, Müüdid Püha Bartholomeuse päeva tapatalgutest, 1572–1576 (Cambridge: Harvard University Press, 1988), 35. ↩
Daussy, “Les huguenots”, 61–62. ↩
Jean-Christian Petitfils, L’Assassinat d’Henri IV (Pariis: Perrin, 2009), 43–44. ↩
Charles Alfred Janzé, Les Huguenots: Cent ans de persécutions, 1685–1789 (Pariis: Grassart, 1886), 39–40. ↩
Norman Davies, Europe: A History (Oxford: Oxford University Press, 1996), 539. ↩
Petitfils, L’Assassinat, 276. ↩
Patrick Cabanel, “Enchanter, désenchanter l’histoire du Refuge huguenot”, Revue d’histoire du protestantisme 2, nr. 3 (juuli–september 2017), 410. ↩
Ingliskeelsed sõnad “refuge” ja “refugee” pärinevad prantsuskeelsetest sõnadest refuge ja réfugié. ↩
Owen Stanwood, The Global Refuge: Huguenots in an Age of Empire (New York: Oxford University Press), 5. ↩
„Home”, The National Huguenot Society, avatud 6. novembril 2023, https://nationalhuguenotsociety.org. ↩
Autor Stephen M. Davis / The Long, Forgotten Reformation in France | Desiring God
Stephen M. Davis (PhD, Columbia International University) on Philly Grace’i kiriku vanem ning rajanud kirikuid USA-s, Prantsusmaal ja Rumeenias alates 1982. aastast. Ta on seitsme raamatu autor, sealhulgas kolm Prantsuse ajalugu käsitlevat raamatut: Rise of Prantsuse Laïcité, Prantsuse hugenotid ja ususõjad ning Prantsuse protestantismi võitlus ellujäämise ja legitiimsuse nimel, 1517–1905.
Allikas: The Long, Forgotten Reformation in France | Desiring God
5. oktoobrit 1793 peetakse Prantsusmaal kristluse kaotamise poliitika alguskuupäevaks. Milline see protsess oli, kuidas see on seotud Prantsuse .....
Mulle isiklikult tundub see maailm kummaline ja vale olevat. Ja need, kes püüavad seda ratsionaalselt mõista ja määrata, .....
Juutide ajalugu Saksamaal hõlmab 17 sajandit – ajalugu, milles on palju aulisi ja palju traagilisi lehekülgi. Esimeseks kirjalikuks .....
Üks kõige levinumatest valedest messiaanliku judaismi kohta on see, et see "äkitselt" ilmus kahekümnenda sajandi viimasel poolel. Enamik .....
Messiaanlike juutide liikumine Ukrainas ei alanud eile. 20. sajandi alguses uskusid paljud juudid Jeshuasse kui Messiasse. Need usklikud .....
13.juunil 1525.a. abiellus endine munk, reformatsiooni algataja, igaveseks maailma muutnud Martin Luther endise nunna Katharina von Boraga. Ja .....
Intervjuu: "Kristluse ajalugu Walesis" David Ceri Jonesiga. Aastal 1800 kõndis 15-aastane Mary Jones umbes 25 miili, et osta .....