Paulus pani kirjutusvahendi käest. Hõõrus meelekohti. Valu läks aina hullemaks. Unetud ööd andsid tunda. Lõputud kohtumised. Vestlused. Vaidlused. Polnud aega süüa. Mõnikord polnud midagi süüa. Magamata. Ja uudised Korintosest tõid oodatud rõõmu asemel sügava kurbuse. Paulus hingas sügavalt sisse. Pühkis pisarad ära. Palved. Ja ärev tuksumine rinnus. Korintos, Korintos!
Kokkutulnud inimesed olid väga erinevad. Nagu öeldakse, iga olend paarikaupa. Kauplejad olid kohal ja õpetajad. Koduperenaised ja prostituudid. Madrused ja jalaväelased. Nad tõid endaga kaasa kogu oma rikkaliku elukogemuse. Igaüks pidas end strateegiks. Kõik teadsid täpselt, kuidas tegutseda. Ühest küljest ei tunnustanud keegi ühtegi autoriteeti, kuid teisest küljest oli igaüks iseenda autoriteet. Uudsusrõõm, mis meelitas kogudusse üha rohkem inimesi, kadus peagi. Selgemalt paistsid silma inimeste iseloomud, mis paljastasid lihaliku tõe. Ja tõde oli kibe. Lõhenenud kogudus pidas omavahelist sõda, konkureerides sõnaosavuses ja tõestades oma üleolekut imeliste andidega – arusaamatute kõnedega, mis kõlasid inglite keelena. Nende, väliselt väga vaimsete, nähtuste taha ei olnud enam võimalik varjata lihalikku iseloomu, tüli ja onupojapoliitikat. Vaimse juhendamise puudumisel hakkasid konfliktid peredes sagenema. Samal ajal kui mehed, nagu sageli juhtub, mõtisklesid selle üle, kes on vaimsem, hakkasid naised asju korda seadma. Mõned pöördusid lapsepõlvest tuttavate templite ja esivanemate ebajumalate juurde tagasi.
Paulus näis nagu nägevat õdede ja vendade nägusid. Armsaid, kalleid, Kristuse Vere poolt ühendatud ühtset peret. Justkui koos nendega murrab ta leiba – Issanda Ihu, kogu oma olemusega värisedes surmapiinade teadvusest, hülgamise õudusest, mida Jeesus koges ristil. Ja võttes vastu karika, mitte üldse veini ja mitte savinõu, vaid kurbuse, kannatuste ja inimpattude karika, võttes koos Kirikuga ja Jeesusega vastu Tema Uue Vere Testamendi lepituse, on Temas ühendatud nähtamatuks ihuks…
Kuidas nad saavad nii teha?! Kuidas nad saavad oma vendi mitte armastada? Kas te ei armasta kirikut? Kas te ei armasta Jeesust?
Armastus! See on oluline! Armastus! Ja ilma armastuseta on kõik mõttetu. Ei imed ega keeled pole midagi väärt. Mitte miski ei ole mitte midagi väärt ilma armastuseta! See oli nagu vulkaan, mis plahvatas Pauluse südames. Armastus ilmus kui vooruste kimp, milles ei ole midagi prügist, mädanemisest ega riknemisest. Täiuslikkuse kogumik.
Armastus ei kelgi ega hoople
Mida tähendab kelkima? “Kelkida – muutuda uhkeks, üleolevaks ja ülbeks.” Võime öelda, et kelkimine ja uhkus on sünonüümid. Teisest kõrgemale tõusmine on uhkuse loomulik ilming. Püha Jumala seadus mõistab võrdselt hukka nii uhkuse kui ka kõrkuse. Märgin, et sageli suurenevad need pahed kõige alandlikumate meelitajate, pühade rohke takkakiitmisega, sest meelitamine, nagu teate, on kurja suur relv. Lev Tolstoi ütles selle kohta nii: “Kui vaenlane tahaks inimest hävitada, siis selle asemel, et teda purju joota hakkaks ta teda kiitma.” Meelitamine on ülbuse ja uhkuse teine pool, aga tegelikult on see seesama pahe.
Piibli lehekülgedel on palju kohutavaid lugusid sellest, kuidas lapsed mässavad oma vanemate vastu, vend venna vastu, inimesed inimeste vastu ja kõik need verised surmavad lahingud on põhjustatud ühe inimese kirglikust soovist end teisest kõrgemale tõsta. Inimtsivilisatsiooni ajalugu on tegelikult tõus võimule, väele, paremusele, mis samm-sammult paiskab maailma põrgu kuristikku. Ja nüüd on maailmast saanud pantvang nende märatsevate inimeste käes, kelle jaoks on ülenduskirg saanud kinnisideeks ja kes on valmis muutma maa tuumatuhaks vaid selleks, et tõestada oma üleolekut. Püsside mürin on maa elanikele tuttavaks saanud. Tuhandeid inimesi õgivad sõjatulekahjud ei tekita aukartust ega hirmu. Tapetute haudade kohale püstitatakse võitjate mälestussambad, mis teevad mõrvaritest kangelased ning äratavad aina uutes ja uutes inimestes ülenduskirge. Medali eest, rea eest uudistes, kirja eest kalmistukivil lähevad mõrvarite kolonnid, külvavad surma meelitajate helina saatel, mis õhutab üles uhkust. Kahjustatud mõistuse uhkus maalib võimalikest võitudest valepilte. Kuid Jumala Sõna ütleb: „Uhkus on enne hukatust ja kõrkus enne langemist.” (Õp 16:18) Ja veel: „Jumal paneb uhketele vastu, aga alandlikele annab armu.” See ilmutus näitab selgelt, et uhked inimesed on Jumala vaenlased.
Armastus ei kelgi ega hoople
Ülendus on omane väikestele sagivatele olenditele. Kelkimine, nagu uhkus, on võitlus ja võistlus. Kirg ülendamise järele on tegelikult madal ja alatu kirg. See on soov oma ligimest muserdada. Alandada teda. Rõhutades tema madalat positsiooni. Nii et julm türann, kes demonstreerib oma võimu igal võimalikul viisil, surub oma alamad alla. Nii et kontoris, töötajate seas, võitluses esimese koha, tunnustuse, preemia, tiitli pärast “tõuseb üles” väiklane olemus. “Mina!” hüüab ta kohatult ja ebasobival hetkel, kuulutades ikka ja jälle oma kujuteldavat üleolekut kolleegidest. Ja kus on siin koht armastusele? Siin pole kohta isegi sõprusele, siin valitsevad kadedus, reetmine ja pettus.
Võimukas kisa perekonnas, pretensioonid eesmärgiga saavutada üleolek hävitab abikaasade vahelise armastuse. Uhke südame ülendamine lõhub peresidemeid, muutes armastuskolde, kunagiste armastajate ähvardava sisina saatel, maopesaks. Isegi kirikurahvas, kelle seintel ja piltidel, plakatitel ja huulil oli Kristuse nimi, alistus sellele kelkimise kirele. Ja nüüd on arglik katse avalikult austada oma vanemaid asendunud kohustusliku ja alatu hierarhiakorraga. Ilmusid valitsejad. Isad. Eminentsid. Tema pühadus. Ja austusavaldused. Ja käte suudlemine. Seal on hierarhia. Austusavaldused on olemas. Armastus on aga kadunud. Kuid kõik see ilma armastuseta on vaskhelin. Ilma armastuseta ei ole mitte midagi. Pühakiri kutsub meid mõistma ja tundma Kristuse armastust: „…ja mõistke ära Kristuse armastus, mis ületab teadmise, et te saaksite täidetud kogu Jumala täiusega” (Ef 3:19).
Püüan leida Jeesuses vähemalt vihjet kelkimise kohta. Soovides teada ja mõista Kristuse armastust, järgin Jeesust evangeeliumi lehekülgedel. Ta alandas ennast. Ta ei karjunud. Nagu lammas, viidi Ta tapale. Ja vaidlustes. Ja kinnipidamisel. Ja kui valetunnistusi anti Tema vastu. Ja piitsutamise ajal. Ja ristil. Temas ei olnud isegi mitte varju kelkimisest. Mitte ühtegi! “Oh, täiuslik pilt armastusest ja puhtusest! Päästja! Alandlik kuningas! Sa oled minu igavene eeskuju!” – laulame kogu südamest.
Kui kelkimist peetakse negatiivseks omaduseks, siis muutub alandamine positiivseks. Kuid juba ainuüksi mõte sellest, et alandamine on ülimalt moraalne omadus, tekitab hinges vastupanu. Alandatu ei ärata austust. Alandatu ei tekita isegi kaastunnet. “Kas ma olen värisev olend või on mul õigus?” – tuntud antitees, mis on muutunud klassikaks, ei tekita isegi poleemikat. Järeldus tuleb iseenesest. Kes, olles täie mõistuse juures, loobuks oma õigustest? Kes on nõus alandamisega? Ja nüüd on kirves juba vanaproua pea kohale tõstetud. Ja uhke mees tõuseb täies kõrguses, nördinud meel keeb ja venna käsi tõstab venna vastu kivi.
Ma mõtlesin. See on iidne lugu. Kain – Aabel. Kaks venda. Üks võitja. Veel üks kaotaja. Üks on elus. Teine tapetakse. Kes ma pigem oleksin? Ausalt. Ma tean, et see on vaid kujutlus. Raske valik. Aabel meeldis Jumalale! Jumal võttis tema ohvri vastu, tegelikult kiitis ta heaks tema elu ja teenistuse. Oo! See on hiilgav määratlus. Tahaksin saada Jumala heakskiitu. Aga Aabel on surnud. Aga kas Aabel võiks midagi ette võtta, et end kaitsta? Ma võin ju kasvõi igaks juhuks relva kaasa võtta.
Armastus ei kelgi ega hoople
Nii et armastus alandab iseennast? Kas armastus on valmis olema põlatud? Siin on ju dilemma. On selge, et uhkus ja kelkimine ei ole väga moraalsed omadused. Aga tunnistada, et alandamine on voorus, kuidas see on võimalik?! Kuidas saab nõustuda ebaõigluse ja laimu kannatamisega?!
“Mu nördinud meel keeb ja ma olen valmis surmavõitlusse minema” … Oh, milline ma olen? See on ju isekus ja kelkimine. Uhkus mähitud vagaduse kleiti. Ta tuletas meelde: „Tea, et viimastel päevadel tulevad rasked ajad. Sest inimesed on ennast armastavad, raha armastavad, uhked, üleolevad, nad näivad olevat vagad, kuid eitavad selle väge.”
Ei, see ei tööta nii. Ma pöördun tagasi Jeesuse juurde. Tema armastatud jünger jättis meile selle surematu lause: „Enne paasapüha, teades, et Tema tund on tulnud minna sellest maailmast Isa juurde, näitas Jeesus oma teoga, et olles armastanud omasid, kes olid maailmas, armastas Ta neid lõpuni” (Johannese 13:1). Näitas seda praktikas… Tema armastus ei sõltu asjaoludest. See on ajatu. Kuni lõpuni tähendab kuni viimase hetkeni, kuni viimase hingetõmbeni. Ja Ta lihtsalt – pesi jüngrite jalgu.
Armastus ei kelgi. Armastuses ei ole ära põlgamist. Armastuses ei ole alandamist. „Te kutsute mind Õpetajaks ja Issandaks ning räägite õigesti, sest Ma olen täpselt selline. Niisiis, kui Mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis peate pesema ka üksteise jalgu. Sest Ma olen andnud teile eeskuju, et teiegi teeksite nii, nagu Mina olen teile teinud” (Johannese 13:13-15).
Ja ei pöördu kannatuste eest ära. Ja ei ütle põlgusega alandavaid sõnu. Ja ei kõnni kannatajast mööda. Armastus ei kelgi tähendab, et armastus teenib nägudest hoolimata. „Tehke nii, nagu Mina olen teile teinud!” on Issanda käsk.
Kuuleme palju häid nõuandeid. Kuid sageli mentorid õpetavad üht, kuid elavad teisiti. Siin on Jeesus ületamatu Õpetaja. Ta näitas seda praktikas! Tema elu on armastuse tegu! Väärt elu. Aga siin on surm! Sellist lõppu ei ole võimalik ette kujutada. Lihtsalt kohutav! Ta teenis kõiki. Ta tegi head. Tervendas. Toitis. Ei pretendeerinud millelegi. Ei ehitanud maja. Ei teinud karjääri. Sõbradki põgenesid. Ja vaenlased mõnitasid kogu südamest, naeruvääristasid nii nagu oskasid ja lõpuks mõistsid häbiristile. Te ei sooviks sellist lõppu oma vaenlaselegi. Mis on alandliku armastuse tasu?
Aastad on möödunud. Sajandid. Ja nüüd on meie ees Pilaatus. Argpükslik. Põlastusväärne. Preestrid, kes süüdistasid Jeesust. Valetajad ja karjeristid. Miniatuurne maailm. Rist. Rahvahulk. Ja ennekõike on selle kirgede keskpunktiks Jeesus. Üle aja, mis on alatu ja nurjatu – Jeesus, Isa poolt ülendatud. Üle reetmise, kõrgemal võimukirest – Jeesus, puhas, alandlik, kes läks ristilt Isa juurde. Meie valeideaalide surmast kõrgemal on Jeesus, armastuse ideaal, kes palub Isalt meile, patuorjadele, andestust.
Pilaatuse ülendamine, on muutunud häbiks.
Jeesuse alandus, aga kustumatuks eluvalguseks!
Aamen!
Autor: Juri Sipko.
Allikas: Любовь не превозносится, не гордится… , Eвангельские проповеди (ysipko.ru)
YouTube'i kanalil Vaade Taevast avaldati pooletunnine intervjuu tagakiusatud pastori Juri Sipkoga, kelle vastu algatati Venemaal kriminaalasi ja kes .....
Aastatel 2002–2010 oli pastor Juri Sipko Venemaa Evangeeliumi Kristlike Baptistide Liidu esimees, endine Maailma Baptistide Alliansi asepresident. Alates .....
Vene Föderatsiooni siseministeerium on pannud tagaotsitavate nimekirja 71-aastase usutegelase ja endise Baptistide Maailmaliidu asepresidendi Juri Sipko, teatab Christian .....
Seoses arvukate Venemaa Föderatsiooni ajakirjanduses ilmunud publikatsioonidega kristlasest venna ja pastor Juri Kirillovitš Sipko vastu kriminaalasja algatamise kohta .....
Teisel päeval lugesin evangeeliumi. See oli midagi. Pane tähele, vend, kuidas kõik kokku kukkus! Ei Marxi ega Leninit .....
Iisrael on Jumala loodud. Ja pärast tuhandeid aastaid kestnud ekslemist ja kannatusi naasis Iisrael oma maale. Jumal teeb .....
Hiljaaegu peaaegu, et roomasin Issanda ligi. Hing paelaga kaelas. Silmi pilgutamata hüüdsin vaimus Jumala poole. Isa, ma ütlen, .....
"Ja veel nägin ma päikese all kohtupaika, kus oli ülekohus, ja õiglusepaika, kus oli üleastumine." Koguja 3:16 Režiimi .....
See haavas mind. Kibe ja vastik oli olla. Läksin Jeesuse juurde. "Issand, ma ütlen, mis see on? Ma .....