Kaks sõpra, neli pereliiget ja jutlustaja vaatasid, kuidas puusärk külma maapinda lasti. Kas see on kõik? Kas selline on “peohinge” lõpp? Saksamaa vestlussaadetes intervjueeritu? “Saksamaa vanim DJ”?” Ei, see pole lõpp, vaid uus algus.
Pärast Esimest maailmasõda Saksamaal sündinud Gisela oli Teise maailmasõja puhkemise ajaks elujõuline noor daam, kes armastas laulda ja tantsida. Ja kuna inimese võis oma elu ühe hetkega kaotada, elas ta vastavalt Pauluse tsiteeritud kirjakohale Jesaja 22:13: „Aga vaata, siis on lust ja rõõm, … ja juuakse veini. „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!” Ja nii, ühel õhtul, kui ta koos sõbrannaga Saksamaal Magdeburgis asuvas Gasthausis tantsis, hakkasid sireenid ulguma, hoiatades läheneva õhurünnaku eest. Sel ööl taaskord laastati Magdeburg. Sajandite jooksul oli Magdeburgi nii sageli hävitatud, et “magdeburgeriseerima” tähendas “laastama”.
Sireenide kõlades tühjenes kõrts kohe ja kõik põgenesid punkritesse. Gisela ja tema sõbranna hakkasid varjupaika jooksma. Siis aga meenus Giselale kampsun, mille ema oli talle kudunud. Ta oli selle unustanud baari toolile. Sellistes olukordades saavad impulsid mõnikord mõistusest võitu. Ta ei jäänud küll teistest liiga palju maha, kuid piisavalt. Kampsun käes, tormas Gisela punkri poole, kuid tema meelehärmiks olid rasked uksed suletud ja ta ei saanud enam sisse.
Nüüd täitsid õhku lennukite mürin, langevate pommide vilin ja kõuehäälased plahvatused. Jah, õhk. Sel hetkel kui see juhtus vähendasid tulekahjud õhus hapniku nii palju, et kõik punkris viibijad lämbusid surnuks, samal ajal kui Gisela, kes ei saanud sisse, pääses eluga, koperdades fosforileekide juures ja astudes üle hõõguva prahi ja veel hullemagi. Miilide kaugusel Hundisburgis oli tema ema kuulnud lennukeid, kuulnud plahvatusi ja näinud kunagise kauni linna kuma, mis sel ööl 90% ulatuses hävis. Tütre pärast murest haigena vaatasid ta silmad lõuna poole, kuni päikesetõusu paiku lähenes tema tütar, kes oli füüsiliselt vigastamata.
Kerige kuus aastakümmet edasi. Saksamaa oli 45 aastat jagatud Venemaa ja lääneliitlaste vahel. Marshalli plaan oli üles ehitanud Lääne-Saksamaa, kuid “raudse eesriide” taga oli Venemaa SDV-lt, Saksa “demokraatlikult” vabariigilt võtnud kõrged sõjareparatsioonid. Gisela elas läänes, kuid igatses ida poole, kus ta oli üles kasvanud. Kui 1989. aastal langes “müür” kahe Saksamaa ja ümbritseva Lääne-Berliini vahel, naasis Gisela oma armastatud Magdeburgi. Roosa CD nimilauluga “Magdeburg, I Love You” ja nüüdseks 83 aastat vana uudistoode Gisela nägu kaunistas kaubamajade vahekäike. Tema enda korteris kaunistasid tema seinu pildid Saksamaa kuulsustega. Ühel pühapäeval kuus tantsis ta hotellis, mis asub selle hoone ülemisel korrusel, mille esimesel korrusel tegutses Piibliusku kirik.
Sellest hetkest alates hakkas Gisela tee minu omaga ristuma. Pärast kirikut rääkisid mu teismelised lapsed, et üks huvitav eakas naine kutsus neid tantsima. Järgmiste kuude jooksul kohtusin minagi temaga ja hakkasin tema saabumist ette aima ja teda vestlusesse kaasama. Siis ühel päeval, kui ma talle ukse avasin, oli näha, et midagi oli teistmoodi. “Kas midagi on valesti?” ma küsisin.
“Oh, midagi kohutavat on juhtunud!” ta rääkis. Tema poeg oli Berliini lähedal jääl libisenud ja löönud end lühikese tara vastu ning verest tühjaks jooksnud. Kutsusin Gisela kiriku lähedal asuvasse restorani rääkima. Seal ta avas oma südame: „Ma tean, miks Jumal minuga nii tegi. Aastaid tagasi ei tahtnud ma seda elu, mille Ta mulle andis, nii et nüüd võttis Ta selle elu, mida ma säilitasin.” Kuus aastakümmet oli süütunne abordi pärast tema südametunnistust vaevanud ja nüüd oli naine kindel, et teda karistatakse selle ees. Ütlesin talle: “Gisela, Jumal annab isegi selle patu andeks.”
“Kas sa arvad, et Ta teeb seda?” ta küsis.
Vastasin enesekindlalt: “Ma tean, et Ta teeb seda.” Ja nii hakkasin ma talle järgmiste nädalate jooksul evangeeliumi selgitama. Peagi kolis ta hooldekodusse, kus oleme aastakümneid teeninud. Just seal jõudis Gisela usku Kristusesse ja laulis entusiastlikult meie igakuistel jumalateenistustel.
Mõni päev enne tema surma küsisin Giselalt, kas ta soovib, et tema päästetunnistust jagataks ka teistega. Ta ütles, et on kindlasti sellega nõus. Ja nii andis ta õigel ajal loa jagada tunnistust oma pöördumisest Jeesusesse Kristusesse. Lugu, millest rääkisin tema matustel vaid mõne üksikuga, kuid mida on sellest ajast alates levitatud üle Ida-Saksamaa kümnete tuhandete brošüüridena.
Autor: Brad Mckenzie / Gospel Fellowship Association Missions (gfamissions.org)
„Kiitus Issandale! Minu nimi on Dolo Sono. Ma kasvasin üles piirkonnas, kus keegi polnud kunagi kuulnud Jeesusest Kristusest, .....
1990. aastal, pärast seda, kui olin sukeldunud tagakiusatud kiriku töösse, lugenud mitmeid võimsaid misjonielulugusid ja töötanud koos tunnustatud .....
Mitmed Iowa 113. ratsaväeüksuse sõdurid – Euroopa sõjas suurepäraselt võidelnud üksus– said ülestõusmispühadeks kaardid, mis avasid nende silmad. .....
Ja see kaitse ei lõpe ainult seetõttu, et oleme võõral pinnal, üksi ohtlikul missioonil või keset ägedat lahingut. .....
Meie ajaloo varasemast sõjast pärineb veel üks põnev lugu. Kapten Edward W. Rickenbacker, Teise maailmasõja esinduslik Ameerika lennuväelane, .....
3.Moosese 1–15 kirjeldab sündmuste jada, mis meenutab maailma algset loomist ja pattulangemist. Koguduse telk ja selles toimuv kummardamine .....