Hirm tungib kogu loodu pooridesse, tapab initsiatiivi ja muudab oma ohvri süldiks. Hirm seob mõistuse, paneb suu lukku ja köidikud jalgade ümber. Hirm aheldab kristlase palvemaja pingi külge ja muudab aktiivse tunnistaja passiivseks istujaks.
Kirikujuhid on hirmust halvatud, alates väikeste rühmade juhtidest kuni piiskoppide ja esimeesteni välja.
Sest hirm on ülim pühadus. Hirm on tõstetud kõrgeima väärikuse astmeni. See on omamoodi kvaliteedimärk.
Hirmu allikaid on mitu. Üks neist ja võib-olla kõige tõhusam on lapsepõlvekodu. Siin järgides Piibli käsku: „Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti”, sisendavad vanemad oma laste alateadvusse, et maailma tundmine toimub läbi “Ei tohi!”Ja “ei tohi!” rikkumisega kaasneb karistus. Füüsiline. Alandav. Julm.
Iga kord, kui püüdsin mõista , kuidas täita praktikas evangeeliumi käsku: “Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!,” kuulsin isade käest selget ja klaari arusaama sellest suurest isakohustusest: “Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega!” Ja ei midagi enamat. Andestust ei tsiteerita. Julgustamisega ei tegeleta. Tundub, et armastuse mõiste on täiesti võõras.
Hirm on koolis hariduse peamine tööriist. Hirm on mitmetahuline. Hirm on mitmekihiline. Vanemate hirm kattub klassikaaslaste hirmuga. Hirm lastehulga ees, milles laps peab oma koha välja võitlema. Hirm, mida sageli seostatakse huligaansete poiste vägivallaga. Hirm tundmatu, uue ja staatuse ees. Hirm õpetajate ees.
Valeri Solovey, ajalooteaduste doktor, professor ja MGIMO avalike suhete osakonna juhataja, ütleb:
«Räägin palju ja pidevalt erinevate ülikoolide tudengitega. Ükski neist ei ilmutanud kooli vastu armastust ega vähimatki sümpaatiat. Nende lugude järgi otsustades on parimad koolid sellised, kus õpilastele lihtsalt ei pöörata tähelepanu. Valdav enamik koolimälestusi on värvitud valu, kibeduse ja solvumisega. Normina kirjeldatakse sotsiaalset julmust, moraalset vägivalda ja väikest norimist. Õpetajaid mäletatakse kui vaenlasi või parimal juhul kui ükskõikseid ja külmi autoriteete. Kool õpetab lapsi olema kavalad, kartma ja varjama. Ja nende oskustega, moonutatud psüühikaga lähevad nad ülikoolidesse.”
Ülikoolid ei paranda. Ülikoolid lisavad hirmu. Õpetavad küünilisust. Sisendavad usku vägivalla normaalsusesse.
Ülikooli lõpetajatel pole õigust süsteemile vastu seista. Neid pole nii õpetatud. Vastupidi, neid õpetatakse kavaldama, põiklema ja kohanema. Hirm teeb neist kameeleonid. Ülikool veenab neid, et edu saavutamiseks peavad nad leppima kõigi süsteemi keerdkäikudega, sest isiksus on juba kahjustatud ja hirmust sandistatud.
Kirikusse me tuleme juba hingelt ja vaimult vigastatutena sageli olles kõigi ja kõige peale kibestunud. Maailm meie silmis on vihkamise, õeluse ja ägeda olelusvõitluse maailm. Evolutsiooniline maailmavaade tugevdab seda ebaloomulikult “loomulikku” julmust. Tugevaim jääb ellu.
Selles pimeduses on Kristuse sära valguseks. Härmatanud hämaruses on seal soe. See on armastus! Tardunud hinge puudutades soojendab Kristuse armastus seda üles kuni see hakkab rõõmustama. Huuled on avatud, et innukalt vallandada uusi helgeid vabaduse, jõu, tänu, armastuse, usu ja lootuse tundeid.
Kuid siin tulevad mängu kirikuvanemad ja teised juhid. Ei tohi!
See on keelatud? “Miks?” – pöördub naiivne imik Kristuses usaldavalt targa mentorpastori poole. “Kas see on patt?”, küsib ta siiralt ja aru saamata, miks ei tohi? “Ei, see pole patt. Aga kui me seda lubame, siis alustavad kõik. Ja pole vahet, kas see puudutab uut laulu, ebatavalist riietust või uuendust mõnes maises valdkonnas. Meist ei saada aru,” hinge kinni pidades tõstab ta silmad lakke. Ta on hirmust kange.
Ta tunneb aukartust Jumala ees. Kuid Jumal on kaugel. Kõrgeima piiskopi kohal on aga ka ülalt määratud superpiiskop. Ja ta pole üksi. Kogu Suurkohus on siin nähtamatult kohal. Kollektiivsest hirmust seotuna ei luba nad üldisest joonest kõrvale kaldumist. Ja selline karm, sõnatu vennalik järelevalve halvab piiskopi tahte ja tapab initsiatiivi. Selline kontroll muudab vabaduse kuriteoks.
Teda ei mõista usukaaslased, kes on vaga hirmu alla vangistatud. Lambad, keda ta on toitma kutsutud, on alati tema kõrval. Nad määravad tema saatuse, järgivad iga tema sõna, iga tegu ja, hoidku Jumal, kui ta ütleks või teeks midagi sellist, mis karjale ei meeldiks. Nad ajavad su välja. Häbiga. Ja kui nad ei ekskommunikeeri, siis on see halastus. Kuid vaimset taastamist pole enam silmapiiril. Juhi kõige väärtuslikum omadus sellistes tingimustes on kohanemisvõime. Ja ta… kohaneb.
Ta kardab selle maailma võimu. Koguduse elu kulgeb ilmaliku võimu valvsa pilgu all. Ja iga koguduse kohal ripub riigi Damoklese mõõk, otsides iga võimalust keelustada, trahvida ja ilma jätta.
Hirm ripub paksu uduna pühade kohal. Hirm on püha. See tuleb Jumalalt, kes muide on armastus. Kuid Jumala armastus on patuste heaks, kuid Ta on range oma laste suhtes. Ei mingit kaastunnet. Sest hirm on tarkuse algus. Hirm on jutluste põhisisu, hoolimata sellest, mida nad kantslist rääkida püüavad ja mis tahes piiblilugu kaalumiseks pakutakse.
Siin on hirmu pühitsenud Jumal ise. Siin võimendab hirmu kohutav oht kaotada pääste. Hirm võimude ees toidab kohutavat õuduslugu – teid ekskommunikeeritakse. Siin ei saa olla siirast sõprust, sest võib juhtuda, et ilmsiks tuleb midagi taunitavat ja siis, oh õudust, kättemaks ei oota.
Hirm ebaõnnestumise ees tapab soovi teenida. Viga viitab ju mingisugusele vaimsele lüüasaamisele. Viga on põhjus avalikuks aruteluks ja hukkamõistmiseks. Nii saab hirmust kõikehõlmav mürk, mis tapab elutähtsa tegevuse juba eos.
Hirm sünnitab mõttetut ja sisutut mõtteühtsust. Heaks kiit, ilma analüütikata ja kriitilise järelemõtlemiseta. Nagu kuulsas laulus: “Aga meil on ükskõik, aga meil on ükskõik! Kartkem armastavat vendlust … meil on mida teha, … me niidame maagilist muru.”
Sellest ka norutamine. Rõõmu puudumine. Ja hallitanud rahakotid. Hellitatud käed. Ja rakud keeltel.
Püha apostel Johannes, armastuse apostel, ütleb: „Armastuses ei ole hirmu, vaid täiuslik armastus ajab hirmu välja, sest hirmus on karistus. See, kes kardab, on armastuses ebatäiuslik.”
Nii näitab Sõna meile üht teenimise eesmärki pühade ülesehitamisel. Võitlus hirmu vastu. Vabade vabastamine. Päästetute päästmine. Armastuse saavutamine, armastuse tundmine ja armastusse riietumine.
Autor: Jurii Sipko / Страх – ключевая проблема бесплодия , Eвангельские проповеди (ysipko.ru)
Praegusel ajal tundub, et vähimgi arusaamatu olukord tähendab, et midagi kohutavat on toimumas või juhtumas. Seega, kui te .....
"Ei sa siis karda öö hirmu.." Psalm 91:5 Öö hirm. See järgmine lugu on suurepärane näide öö hirmust .....
Või on Jumal hoopis armastus? Ma usun,et hea Jumala süda valutab soovist ravida see maailma kurjusest terveks, pühkida .....
Šalom kallis! Õnnistusi! Kui ilus on elu ja kõik, mis selles toimub, tekitab kas rõõmu või pettumust! Ja .....
Kaalul on vabadus, mida me kõik praegu kalliks peame. Oma südame alandamine Jumala ees päästab karistuskepi käest. Otsige .....
Minu silme all avanes kohutav vaatepilt ja mu kõige hullemad õudusunenäod ähvardasid reaalsuseks saada kui hoidsin süles oma, .....
Lugesin siin üks päev evangeeliumi! Imeilus raamat. Pühad apostlid kirjutasid. Issand ise ütles neile, mida ja kuidas kirjutada, .....
Mida tähendab "yira"? Heebreakeelne sõna, mida on Piiblis tõlgitud kui "aukartus", on יראה/yira. Sageli tõlgitakse seda sõna ka .....
Kui paljud meist teevad elus vigu ja kannatavad siis nende vigade käes. Ja nii juhtub, et meie sõbrad .....
Endisest maffiabossist kristlasest kirjanik ja kõneleja Michael Franzese pidas pastor Greg Laurie California megakiriku Harvest Christian Fellowshipis jutluse. .....