Rääkisin siin ühel päeval Jeesusega. Inimesed, kes nimetavad end kristlasteks, saavad vihaseks, kui räägin oma vestlustest Jeesusega. See on nende jaoks nagu muinasjutt. Me ei saa Temaga rääkida. Me saame ainult palvetada. Ometi! Palvetada on äge, aga palvetada tähendab kerjamist, anumist, ehk siis paluda, isegi andestust, isegi tervist, isegi leiba…
Ja kui tekib küsimusi, siis on parem vestelda. Küsi, küsi uuesti, täpsusta, kahtle ja isegi vaidle. Aga kõige parem viis on kuulata!
Jeesus on alati avatud rääkimisele – vestlusele. Veelgi enam, Ta saatis meile Püha Vaimu, et me mõistaksime selgelt, mis toimub. Ja Ta on oma Sõnas Õpetajana! Ja ma olen õpilane. Ja ma küsin Meistrilt. Mulle meeldib. Ja ka Õpetaja on rahul.
Aga praegu on hetk, kus ma kannatan. Jah, ja sellest on palju aega möödas. Ma näen, kuidas mu kodumaa sureb. Täidetud kurjusega, hakkas see kurjust eksportima. Kõigisse maakera ilmakaarde, igasse riiki Ja mis on tüüpiline? Meie riigis tekib suur rõõm, kui naabrit tabab häda.
Muidugi on see väga mastaapne pilt. Aga võimatu on uskuda propagandiste, sest nad kõik valetavad. Kui nad nimetavad meie patrioote, kes aitavad orbusid, kes otsivad teadmata kadunuid tolles eelmise sajandi veel võidukas sõjas või tegutsevad meie ühise kodu looduse kaitseks, vaenlasteks ja välisagentideks, siis loomulikult on kõik välismaised organisatsioonid puhtad kaabakad. Ja kurjus kasvab hüppeliselt.
Nii et ma küsisin Jeesuselt. Issand (loomulikult langetasin alandlikult pea), ütle palun, miks meie riiki vihatakse?
Ta vaatas mind etteheitvalt, nii et ma tundsin oma sisikonnas, et minu küsimus on vale.
Noh, mul oli piinlik, võib-olla nad mitte ei vihka, pigem ehk kardavad, – kiirustasin oma küsimust parandama. Miks meid kardetakse?
Jeesus kükitas maha. Et mulle silma vaadata. Lasin kohe põlvili. Et näeks jumalakartlik välja.
Kas mäletad lapsepõlve? Kas oled kunagi kartnud?
Oh, kindlasti. Mäletan, et kartsin väga ühte meest. Täiskasvanud ütlesid, et ta on hull. Ta oli suur nagu hiiglane. Ta kõndis mööda meie tänavat. Vihane nägu peas. Ja ta rääkis kurja. Ja vehkis kaikaga, kavatsedes lüüa. See oli hirmus. Jooksime õue, isegi kui ta oli kaugel. Muidugi oli ka teisi kurje mehi, kes tülitsesid. Ma kartsin ka neid. Nad võisid ilma asjata peksa anda.
“Kas sa armastasid neid?” Jeesus küsis minult.
Ei, ma kartsin neid. Ja mul oli soov leida selline vahend, et end nende eest kaitsta. Ja ma tõesti tahtsin kätte maksta.
Ta vaatas mind kaastundlikult. Kahetsusega. Vaikselt. Ja valgus tungis mu ajju. see on kõik? Mõte liikus. Me näeme ju praegu välja nagu see tohutu hull, kes Euroopas ringi rändab ja kõiki ehmatab tuumakaikaga.
Muidugi on võimatu öelda, et oleme hullud, kuid sellist käitumist on võimatu nimetada mõistlikuks.
Mõtted keesid üle. Minu peas oli orkaan. Eriti tugev valu tekkis sellest, et sain aru, et meie, venelased, või võib-olla mitte kõik venelased, vaid meie valitsus teeme kurja, hirmutame naabreid, ronime nende voodisse, nende kirikutesse ja üritame kõike lõhkuda. Mingi silmakirjalikkus. Kurja eksport on tehtud. Milleks? Mida me tahame oma kurjusega luua? Mida me oma kurjuselt ootame?
Selgub, et Jeesus kuuleb isegi mõtteid. Ta naeratas mind piinavate küsimuste peale.
Mida sa tahad? Mida külvad, seda lõikad. Peidad ju isegi ristide taha, et naabritele räpaseid trikke teha.
Jeesus rääkis ja Tema hääles oli kuulda valu. Justkui oleks Ta meie külvi peale solvunud.
Tegin ennast väga väikeseks. See muutis mind väga kurvaks. Selgub, et see on meie süü.
Süüdi olemine on väga halb. Söögiisu kaob. Vaja midagi ette võtta. Õpetaja, ma küsisin Jeesuselt, mida ma peaksin tegema? Kas me saame kuidagi oma nilbeid tegusid parandada?
Saab. Jeesus elavnes. Muidugi saab. Peame tehtud ülekohut kahetsema. Lihtsalt tunnistage kõiki oma jõhkraid tegusid. Ja ärge tehke enam naabritele kurja! Lisaks. Te peate tegema head. Kõik inimesed peaksid alati head tegema. Ja siis tehakse teile head. Saad aru?
Matteuse 7:12: “Seepärast, mida iganes te tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka neile, sest see on seadus ja prohvetid.”
Oh kuidas? Tuleb välja, et see on SEADUS!
Seega, kui me seda ei tee, siis oleme SEADUSE rikkujad? Oleme siis kurjategijad? Valmis.
Ma langesin hirmust näoli põrandale. Kuulen Jeesust ütlemas:
Matteuse evangeelium 5:25-26: „Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel, et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik kohtuteenri kätte ja sind ei heidetaks vangi! Tõesti, ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu.i.”
Siin on perspektiiv! Vau, helge tulevik.
Juri Sipko, RS EKP endine esimees.
Allikas: https://ieshua.org/yurij-sipko-gospodi-pochemu-nashu-stranu-nenavidyat.htm