Ma rääkisin Talle sellest, kuidas ma elan. Millest ma unistan.
Millepärast ma muretsen. Mida ma soovin.
Jutt oli sünge. Rõõmutu.
Valgust nagu polekski. Taevas oli justkui kadunud. Mul oli tõesti piinlik.
Ma olin segaduses. Ja Ta vaikis. Olime vait.
Siis Ta torkas mind: “Sul on ju leiba?”
“Jah,” sosistasin ja muutusin kuidagi kohmetuks.
“Mitte ainult leiba, on ka võid. Palju toitu.”
“Millises laagris sa oled? Kuidas režiim on? Kuidas omanikul läheb? Kas nad peksavad sind kõvasti?”
Ma tardusin. “Missugune laager? Ma olen vaba. Oma tares. Olen iseenda boss.
Ma lähen kuhu tahan. Nüüd ma lähen koosolekule.
Ma kuulan jutlust Sinu armastusest ja armust.”
“Mitmendat korda sa kuulad jutlust armastusest?” Ma ei näinud selles küsimuses konksu ja vastasin, et olen kuulanud peaaegu nelikümmend aastat. “Jah, ma lugesin ka evangeeliumist Sinu armastusest, mu Taevane Isa. Ma ju kuulan ja vaatan ka palju jutlusi Internetist, kuulutasin uhkelt.”
Inspiratsioon tabas mind. Olin juba valmis Issandale kuulutama, kui vagalt ja õiglaselt ma elan ja Teda teenin, kuid sõna “teenin” jäi kuidagi hammaste vahele kinni ega tulnud välja.
Ja kuskil sees hakkasid rahutud mõtted mind peksma.
Kas ma teenin või ei teeni?
Mis teenistus sul on? Keda sa teenid? Sel ajal, kui ma nii rahutuid mõtteid mõtisklesin, kallistas Issand mind. Ta sosistas isalikult: “Teeni, mu laps.”
Kananahk tuli ihule.
„Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid, ja kurja kannatajaid, sest ka teie olete alles maises ihus.” Heebrealastele 13:3.
Ma tardusin. Mõtlesin. Pean meeles pidama! Kuid sellest ei piisa.
Pean midagi ette võtma. Teenimine ei ole ju mõtlemine.
Teenimine on tegevus! See on teod! Kristuse nimel.
Ja Kristuse auks!
Ja vange on siin vähe. Minu vennad on ukrainlased, sest praegu on neil kehvem olukord kui vanglas. Nende peale sajab päeval ja öösel pomme. Ja tapetute surnukehad on ümberringi. Ja nende palvemajad on varemetes. Ja leiba pole, kui mõni lääne liberaal seda neile ei viska. Ja meie omadelt saavad nad ainult pomme. Jube hakkas. Külm hakkas. Ja mõru oli olla. Ma lähen ka, vähemalt palvetan oma ukrainlasest venna kõrval. Vähemalt ma pehmendan tema haavu õliga, nii nagu samaarlane halastas röövlite poolt peksa saanud mehe peale.
Selline mõte tekkis äkki. Läks isegi kergemaks.
Kuidagi sai lunatusteoloogia selgemaks. Ja Issand naeratas. “Mine” ütles. “Tee head Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse nimel.”
Lõppude lõpuks tuleb Ta varsti. Ja Ta eraldab need, kes palvetasid, neist, kes töötasid.
“Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” … Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Matteuse 25:34-36,40.
Issand sosistas: “Ole julge, mu laps! Teeni! Armasta inimesi! Ja ära virise!”
“Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?” Mi. 6:8.
Autor: Juri Sipko / https://www.facebook.com/ysipko