On öid, mil me vaatame pikka aega pimedusse ja pimedus tundub meile lõputu. On öid, mil teeme suu lahti, aga meil pole midagi öelda. On öid, mil ei tõustes ega istudes ei leia me leevendust, kui meie silmad on nutust punased ja hingamine kiireneb. On öid, mil selg keeldub sirgumast ja käed on liiga rasked, et pisaraid pühkida. Sellistel öödel pole möödunud tundidel tähtsust ning libised ükskõikselt une ja ärkveloleku vahel ning mõtted tiirlevad nagu lehed tuulekeerises: “Ma ei saa ilma temata elada.” “Issand, mitte mina!” “Miks see juhtus, miks nüüd?” “Oh jumal, ainult mitte minu laps!” Sellistel õhtutel tahame me kõige rohkem üksi olla. Teatud soovimatu hääl aga hakkab meile midagi sosistama.
Talle meeldib meid hävitamise ajal tabada. Seda haid tõmbab meie veri. “Kas ma ei pakkunud sulle siis midagi paremat?” Tema sosin, mis paneb kahtlema, valab soola meie paranemata haavadele. Ta esitab küsimusi. Usklik hing tõuseb aga avalikult temaga kohtuma.
Saatan ütleb: “Jumal peab olema su peale kohutavalt vihane, kui Ta sulle nii palju haiget tegi.”
Ma ise olen mures, et see öö võib kinnitada seda, mida ma kõige rohkem kardan: et mu Jumal on lõpuks mu maha jätnud. Ja ma mõtlen õudusega, kas ma olen nüüd, praegusel suurel hädaajal hüljatud.
Ja sa teed õigesti, et sa kardad.
Ja siiski, ma pean kinni pidama Jumala tõotuste sõnadest. Nemad, mitte minu sünged olud, on “mu jalgadele lambiks ja valguseks mu teel”. Lugesin, et Tema lapsed peavad olema valmis kurbuseks ja tagakiusamiseks. Minu Päästja küsimus, nagu ma praegu meenutan, kõlab teie omale täiesti vastupidiselt: miks te ootate auhiilguse teel kergendust?
Ta rääkis mulle sellest kitsast ja raskest teest ette. Ta ütles otse, et pean risti kandma selleks, et kroon kätte saada. “Maailmas ootavad teid viletsused,” lubas Ta. Ei, Tema Sõna valmistab mind ette pimeduses haavata saama.
Aga miks sa end pärast kõike juhtunut ikkagi Tema pojaks pead?
Tõepoolest, ma lugesin nende kohta, kes hüüavad Tema poole tol viimasel päeval: “Issand, Issand”, uskudes, et neil on õigus familiaarsusele. Kuid Jumal vastab sellele: „Ma ei tundnud sind kunagi; lahku Minu juurest, sa ülekohtutegija.” Samuti tean hästi, et mõned inimesed siin elus peavad end Jumala rahvaks, olemata seda.
Just nii!
Kuid need mehed ja naised olid kurjad, kes võtsid Issanda nime oma relvastusse, kuid lükkasid tagasi Tema käsud. Nad ehitasid oma elu liivale, mitte Jumala Sõna kaljule. Ma armastan Teda Jumala armust, mind ühendab usk Kristusega ja leian naudingut Temale kuuletumisest – ehkki ebatäiuslikust, kuid püsivast. Nii et minu kannatustest ei järeldu, et olen üks neist inimestest, kes iseennast petavad.
Kas see tähendab, et Jumal põhjustab selliseid kannatusi isegi oma ustavatele lastele?
Mitte igaühele. Vähemalt mitte kõik ei kannata seda. Kuid Tema apostlid käsivad meil tõesti mitte üllatuda tulistest katsumustest. Nad ärgitavad mind suhtuma sellesse, kui rõõmu, kui kutsumata kannatus mu uksele koputab ja kurbus äratab mind keset ööd ootamatult üles. Need kannatused toovad kogemusi ja kogemused lootuse.
Samuti ei ole valus distsiplineerimiskogemus märk orvuks jäämisest, vaid vastupidi, lapsendamisest. Silmakirjatsejad ja valetajad väldivad oma risti kandmist ja karistust, kuid seda ei tee pojad ja tütred. Ma olen kaaspärija Kristusega, kui ma ainult kannatan koos Temaga, et saaksin koos Temaga austatud.
Pealegi, isegi selle pimeda toa aknast näen kuuvalgust …
No ja mis siis sellest?
Eks Jumal ütles seda ainult siis, kui Tema poolt on paika pandud universumi kord (rõõmsalt oma teed kulgev päike; oma nõrka valgust välja paiskav kuu; tähed, mis seisavad kindlalt, nagu valvurid tornidel; mered, mille lained kumisevad seal, kus pole inimest) – kui nad kõik mässavad oma Looja vastu ja saavutavad edu – siis ja alles siis on mul põhjust muretseda, et Ta rikub oma lepingut minuga (Jer. 31:35-37).
Jah, ma kannatan, aga ma kannatan selle pimedasse taevasse seatud öötähe all. Ja see tuletab mulle meelde, et Jumal ei ole lakanud mind armastamast. Ja see on vaid üks vähestest meeldetuletustest.
Aga kui Jumal kohtleb omasid nii, siis miks jääda Tema juurde?
Nõustun, Jumal lõi mind kõvasti. Ja ma ütlen pisarsilmi: “alasti ma tulin oma ema üsast välja, alasti ja ma lähen tagasi. Issand andis, Issand ka võttis ”(Iiob 1:21). Nüüd ma tean, mida tähendab olla ülekoormatud ja vaevatud, nii et te ei looda ellu jääda (2Kr 1:8). Ja kuna tee muutub konarlikumaks, siis tekib kiusatus tagasi pöörata.
Kuid sarnaseid kiusatusi on varemgi olnud ja Jumal oma halastuses toetas mind. Ta toetas mind, kui ma komistama hakkasin, ja teeb seda kindlasti uuesti. Jalutasin Temaga liiga palju päikesepaistes, et kahelda, kas Ta on mulle truu. Tema, kes ei lase möirgavatel lainetel kallast üle ujutada, hoiab tagasi kurbuse hävitavad ojad, mis võivad mind lõpuks muserdada (1Kr 10:13).
Aga õiglus? Kindlasti on Ta ebaõiglane, kui paneb sind nii palju kannatama.
Tänan meeldetuletuse eest. Õiglust peaksin alati meeles pidama. Minu patud – Oh, kui kohutavad need on! – väärivad rohkem lööke, kui see elu suudab anda. Minu pahed ületavad alati mu kannatused. Ja ma olen isegi sellel madalikul olles tänulik Jumalale, et Ta ei käitu minuga minu süütegude järgi. Iga Aadama järeltulija peaks olema rohkem üllatunud sellest, et tema elus on õnnistusi, rahu, rõõmu.
Ma põlen armastusest oma Kohtuniku vastu – Tema vastu, kes kandis mulle mõeldud piinade raskust. Need on vaid väikesed muhud ja verevalumid, mida ma ei julge panna samale tasemele Tema hülgamishüüdega: “Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?” Ehitage kõigi inimlike õnnetuste kõrgeim torn ja see ei ulatu ikka risti kõrgusele, millel mu Issand jõi minu asemel Jumala viha karika.
Ta ei säästnud oma Poega minu pärast – kuidas ma saan nüüd Tema headust eitada? Ei, Ta teeb minu kannatuste kaudu head. Nüüd peaks kõik minu heaks töötama.
Oota, kas sa oled nii pime, et arvad, et Jumal teeb sulle haiget tehes head?
Tunnistan, et mõnikord ei suuda ma näha seda head, mida Ta minu kannatuste kaudu teeb, kuid see ei olegi minu silmade jaoks.
Mugav vastus. Aga kas sa ei eelistaks meeldivamat saatust?
Vaatan asju piisavalt kainelt, et mõelda, millise tee valiksin, olles omapäi jäetud. Kõnniksin mööda kerget ja mugavat rada, millel poleks pilvi ega äikest. Ja seega valiksin tee, millel oleks vähem tröösti minu taevaselt Isalt, vähem tuge minus elavalt Tema Vaimult, vähem sõltuvust Tema pühadest, vähem ühtsust palves ja vähem kuulekust oma Päästjale ja Kuningas Jeesus Kristusele. … …
Pigem tahaks, et mu patud jääksid karistamata. Ma ei lubaks mingeid kannatusi, ma kaitseksin end pisarate eest, ma tõrjuks igasuguse nõrkuse. Ja samal ajal oleksin kaotanud oma surelikkuse suurima meeldetuletuse. Tema täiuslik vägi ei jääks minu peale. Ma poleks Teda tundnud kui kõige lohutuse Jumalat. Samuti ei saanud ma aidata teisi nende kurbuses. Aeglaselt, kuid kindlalt võtaksin selle maailma oma koduna vastu.
Nii et kas ma ei peaks olema tänulik selle eest, et Ta distsiplineerib, karistab, lööb ja teeb kõike seda oma täiuslikus armastuses ja tarkuses? Kuigi ükski valu ei saa praegu olla meeldiv, kas sellest pole lõpuks kasu? Kas Ta ei jäta ilma karistuseta, ilma väljaõppeta, ilma järelevalveta, pigem neid, keda Ta vihkab? Ja kas pole sellepärast lai tee nii lihtne?
Ja siiski, ma märkan, et kui sa seda kõike ütled, siis su hääl väriseb.
Sinul ka. Nüüd näen selgemalt, mis on kaalul. Ma näen selgemalt, kuidas Tema laste haavad on mürgitatud, kui nad, istudes oma endise elu kildudel, leiavad endas siiski piisavalt jõudu, et hüüda: “Vaata, Ta tapab mind, aga ma loodan!” Me paljastame teie tühjad lubadused, kui meie veritsevad hinged eelistavad Teda teie tervendamisele ja headele tegudele. Leides end keset kannatusi, tõestame taevale, et teie lummus on lihtsalt odav pettus.
Mu hing klammerdub Issanda külge. Mu haare võib olla nõrk, nagu üritaks laps isa sõrmest kinni haarata, aga Tema parem käsi toetab mind.
Kas ma peaksin siis enda nendesse varemetesse mädanema jätma?
Oh, aga see pole veel lõpp. Tuletan teile ja oma hingele korraga meelde: ma suundun sinna, kus needus hävib, pahameel kaotab jõu ja pisaraid enam ei tule. See saab olema suur vaikus pärast kohutavat tormi, suur triumf pärast lahingut, seal paistab kaunis valgus pärast tihenevat pimedust. Ja mina oma väriseva südame ja punnis silmadega ootan seda rõõmu ja see muutub veelgi suuremaks, sest olen kurbust tundnud.
Rõõm ainult suureneb sellest, et ma tunnen valu. Muusika kõlab veelgi magusamalt, sest ma kunagi oigasin. Mu naeratus õitseb helgemalt, sest enne oli seda pisaratega kastetud. See kõigutamatu kuningriik, milles ma kõnnin, tundub mulle pärast seda varjude maailma veelgi kõikumatum. Kuningas, kes on kurbusest võitu saanud, embab mind oma augustatud kätega. Ja kõik see koos jutlustab lõputult hiilgusest, aga ka hinnast ja pattude andeksandmisest.
Las sa kiusata mind, aga ma tean, et see pühade poolt tallatud tee viib sinna, kus pole enam valu, kus pole enam pimestavaid pisaraid, kus pole pimedaid orgusid ning kuhu ulguvad ja kõledad tuuled meieni ei pääse. Temas, kes mind armastas, olen enam kui võitja. Ja kui raske töö on möödas, siis ma näen Teda.
Ja kui ma pingsalt vastust ootasin, sain vastuseks vaikuse.
„Alistuge siis Jumalale; Seiske vastu kuradile ja ta põgeneb teie eest ”(Jakoobuse 4:7).
Autor Greg Morse / © 2020 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/tak-to-bog-k-tebe-otnositsya-kak-protivostat-dyavolu-v-vashem-stradanii.htm
Kannatavad inimesed küsivad sageli: "Mis õppetundi püüab Jumal mulle selle raskuse kaudu anda?" Nende sõbrad küsivad neilt: "Mida .....
Kannatajate jaoks on üks potentsiaalselt lootustandvamaid tõotusi Kristuse kinnitus: "Mina olen teiega" (Mt 28:20). Kuid meie võime sellest .....
"Kui veel keegi tsiteerib mulle Roomlastele 8:28, siis ma virutan talle rusikaga näkku!" Ma oleksin omale küpsise peaaegu .....
Mu kallis Oherdkaan! Mul on kahju, et sain su viimase kirja. Olen teeninud tema Madalikku palju sajandeid – .....
Kannatused muudavad meie vaadet. Nii nagu meie loomulikud silmad ei näe nii hästi pimedas, pimestab vaev meie silmi .....
Vabandan, et lubasin kirjutada hoopis teise sõnumi, aga lükkan selle järgmisesse nädalasse ja lähen teises suunas. Kõik minus .....
31. jaanuaril 1892.a. suri Prantsusmaal Mentonis Charles Haddon Spurgeon (1834–1892) tema voodi kõrval seisis abikaasa Susie. Tema surm .....
Hiljuti palus üks sõber mul jagada nõuandeid, kuidas olla sügavat emotsionaalset valu kogevate inimeste jaoks olemas. Ta ei .....
2001. aastal tähistas Armeenia oma 1700. aastapäeva esimese kristliku riigina maailmas. Kui täna küsida Armeenia Apostliku Kiriku liikmetelt .....