Sageli on peamine põhjus, miks jumalakartlikke inimesi kutsutakse kannatama, tunnistus, mida nad võivad anda oma armastuse siiruse kohta Kristuse vastu ja jumaliku armu tõelisusest neis.
Kannatuses on sügav mõistatus. Kuigi Piibel ütleb selgelt, et peame ootama kurbuse ja kaotuse, katsumuste ja leina aegu, ei tea me sageli, miks need ajad tulevad. Kuigi me teame, et Ta koob kokku imekaunist seinavaiba, mis Tema hiilgust imeliselt eksponeerib, teame ka, et selle ilu hindame täielikult alles siis, kui usk muutub nägemiseks.
Just 2020. aasta viimastel nädalatel seisis mu pere silmitsi meie kõige pimedama tunniga, sest just siis peatus mu 20-aastase poja Nicki süda ootamatult ja äkitselt ning ta läks Issanda juurde. Ühel hetkel oli ta seminarist, kes juhatas mõnda kaasõpilast mängus, ja järgmisel hetkel oli ta taevas. Tema lahkumine šokeeris ja laastas meid ja pani mõtlema, miks. Miks peaks Jumal selle meie jaoks valima ja miks valis Jumal meid selleks?
Pärast seda kohutavat õhtut pöördusin mõne oma kallima sõbra poole, kes elasid ja surid palju aastaid tagasi, kuid keda olen tundma õppinud nende raamatute ja jutluste kaudu, mille nad maha jätsid. Kui hästi planeerimiseks on vaja palju nõuandjaid, siis kui palju enam hea leina jaoks (Õpetussõnad 15:22)? Kõige raskematel päevadel ja nad lohutasid ja nõustasid mind mu pimedamatel tundidel.
Kannatamine tunnistajana
Theodore Cuyler oli lähedane ja kindel kaaslane, kes julgustas mind leppima sellega, et Jumal annab alati oma ettehoolduse tumedate pilvede taha eredaid õnnistusi. F.B. Meyer kinnitas mulle, et rahu saabub Jumala tahtele allumise kaudu ja ma peaksin usaldama Tda võtmises sama palju kui andmises. Kuid just vana jutlustaja J. R. Milleri sõnadest leidsin ühe tarkuse, mis aitas eriti mu südant vaigistada ja mu teed suunata.
“Sageli on peamine põhjus, miks jumalakartlikke inimesi kutsutakse kannatama, tunnistuse pärast, mida nad võivad anda oma armastuse siirusest Kristuse vastu ja jumaliku armu tõelisusest neis. Maailm irvitab religioosse kutsumise üle. Ta keeldub uskumast, et see on ehtne. See kinnitab trotslikult, et see, mida nimetatakse kristlikuks põhimõtteks, on ainult isekus ja et see ei kannata rasket katsumust. Siis kutsutakse jumalakartlikke inimesi taluma kaotust, kannatusi või kurbust, mitte sellepärast, et neis oleks mingi konkreetne kurjus, mis tuleb välja juurida, vaid sellepärast, et Meister vajab nende tunnistust, et vastata maailma pilkele. (“Lohutusteenistus”)
Igal ajastul kuuleme end usklikeks tunnistavatest inimestest, kes hülgavad usu niipea, kui nad olid kutsutud kannatama. Nad on piisavalt rõõmsad, et väljendavad usaldust Jumala vastu, kuni Tema tahe näib olevat täiesti kooskõlas nende tahtega, kuni Tema ettehooldus määrab selle, mille nad niikuinii valiksid. Aga kui neid kutsutakse kasu asemel kaotama, naeru asemel nutma, heaolu asemel vaesusega silmitsi seisma, pöörduvad nad kiiresti kõrvale ja langevad ära (Matteuse 13:20–21). Nagu liivale ehitatud tornid, kes seisavad tugevalt rahulikel päevadel, varisevad nad kokku üleujutuste päevil (Matteuse 7:26–27).
Pole siis ime, et paljud uskmatud on veendunud, et kristlik usk on ebavõrdne suurte väljakutsetega, et kristlased hoiavad Kristust kinni ainult siis, kui elu on kerge ja tingimused soodsad. Pole siis ime, et skeptikud irvitavad, sest nad on täheldanud paljusid, kelle usk ei olnud tugevam kui selle esimene suur väljakutse. Ja pole siis ime, et isegi paljud siirad usklikud mõtlevad, kas nende usust piisab sügava kurbuse ajaks, kas see suudab taluda kohutavat šokki.
Just siin on Milleri sõna olnud nii lohutav kui ka väljakutseid esitav.
Mida maailm peab nägema
Suure kurbuse ajal igatseme loomulikult vastuseid. Me igatseme teada, miks Jumal, kes on hea ja kes meid nii väga armastab, on määranud nii valusa ettehoolduse. Miller lohutas mind kinnitusega, et me ei pea eeldama, et Jumal karistab meid patu eest, mille oleme toime pannud, või karistab selle õiguse eest, mida me pole suutnud täita. Me ei pea uskuma, et need asjaolud jäid Tema tähelepanuta ja jäänud Tema kontrolli alt välja. Me ei pea mõtlema, kas see kõik on lihtsalt mõttetu ja sihitu, justkui “kõik asjad töötavad koos heaks”, välja arvatud kurnavad kaotused.
Ei, me võime olla kindlad, et Jumalal on meie kannatustee jaoks olulised eesmärgid, ja samamoodi võime olla kindlad, et üks nendest eesmärkidest on lihtsalt see, et me jääksime tugevaks ja oleksime jätkuvalt Talle truud. Kui Paulus võiks öelda, et tema vangistus „on tõesti aidanud edendada evangeeliumi”, siis miks me ei võiks öelda sama oma kaotuste kohta (Filiplastele 1:12)?
Nii uskmatud kui ka kristlased vajavad kindlust, et meie usk ei sõltu sellest, et Jumal annab ainult selle, mida me ise valiksi, ja et meie armastus Jumala vastu ei sõltu asjaoludest, mis ei ole kunagi vastuolus meie soovidega. Nii uskmatutele kui ka kristlastele tuleb näidata, et Jumala rahvas on Talle truu nii väheses kui ka suures, murtud südamega kui tervega, tühjade kätega kui ka täis pihkudega. Kõik peavad näitama, et need, kes õnnistasid Jumalat andes, kiidavad Teda ka võtmisel, et need, kes nutavad kurbusepisaraid, tõstavad ikka kummardades käed, et need, kes usaldavad Teda rohelistel karjamaadel, usaldavad teda endiselt siis, kui Ta viib läbi pimedate orgude. Ja just sellele kutsus mind mu kallis sõber J.R. Miller.
Ikka hea orus
Jumala armust võin ma surma varju orust tunnistada, et mu Karjane on hea. Ma võin sügava kurbuse koha pealt kinnitada, et Jumal pakub magusat lohutust. Võin kuulutada, et kuigi mu süda on murtud, on mu usk puutumatu. Võin kinnitada, et päikesepaistelistel päevadel tekkinud armastus Jumala vastu peab tõesti vastu vihmastele päevadele. Seda kinnitavad ka minu naine ja mu tütred.
“Meie kurbuse esimese öö esimesest hetkest peale on Jumal olnud kohal ja lahke, ustav ja hea.”
Pole olnud vähimatki sundi ega tulemuslikkuse mõõtu. Pole olnud vajadust. Sest üheskoos oleme õppinud, et kuigi meie jõud on väike, on Jumala jõud suur. Kuigi meie haarame Temast nõrgalt, haarab Tema meist tugevasti kinnj. Kuigi me ei oleks selle väljakutse jaoks kindlasti piisavad, on Jumal andnud selle, mida me vajame. Issanda vankumatu armastus ei ole lakanud; Tema halastus ei ole lõppenud, vaid on olnud igal hommikul uus. Tema ustavus on olnud suur (Nutulaulud 3:22–23).
Me ei tea kõiki põhjuseid, miks Jumal otsustas Nicki nii noorelt enda juurde võtta, kuid meil pole ka õigust nõuda oma Jumalalt vastuseid ega nõuda, et Ta oma ettehoolduse kohta aru annaks. Meie usaldus ei seisne Tema seletuses, vaid Tema iseloomus, mitte selles, mida Ta on teinud, vaid selles, kes Ta on – selles, kes teab „algusest lõppu ja iidsetest aegadest seda, mida pole veel tehtud, öeldes: „Minu nõu jääb püsima. ja ma täidan kõik oma eesmärgid” (Jesaja 46:10).
Ja selle meie kurbuse esimese öö esimesest hetkest alates on Ta olnud kohal ja lahke, ustav ja hea. Ta on olnud truu igale oma lubadusele. Me armastame Teda praegu rohkem kui kunagi varem.
Allikas: https://www.desiringgod.org/articles/when-god-took-away
Tim Challies (@chhallies) teenib vanemana Grace Fellowshipi kirikus Torontos, Ontarios. Ta on ka autor ja kirjutab regulaarselt aadressil challes.com.