Altpoolt leiate mõtteid, mis on lähedalt seotud vanemliku leinaga pärast lapse surma ja kaotust. Vanemliku leinaga toimetulek võib tunduda üle jõu käiva ülesandena, kuid see on võimalik. Oluline on olla nii realist kui ka optimist – te ei saa kunagi üle oma lapse surmast ja kaotusest. Kuid te elate selle üle, isegi kui see teid muudab. Te ei unusta kunagi oma last ega tema surma. Iga püha, iga aastaaeg, iga õnnelik ja kurb sündmus, mis võib vallandada uue leinalaine, annab teile rohkem jõudu ja paremaid tööriistu valuga toimetulekuks.
Ärge varjake oma süütunnet: pärast lapse surma ja kaotust tunnete süütunnet – mis on tavaline, kuid mitte alati olemas –, astuge neile vastu ja tunnistage seda. Uurige tegelikkust selle kohta, kuidas teie laps suri, ja oma tegelikke kavatsusi ja tegevusi sel ajal. Võite näha oma tegevust või reaktsioone positiivsemas valguses. Andke endale andeks, et olete ebatäiuslik – te tegite, mis suutsite ja jätkuvalt annate endast parima.
Aktsepteerige õnne: pärast lapse surma ja kaotust on vanemate üks suuremaid takistusi elavate inimeste maailma naasmisel nende suutmatus leppida naudinguga või tunnistada, et see isegi eksisteerib. Kuid õnn või nauding on üks tähtsamaid ellujäämise tööriistu, isegi kui see kestab vaid hetke teie leinas. See on okei, kui naerate keset pisaraid, naeratate kellelegi või millelegi. Teile võib tunduda, et teie naer rüvetab teie lapse mälestust, kuid peate teadma, et see, et te naudite enda elu, ei tähenda, et te ei ole leinamist lõpetanud. Ainus viis kaotust üle elada on sellest aeg-ajalt eemalduda.
Astuge väikeseid samme: pärast lapse surma ja kaotust on oluline jagada tulevik väikesteks sammudeks, tunniks või päevaks ja tegeleda ainult ühe osaga korraga. Keskendu ülesannetele – anna kassile süüa, pese pesu… Need väikesed normaalsuse killud ja praegusele hetkele keskendumine muudavad leina talutavamaks.
Meenutage positiivset: keskenduge positiivsetele sündmustele ja kogemustele suhetes oma lapsega. Mingil hetkel kaaluge päeviku koostamist kõigist üksikasjadest, mida soovite oma lapse elust meelde jätta. Vaadake üle oma perefotod ja lisage mõned oma raamatusse. Te ei pruugi tunda, et olete selleks kohe valmis või tunnete suurt lohutust, kui teete seda esimestel päevadel – iga inimene on oma vajadustes individuaalne.
Andke teistele oma vajadustest teada: Pärast lapse surma ja kaotust tahavad paljud inimesed olla toeks, kuid nad ei tea, mida teha – nad ei suuda seda kaotust hoomata ega tea täpselt, mida öelda. Leinavatel vanematel tuleb vahel ise olla need, kes teevad esimese sammu teiste poole pöördumisel. Andke sõpradele ja perele oma vajadustest teada ja ärge kartke abi küsida. Kui kardate kohtuda kellegagi, kes võib teie lapse kohta midagi öelda, siis paluge sõbral teie eest poes käia. Teised aga võivad aidata teil igapäevaste ülesannetega toime tulla. Võib-olla soovite, et keegi oleks teid kuulamas või teie üksindust leevendamas. Ainult teie ise teate, mida vajate.
Lapse surma ja kaotuse üleelamine nõuab elule pühendumist. Lapsevanemana sünnitasid sa elu tulevikulubadusena. Nüüd peate võtma aga endale uue kohustuse elada, nii raske või võimatu, kui see praegusel hetkel võib tunduda. Te elate selle üle; aga jah, see kogemus võib teid muuta.
Allikas: Grieving the Death of a Child is often referred to as the ultimate tragedy. (healgrief.org)
Minu sõber rääkis mulle noorpaarist, kes oli hiljuti sünnituse käigus lapse kaotanud. Nad tundsid end laastatuna ja kuigi .....
Kõik teavad, et kannatused on osa elust, kuid keegi ei hoiata Teid, et mõnikord tuleb neid raskusi hunnikute .....
Mis on mees? Mis on naine? Kuidas meie seadused peaksid meest ja naist määratlema? Paljud teist, kes seda .....