Las tragöödia tabab meid elamas täisväärtuslikku elu

Üks rida Iiobi raamatust köitis mind: „Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind” (Iiob 3:25). Peamine hirm täitus. Asi, mis tal öösiti magada ei lasknud, leidis ta üles. Halvim asi, mida tema kujutlusvõime võis ette manada, tabas teda.

Selle tulemusena tahtis ta surra, kuid surm viivitas. Ta ohkas ja oigas ahastuses, kirudes oma sündimispäeva (Iiob 3:1). Kõigekõrgema nooled läbistasid teda; tema vaim jõi nende mürki (Iiob 6:4). Ta oli koiduni täis rahutust (Iiob 7:4). Tema silmad otsisid head ega näinud head (Iiob 7:7). Ta vihkas oma elu ja oli rõõmus, et ta ei ela igavesti (Iiob 7:16).

Vähesed asjad elus võivad meid selliselt kurnata.

Ma kujutan ette, et teda tabanud õudus oli seotud tema kümne lapse surmaga. Alates mõnest hetkest, mida meil õnnestus tema elu kohta enne tema ebaõnne teada saada, nägime tema isalikku hoolitsust nende eest ja pidevat ohverdamist nende nimel. „Võib-olla on mu lapsed pattu teinud ja Jumalat oma südames neednud” (Iiob 1:5).

Võib-olla kartis ta, et on nende patu pärast rohkem mures kui nende endi pärast. Võib-olla lamas ta nüüd kurbuses, sest võibolla nad surid uskmatuses. Olgu kuidas on, see kümne lapse isa kaotas ühe päevaga kõik oma lapsed ja see õudus hävitas tema soovi edasi elada.

Ähvarduste maailmas

Mida te kardate? Mida sellist peab juhtuma, et saaksite öelda: “Mida ma kartsin, see tabas mind”? Ema sureb vähki? Kas te ei leia kunagi endale abikaasat? Kas saate teada, et teie naine on abielu rikkunud? Näete, kuidas teie vanemad lahutavad? Kuulete spetsialistilt, et teie laps ei saa kunagi elada normaalset elu? Olete tunnistajaks ja näete, kuidas teie laps sureb ilma Kristuseta?

Hirmud, millest ma üksiku mehena midagi ei teadnud, hiilisid minu ellu hiljem: kaotada oma naine või üks meie lastest. Pereinimesena mõistsin, kui palju haavatavam ma olen valu uute sügavuste suhtes. Mu südame ees olev tõstesild vajus ära; hädadel ja meeleheitel oli nüüd rohkem ruumi minusse imbumiseks.

Piir minu ja Iiobi elu vahel on kui ämblikuvõrk. Halvim asi võib juhtuda lugematul hulgal kordadest. Autoõnnetused, haigused, kukkumised, õnnetused, võimalus millegi peale ära  lämbuda, hetkeline valearvestus. Kaldealased ei pea rüüstama ja hävitama, tugevad tuuled ei pea maja minema puhuma selleks, et ma teaksin Iiobi piinu. Tänaval jooksmine, arsti kutsumine, mäest alla kukkumine, mänguasja suus hoidmine võib mu maailma hävitada – igal hetkel, igal pool ja peaaegu igasuguste vahenditega.

Ohust halvatud

Enne seda, kui Iiob kurbuse maailma astus, elas ta  „mis siis, kui” maailmas,… „Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.” (Iiob 3:25). Ta kartis enne, kui see sündis.

Ma ei taha teid sellesse maailma tuua, kui te pole sellest kunagi mõelnud. Aga ma tean inimesi, kes elavad selles maailmas, millesse kipun varasemast sagedamini pilku heitma. Maailm, kus varitseb katastroof; maailm, mis ümbritseb nagu vesiliiv: kui ma kujutan ette, kuidas mu elu võib kokku kukkuda, siis arvan, et ehk suudan seda ära hoida või vähemalt end kurbuse vastu vaktsineerida.

Iiobi lugu õpetab meile, et kumbki ei tööta.

Kui ta istub ja savitükkidega oma paiseid lahti lõikab, siis tuletavad tema kannatused meile meelde, et ükski õudus ei suuda meie suurimaid hirme ära hoida. Ja kui neid ette kujutada, siis see ei leevenda valu, kui need tulevad. Ärevus, rahutus, silmade edasi-tagasi tõmblemine ei suuda teha seda, mida me sageli loodame. Nagu Jeesus küsis: “Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?” (Matteuse 6:27) – või võib ta lisada küünra nende elule, keda me armastame?

Abi paanikasse sattunud südametele

Kuidas saame edasi elada maailmas, kus riskid ähvardavad meid igal sammul? Leidsin kolm vastust C.S. Lewiselt, mis aitavad teil selles ohtlikus ja ettearvamatus maailmas navigeerida.

C. S. Lewis, kirjutades Teise Maailmasõja ajal, mil plahvatused hävitasid linnu ja kodanikud teadsid, et iga päev võib olla nende viimane, vastab küsimusele: “Kuidas me saame elada aatomiajastul?”

Nii nagu teie esivanemad elasid

Lewis alustab:

“Kuidas me saame elada aatomiajastul?” Mul on kiusatus vastata: „Aga kuidas te elaksite kuueteistkümnendal sajandil, mil Londonit külastas peaaegu igal aastal katk, või kuidas elaksite viikingiajal, mil Skandinaaviast saabunud rüüstajad võisid igal ööl randuda ja teie kõri läbi lõigata; või kuidas te juba elate vähi, süüfilise, halvatuse, õhupommitamise, rongiõnnetuste ja autoõnnetuste ajastul. Teisisõnu, ärge alustage meie olukorra uudsusega liialdamisest.”

Lewise vastuse esimene punkt on see, et me ei peaks ette kujutama, et meie olukord on uus. Hobuvankrid võisid olla sama surmavad, nagu praegu on autod ja bussid. Ülemaailmsed pandeemiad pole midagi uut (ja suhteliselt hiljuti on meid säästetud kõige raskematest epideemiatest). Halvimad stsenaariumid tabasid juba siis ja tabavad täna. Maailm on olnud ähvardav alates esimesest Eedenist lahkumise päevast.

See ei tõmba kogu mürki välja, küll aga vabastab isolatsioonist. Kui hakkame nutma, siis teame, et ühineme paljudega, kes juba nutavad. Teised emad on kaotanud oma kallid pojad, mehed on kaotanud oma suurepärased naised. Me ei ole üksildased. Peetrus tuletab seda kannatavatele kristlastele meelde, kui ta kirjutab: „Tema [saatana] vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas.” (1. Peetruse 5:9). Kuigi teie olukord on katastroofiline, siis pole ainult teie üksi sarnases olukorras.

Teadmine, et surm on vältimatu

Teiseks tuletab see meile meelde midagi, mida me kõik teame, kuid mida me sageli kahe silma vahele jätame (eriti läänes): surm, kui see ei ole veel tulnud, siis see tuleb.

“Uskuge mind, kallis härra või proua, teie ja kõik, keda te armastate, mõisteti surma juba enne aatomipommi leiutamist: ja üsna suur osa meist sureb ebameeldival viisil. Meil oli aga esivanemate ees üks väga suur eelis – anesteetikumid; aga nad on ka praegu meil olemas. Täiesti kummaline on viriseda ja ahastavaid grimasse teha, kuna teadlased on loonud veel ühe valuliku ja enneaegse surmava viisi maailmas, kus juba niigi oli küllaldaselt sarnaseid võimalusi ja kus surm ise pole olnud sugugi juhus, vaid kindel.”

Vastupidiselt kõigile naturalistlikele seletustele surevad inimesed sellepärast, et nad on pattu teinud. Patu palk on surm (Rm 6:23). Meie pattude tagajärg, meie suurim õudus, tabab meid. Patt, mitte saatus, viib meid hauda. Ülekohus kaevab meile augu ja peab meie matusel kõne. Aadama rassi osana me sureme.

Hädad tabavad meid, kristlasi, kindlasti. Piibel ei salga seda tõsiasja kunagi. Me oleme “Jumala pärijad ja Kristuse kaaspärijad, kui me ainult kannatame koos Temaga, et saaksime koos Temaga austatud” (Rm 8:17). Tulised katsumused ei tohiks meid üllatada (1. Peetruse 4:12). Meile on määratud kannatada (1. Tessalooniklastele 3:3). Pärast seda, kui Paulust visati kividega nii rängalt, et ründajad ta surnult lebama jätsid, tõusis ta jalule ja naasis sinikate ja verega kaetult linna, “tugevdades jüngrite hingi, julgustades neid jääma usku ja öeldes: läbi paljude viletsuste peame sisenema Jumala kuningriiki” (Ap 14:22).

Siin elus on kõik halvasti, aga me ei heida meelt, sest ka järgmises elus on samuti kõik määratud. Kristuses me teame, et ei elu ega surm, ei olevik ega tulevik, ei väed ega miski muu kogu loodu juures ei saa meid lahutada Jumala armastusest Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 8:37).

Eluks häälestatud mõttega

Lewise kolmas tees on, et me ei tohi lõpetada elamist isegi maailmas, kus paljud asjad lähevad, võivad minna ja hakkavad minema valesti.

“Esimene järeldus, mis tuleb teha, ja esimene samm, mis tuleb astuda, on end kokku võtta. Kui meid kõiki hävitab aatompomm, siis tabagu see pomm meid mõistlike ja inimlike tegevuste tegemiselt – palvetamas, töötamas, õpetamas, lugemas, muusikat kuulamas, lapsi vannitamas, tennisemängus, vestlemas sõpradega pindi õlle taga ja noolemängu mängides – mitte olles kobaras nagu ehmunud lambad, kes mõtlevad pommidest. Nad võivad hävitada meie keha (seda võib teha muide ka mikroob), kuid nad ei tohiks domineerida meie meeli.”

Kui meid tabavad aatompommid, kaldealased, tornaadod või haigused, õnnetused või vigastused või meie halvim stsenaarium, siis võivad nad meid leida elamas täisväärtuslikku elu – mitte nurka peitununa. Lewis nimetas neid “mõistlikeks inimlikeks asjadeks”. Las raskused tabada meid, kui meie tark Isa peab seda “vajalikuks” (1. Peetruse 1:6) siis kui meie oleme täiesti elus, täis lootust Jumala peale ja armastust inimeste vastu.

See, mida me kõige rohkem kardame, võib meid tabada, olenemata sellest, kas me selle pärast muretseme või mitte. Kuid meil kristlastena ei ole vaja oma elu pärast muretseda ega mõelda kõikvõimalikele katastroofidele. Meie hirm ei ole sama, mis maailma kartus (Jesaja 8:12-13); vastupidi, me kardame Jumalat ja usaldame Teda. Me elame oma elu aatomiajastul – või mis tahes muul – usaldades end ustava Looja kätte, tehes head ja tunnistades Temast.

“Ma elasin läbi palju kurbust,
Raskusi ja musti päevi
Aga Sa olid alati minuga
Juhi mind koju” (“Oh, armu!”).

Autor Greg Morse / desiringgod.org / hristiane.ru

Allikas: https://ieshua.org/pust-tragediya-zastanet-nas-zhivymi.htm