Lootuse panemine arvudele: kuidas loendamine võib teenistuse hävitada

Täna elame rohkem kui kunagi varem, maailmas, mille kinnisideeks on arvud. Kaasaegne tehnoloogia on muutnud elu mõõdetavamaks, mõõdetavamaks ja aina mõõdetavamaks. Ja paljud meist lihtsalt ei suuda loendamist lõpetada.

Kui palju mul jälgijaid on? Kui palju inimesi möödunud pühapäeval kirikusse tuli? Mitu numbrit on minu pangakontol? Mitu punkti sain testi eest? Mitu meeldimist või kommentaari minu postitus sai? Mitu artiklit olen kirjutanud, raamatuid avaldanud, mitu korda esitlusi teinud? Ja kui arvestada võrreldes …?

Halvimatel aegadel pöördun arvude poole palju rohkema kui kasulike objektiivsete mõõtmiste pärast. Otsin neilt identiteeti ja tähendust. Kasutan neid oma ebakindluse vastaste müüride tugevdamiseks ja kinnitan endale, et olen ikkagi keegi. Ma palun anda mulle tulevikku ja lootust.

Meenutagem väga õpetlikku lugu kuningast, kes lootis loendusele. Olen kindel, et sellest saab hämmastav kogemus. Tema lugu on hoiatus meile kõigile – ja võib-olla eriti teenistuste juhtidele -, kellel on kiusatus lasta numbritel rääkida rohkem kui meie Issanda Jumala häälel.

Taaveti traagiline loendus

Tänapäevase kõrva jaoks kõlab kuningas Taaveti käsk oma armee ülemjuhatajale Joabile üsna kahjutult: „„Minge tehke kindlaks Iisraeli arv Beer-Sebast kuni Daanini ja teatage see mulle, et saaksin teada nende arvu!”” (1. Ajaraamat 21: 2). Me teame väga hästi, mis on rahvaloendus; Ameerikas korraldatakse neid iga kümne aasta tagant. Ja selle konkreetse rahvaloenduse tulemused olid pehmelt öeldes hämmastavad: Taavet langes põrmu, Issanda Ingel läbistas Juuda mõõgaga ja seitsekümmend tuhat iisraellast hukkus (1. Ajaraamat 21: 14-16).

Lugu muutub veelgi jahmatavamaks, kui mõistame, et Ajaraamatus asendatakse rahvaloendus Taaveti poolt toime pandud abielurikkumise ja mõrvaga. Ajaraamatute autor ei maini seda kohutavat episoodi üldse. Selle asemel, kui jõuame ajaloo sellesse ossa, kus sündmused Batseeba ja Uurijaga pidanuks toimuma, loeme loenduse kohta. Krooniku sõnul on see, et Taavet otsustas inimesi üle lugeda, patt, mis võrdub tema poolt sooritatud abielurikkumise ja mõrvaga.

Miks? Mis oli valesti Taaveti loenduses? Vastus sellele küsimusele avab lisaks Taaveti südamele ka paljude meie südamed. Mõelgem siis kolmele valele, mis on peidus Taaveti püüdlustes inimesi kokku lugeda.

“Tugevus numbrites”

Erinevalt tänapäevastest loendustest ei kavatsenud Taavet koguda andmeid kogu elanikkonna kohta, vaid tema eesmärk oli hinnata Iisraeli sõjalist jõudu. Loendus ei olnud iseenesest ebaseaduslik; Moosese seadus pakub isegi juhiseid selle pidamiseks (2. Moosese 30: 11-16). Nii et Taaveti patt polnud ilmselt tema meetodid, vaid motiivid.

Joabi vastus Taavetile vihjab kuninga palves olevale probleemi juurele: „Issand andku lisa oma rahvale sajakordselt enam, kui neid on!…. Miks mu isand seda nõuab?” (1. Ajaraamat 21: 3). Sõna „nõudmine”, mis on tõlgitud ka „otsima” ja esineb loenduse eelsetes peatükkides mitu korda, kõige selgemini 1. Ajaraamatu 16: 10–11, kus Taavet laulab:

„Kiidelge Tema pühast nimest, rõõmustugu nende süda, kes otsivad Issandat! Nõudke Issandat ja Tema võimsust, otsige alati Tema palet!”

Aga kui Taavet loenduse käsu andis, kuulis Joab veel ühte laulu: „Otsige üles sõdurid ja nende jõud; otsige nende jõudu pidevalt! ” Näib, et mingil hetkel hakkas Taavet oma armeed üles lugema, selle asemel et toetuda Jumala ustavusele; ta hakkas Jumala lubaduste asemel lugema oma vägesid. Ta hakkas otsima ja tuginema oma sügavaimale jõule, turvalisusele ja hingerahule maistes võimalustes, mitte aga selles, et Jumal oli temaga.

Meie olukord erineb muidugi Taaveti omast. Kedagi meist ei ähvarda vaenlase armee pealetung. Sellegipoolest ei saa mõned meist öösel magada, kogedes ebakindlust, mis sööb hinge, ja aeg-ajalt seisame silmitsi valikuga: kas otsin jõudu ainult Jumalast või toetun lihasele käsivarrele (II Ajaraamat 32: 8) )? Ja sageli on kõige ahvatlevam lihane käsivars selline, mida saab mõõta.

Lõppkokkuvõttes pole küsimus selles, kas me loeme. Meiesuguses maailmas peame mõnikord arvestama ja Taavet ei eksinud seda tehes tingimata. Pigem on küsimus selles, kas me teeme selle arvutuse soovist olla kindel Jumalas või selleks, et leida mingit turvalisust väljaspool Jumalat.

“Lubadustest ei piisa”

Kuid enne, kui inimene saab lõpetada Jumala jõu otsimise, peab tema südames juhtuma midagi palju tõsisemat: ta ei usalda enam Jumala lubadust. Jumal lubas Taavetile: “Ma alistan kõik su vaenlased” (1. Ajaraamat 17:10). Taaveti rahvaloendus ütles tegelikult: „Ei, Sa ei alista. Mina teen seda.”

Meie liha ei taha omada midagi pistmist Jumala usaldamisega. Otsime midagi, kõike, millele saame toetuda, peale lihtsa lubaduse. Andke meile numbreid, andke meile andmeid, andke meile võimalusi – midagi sellist, mis hoiab meid tuginemast ainult Jumala sõnadele. Lõppkokkuvõttes, mis on liha jaoks toredam: kas astuda edasi armeega, mille kohta teate kindlalt, et suudate vaenlase võita, või marssida ainult Jumala „Mina teen seda” jõul?

Iroonilisel kombel võib kiusatus Jumala lubadusi umbusaldada seoses meie edukusega kasvada. Näiteks Taavet otsustas rahvaloenduse läbi viia mitte nõrkuse hetkel, vaid omades tohutut jõudu – mitte siis, kui teda ümbritsesid võõrad armeed, vaid siis, kui ta neid peaaegu võitis (vt 1. Ajar 18–20). Teisisõnu, mida rohkem täitis Jumal oma lubadust Taaveti vaenlased allutada, seda rohkem ahvatleti teda see lubadus tagasi lükkama.

Selline uskmatus võib näida uskumatuna, kui see poleks meie seas nii laialt levinud. Kujutame ette meest, kes otsustas koguduse rajada. Tema ja tema kümneliikmeline meeskond tulevad mõnda linna piirkonda. See inimene on ustavalt pühendunud teenimisele, pidades kinni Jumala tõotustest. Aja jooksul kannavad tema tööd vilja: kümnest inimesest saab kolmkümmend, siis kolmekümne asemel on inimesi juba kuuskümmend ja nüüd sada. Järk-järgult, täiesti märkamatult, muutub ta üha vähem meeleheitlikuks. Inimeste arv, mis on iseenesest Jumala lubaduste vili, ajab Jumala lubadused samm-sammult välja. Ta pöörab teenistuse juhtimiseks rohkem tähelepanu – ja hakkab üha enam uskuma – strateegiaid, mudeleid ja nõuandeid. Muidugi tunnistab ta endiselt oma sõltuvust Jumalast, kuid kõiges, mis vähegi oluline, ei looda ta lubadustele, vaid pragmatismile.

Muidugi pole iga loendamine tõend uskmatusest Jumala lubaduste vastu. Ent küsigem endalt ausalt: „Kas minu amet kuulutab: „Ilma Minuta ei suuda te midagi teha ”(Johannese 15: 5)? Või on see pigem valmis ütlema: “Ilma õige strateegiata ei suuda te midagi teha”?

“Ma olen peremees, mitte juhataja”

Kui Jumal andis Moosesele korralduse loenduse korraldamiseks, ütles Ta talle: ” iga mees andku oma hinge eest lunaraha Issandale, et neid ei tabaks nuhtlus, kui nad ära loetakse!” (2. Moosese 30:12). Iga loetud sõdur pidi pakkuma oma elu eest pool seeklit lunaraha, deklareerides tegelikult, et ta ei kuulu iseendale, vaid kuulub täielikult Issandale, oma Jumalale.

Kuid Taaveti käsus Iisraeli inimesi kokku lugeda ei mainita lunaraha ega isegi Jumalat. Tegelikult on Taavet ise oma käsu keskmes: „Minge ja lugege Iisraeli… et ma saaksin teada nende arvu” (1. Ajaraamat 21: 2). Kui loendus tähendas, et “Iisrael kuulub Jumalale”, siis Taaveti loenduses öeldi: “Iisrael kuulub mulle.” Ainult jumalariigi valitsejana hakkab ta end Iisraeli silmapaistvaks peremeheks pidama.

Loendamine võib hõlpsasti olla isiksuse kujundamise harjutus – justkui räägiksid meie töö viljad rohkem meie oskustest kui Jumala armust. Võtsime anded, mis Issand meile andis, korrutasime need oma jõuga ja lugesime siis kõik oma tegudeks. Ja selle tulemusel muudavad arvud, mis peaksid meie alandlikkust ja tänulikkust süvendama, meid hoopis väikesteks Nebukadnetsariteks: “Kas pole see suur Babülon, mille ma oma vägeva jõuga ehitasin?” (Taaniel 4:30).

Kui mõtleme oma teenistuse viljadele, siis kas võtame need kokku meistri uhkusega? Või loendame püha aukartusega, teades, et loeme Jumala lapsi, Jumala andeid, Jumala saaki, mille üle Ta on meid ülevaatajateks määranud?

Ustavus on loendamatu

Seda lugu Ajaraamatus edasi lugedes ütleb prohvet Hanani kuningas Aasale, ühele Taaveti pojale:

“Eks olnud etiooplased ja liibüalased suur sõjavägi väga paljude vankrite ja ratsanikega? Aga kui sa toetusid Issandale, andis Ta need su kätte. Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad Tema poole. Seda sa tegid rumalasti, sest nüüdsest peale on sul sõjad.”(2. Ajaraamat 16: 8–9)

Universumi Isand ei vaja suurte armeede alistamiseks suurt hulka inimesi. Ta teab, kuidas moodustada ühe inimese järeltulijatest tähtede galaktika (1. Moosese 15: 5). Ta suudab sinepiseemnest kasvatada suurima puu (Matteuse 13: 31–32). Ta võib võtta isegi ühe langenud nisutera ja toota sellest kogu maailma päästevilja (Johannese 12:24).

Sellise Jumala silmad uurivad maad, et leida need, kelle süda on laitmatu – mitte neid, kes on täiuslikud, vaid need, kes on meeleheitel. Need, kes teavad, et nende tugevus, lootus ja identiteet pole peidus mitte milleski, mida nad loendavad, vaid Kristuses, kelle ustavus on loendamatu.

Autor Scott Hubbard / © 2021 Desiring God fond. Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/vozlagaya-nadezhdu-na-tsifry-kak-podschet-mozhet-razrushit-sluzhenie.htm