Ma pigem sureksin

“Issand, palun tapa mind enne, kui ma oma naist petan.”

See on palve, mida ma värske abielumehena äsja abiellununa mitu korda palvetasin. Ma ei ütle, et see oli küps või piibellik, kuid see annab Teile sissevaate mu meeleseisundisse. Ma ei tahtnud kunagi kogudusele häbi tuua ja teadsin, et see kurjuse potentsiaal on minus olemas.

Veetsin oma vallalise elu aastad puhtuse nimel võideldes ja sageli ebaõnnestudes. Vahel oli lahing kõikehõlmav. Päevi täitis halvav süütunne, mis hoidis mind tõhusalt teenimast ja Jeesusest rõõmu tundmast. Proovisin enda distsiplineerimiseks teha paljusid asju. Ühel hetkel otsustasin isegi, et kui annan himule järele, siis veedan järgmise päeva paastudes. See sundis mind veetma päevi palves, paludes rohkem jõudu ja enesekontrolli. Olen avastanud, et kui sa hoidud söömisest, siis teeb see patust hoidumise lihtsamaks. Kuigi see ei töötanud ideaalselt, oli see kasulik. (Ja ma kaotasin paar kilo.)

Piibel on ebapuhtuse osas selge ja lihtne: Põgene! „Põgenege nooruslike kirgede eest ja taotlege õigust, usku, armastust ja rahu koos nendega, kes hüüavad Issanda poole puhtast südamest” (2. Timoteosele 2:22). Põgenege kiusatuse eest ja jookske õiguse poole. See, kuidas me igaüks seda taotleme, võib tunduda erinev, kuid siin on mõned sambad, mis on mind minu teekonnal aidanud.

Hirm võib olla hea

Pühakiri õpetab: „Issanda kartus on tarkuse algus” (Psalm 111:10). Olen tänulik, et Jumal on oma armu läbi kinkinud mulle sügavalt juurdunud hirmu Tema ees.

Mäletan, et lugesin aastaid tagasi artiklit mehest, kes sai prostituudiga seksides surmava südamerabanduse. Kujutasin ette, kui hirmus võis olla sellel mehel sel hetkel püha Jumala ette astuda. Kui miski muu ei hoia Teid abielurikkumise eest, siis võib-olla tekitaks teis hirmu tõsiasi, et Kõigeväeline Jumal võib Teie elu võtta just selle teo keskel, ja Te ei jõua pattu kahetseda.

Aastaid hiljem rikkus mu sõber ja kaaspastor abielu oma abilisega. Ma ei näinud teda mitu kuud pärast seda, kui see juhtus. Kui ta minu kabinetti tuli, nägi ta kohutav välja. Ta jutustas mulle kogu loo. Ta selgitas, kuidas üks asi viis teiseni, ja enne kui ta arugi sai, oli ta toime pannud teo, mille vastu oli aastaid jutlustanud.

Mind mõjutas kõige rohkem see, kui ta pärast patustamist oma mõtteid ja tundeid selgitas. Ta rääkis mulle, kuidas ta vaatas pidevalt oma revolvrit ja tundis kiusatust päästikule vajutada. Ta arvas, et kõik oleksid õnnelikud, kui ta oleks surnud. Teise naise mees oleks õnnelikum. Tema enda naine ja lapsed oleksid õnnelikud. Tema kirik oleks õnnelikum. Ainult Jumala armust oli ta veel elus.

Muidugi oleks abielurikkumise tagajärjel endalt elu võtmine ainult patu mitmekordistamine. Kuid mind üllatas see kitsikus, mida ta tundis. Ta arvas tõsiselt, et parem oleks surnud olla, kui seda teha ja tagajärgedega elada! Tema viletsus oli mulle nii äratuseks kui ka hoiatuseks. Hirm võib olla suur arm.

Valvas distsipliin

Minu püüdlus seksuaalse puhtuse poole on olnud distsipliin. Olen öelnud koos apostel Paulusega: „Ma distsiplineerin oma keha ja hoian seda kontrolli all, et ma muile jutlustades ise ei muutuks väärituks.” (1. Korintlastele 9:27).

Ma elan iga päev tõsise ettevaatusega. Ma nõustan naisi harva ja mitte kunagi üksi. Ma ei lähe kunagi võõra naisega kuhugi üksinda. 23 aasta jooksul pole ma mitte kordagi võõra naisega isegi kahekesi autos olnud (peale sugulaste). Mõnikord on tundunud rumal öelda naistele, et nad peavad sõitma eraldi, kuigi me läheme samasse kohta, kuid ma usun, et see on seda väärt. Mu naisel on juurdepääs kõikidele minu meilikontodele, telefonikõnedele ja mul ei ole Facebooki profiili. Meie vahel ei ole saladusi.

Mul on alkohoolikutest sõpru, kes on üleloomulikult igasugusest alkoholiihast vabanenud. Mul on aga ka teisi sõpru, kes palvetavad vabanemise eest, kuid tunnevad iga päev kiusatust. Nad keelduvad oma kodus alkoholi joomast ja hoiavad eemale ahvatlevatest olukordadest. Pärast John Piperi artkli “Kiri potensiaalsele abielurikkujale” lugemist tundub, et tema lugu on olnud üleloomulik, samas kui minu tunnistus räägib distsipliinist ja igapäevasest tugevusest. Usun, et mõlemad ülistavad Jumalat.

Fokusseeritud missioon

Oma kristliku teekonna alguses keskendusin ainult patu eest põgenemisele. Usun, et see oli hea ja õige, kuid mitte täielik. Hiljem avastasin ma tõe, mis on kirjas Galaatlastele 5:16: „Käige Vaimus, siis te ei rahulda liha himusid.”

Jumal ei kutsu meid mitte ainult kiusatuse eest põgenema, vaid ka Tema poole jooksma. Ta lubab, et kui me käime Vaimus, siis me ei rahulda liha himusid. Kui ma olen järginud Jumala Vaimu tähendusrikkas teenimises, siis on olnud hämmastav näha, kuidas iha patu järele on vähenenud. Püha Vaimu põnevus, mis ilmutab end minu kaudu, et teisi õnnistada, täidab mind põhjalikult, tõrjudes välja patused soovid, millel muidu oleks võinud olla ruumi kasvada (1. Korintlastele 12:7).

See on nagu intensiivne korvpallimäng. Mul on tunnel-nägemine. Võitmine on ainus, millele ma mõtlen. Mu mõtted ei eksle karvavõrdki. Samamoodi, kui me abikaasaga intensiivselt Jumala asja ja kuningriiki taga ajame, ei liigu meie mõtted patu poole. Sõdurid on lahingus olles keskendunud. „Ükski sõdur ei takerdu tsiviilasjadesse, sest tema eesmärk on meeldida sellele, kes ta värbas” (2. Timoteosele 2:4). Kui me lõõgastume, kui unustame, et oleme tegelikult missioonil, siis tulevad probleemid.

Rohkem Jeesusest

Just täna hommikul lugesin ma Psalmist 73,

Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest. Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse. Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.(Psalm 73:23-25)

Kujutasin ette, et Jumal hoiab mu paremat kätt, juhatab mind ja võtab mind auhiilgusesse. Mida kauem ma seda ette kujutasin, seda rohkem sain aru, miks järgmine salm ütleb: „Ma ei ihalda midagi peale sinu” (Psalm 73:25). Võtke aega nende tõdede üle mõtisklemiseks. Kui olete natuke minu moodi, siis kipute võtma Jumala käske tõsisemalt kui Tema lubadusi. Ta tahab, et me usuksime mõlemasse ja leiaksime mõlemast naudingut.

Kuigi ma olen viiekümneaastane ja olen Jeesusega koos kõndinud keskkoolist saati, on viimaste aastate jooksul minu nauding Temast märkimisväärselt kasvanud. Mõni kuu tagasi ütlesin sõbrale, et ma ei taha, et mu elus oleks pattu, sest mul on nii lähedane osadus Jeesusega. See oli minu jaoks uus kogemus.

Hirm, distsipliin ja missioon on kõik piibellikud motiivid – ja need kõik on mind aidanud pühaduse poole püüdlemisel. Kuid nüüd, mil olen nautinud sügavamat sidet Jeesusega, tunnen, et olen sellest ilma jäänud.

Pärast Piperi kirja lugemist kõhklesin selle kirja kirjutamisel. Olen palvetanud neid viit palvet, mida ta seal soovitab, ja see on muutnud elu. See on avanud mu silmad mu palvete pinnapealsusele ja toonud mu ellu uue rahulduse. Olen mõelnud, kas mu võitlus oleks võinud olla väiksem ja teekond magusam, kui oleksin aastaid tagasi tema kirja lugenud ja neid soovitusi järginud.

Või võib-olla näeb tee õigluse poole meist igaühe jaoks välja erinev, kuni jõuame kohta, kus naudime Jeesust sügavamalt.

Artikkel Francis Chanilt/ I Would Rather Die | Desiring God