Tahtsin joosta. Tahtsin teeselda, et olen haige ja sundida ema mind koju sõidutama. Tahtsin sel päeval olla mujal kui kirikus.
See oli pühapäev enne mu vanaisa matuseid ja meie pere oli äkilise ja traagilise kaotuse pärast šokis. Olles emotsionaalselt hapras olekus otsustasin enne maailmale (see tähendab kirikumaailmale) vastu astumist mõneks ajaks end tualetti peita.
Kui ma olin vaateväljast väljas, siis astusid sisse kaks daami, kes rääkisid minu vanaisa surmaga seotud sündmustest. Jäin sinna, kus olin, teades, et minu lahkumine muudaks olukorra ainult täbaramaks. Kuulsin, kuidas nad oma vestlust lõpetasid ja kui panin käe ettevaatlikult WC-uksele, et see avada ja sealt välja lipsata, lõi üks ebasõbralik kommentaar mu vanaema kohta mulle hoobi südamesse.
Lahkudes nende kingad klõbisesid plaaditud põrandal. Ja ma kägardusin põrandale, murdudes kõige juhtunu raskuse all. Olin selle päeva kirikus ära, kuid nende sõnade valu oli mulle külge jäänud.
Kuulujuttudest haavatud
Kui me ei saa kirikut usaldada, siis keda me üldse saame usaldada? Sellest päevast alates olen selle küsimuse üle mitmeid kordi mõtisklenud. Kibedus koos valuga hakkas mu südames kasvama. Inimesed, kes pidid minu kõrval seisma ja mind toetama, kes pidid mu selja taga olema, kui asjad raskeks lähevad. . . ei teinud seda.
Kirik või asi. Need inimesed väitsid end olevat Jeesuse järgijad. Aga kui perekond oli haavatavas olukorras, siis nad räägivad taga?
Ei aitäh.
Saabus matusepäev. Lootsin, et see saab kiiresti läbi, et saaksin olla koos oma perega ja eemal sellest kirikust. Ma kuulsin samu banaalsusi ikka ja jälle:
“Meil on kahju.”
“Jumalal on plaan.”
“Tal ei ole enam valus.”
“Ta on paremas kohas.”
Kuid ükski neist ei suutnud sulgeda mu südames haigutavat auku, kui püüdsin oma kaotust seedida.
Teenitud armastusega
Pärast matuseid pakkus mu kirik kõigile süüa ja osa menüüst moodustasid juustukartulid. Need olid täiesti taevalikud. Samal ajal, kui ma tol päeval kartuleid võtsin, vaatas üks naiskokk mulle otsa ja ütles: “Tahan, et sa teaksid, et me palvetame sinu eest ja armastame sind.”
Oota. Ta armastab mind? Kas ta palvetab minu eest?
Tema sõnad rabasid mind, sest tundsin, kui siiras ta oli. Ma ei oodanud, et ühed juustukartulid võivad sel päeval nii hästi maitseda – miski neis koos selle naise heade sõnade soojuse ja armastusega julgustas mind. Hakkasin nägema ka teiste inimeste armastust ja hoolimist. Sõbrad saatsid mulle kaarte. Paljud inimesed palvetasid minu eest. Teised aga tõid meie koju süüa. Sõime palju juustukartuleid. Ja kibedus, mida olin kandnud, kadus, kui avasin oma südame armastusele, mida mu vastu üles näidati.
Lootusega tagasi minnes
Nii et selle asemel, et põgeneda sellest kirikust, kus ma oma suurima vajaduse ajal sügavalt haiget sain, lähen ma ikka ja jälle tagasi. Ma teen vabaks oma pühapäevad ja kolmapäeva õhtud. Kõik põhjused mitte minna on võidetud minu vendade ja õdede armastusega Kristuses. Inimesed endiselt veavad meid alt. Inimesed reedavad endiselt meie usaldust. Inimesed on ikka inimesed. Kirikud ei ole täiuslikud; see on tõsi.
Kuid minu ebatäiuslik kirik on mulle kui terve maailm.
Nad näitavad mulle Kristuse armastust, nutavad koos minuga rasketel aegadel ja rõõmustavad koos minuga headel aegadel. Jeesuse nägemine teistes ja teiste läbi, nagu selles daamis matuseteenistusel, annab mulle lootust ja julgust jätkata katkiste inimeste armastamist, Koguduse Ihu ülesehitamist, Jumala ülistamist ning mitte jätma maha pühade koosolekuid. Seetõttu ilmun ma pidevalt oma kohalikku kirikusse ja söön aina rohkem juustukartuleid.
Autor: Andrea Treubel.
Allikas: Why I Keep Going to Church After Being Hurt by Gossip (thegospelcoalition.org)
Andrea Teubel on kolledži üliõpilane ja kirjanik. Talle meeldib vabal ajal koos oma perega olla ja ta on Gridley Apostliku Kristliku Kiriku liige.
Ma tean, et kuulujutt on patt ja ma ei taha seda endale lubada ega julgustada teisi seda tegema. .....
Sokratesel oli Vanas-Kreekas suurepärase targa maine. Ühel päeval otsis keegi suure filosoofi üles ja ütles talle: - "Kas .....
"Kes sa ka oled, kes hea meelega elaksid ja armastad elupäevi, et näha head põlve, hoia oma keelt kurja .....