Ma ei märganud pattu enne, kui nägin, kuidas see peegeldub mu naises. Ta oli endiselt elav, lapselikult spontaanne ja valgust kiirgav, kuid tegi nüüd vähem spontaanselt nalja ja naeris vähem loomulikult. Ta muutus vaiksemaks, vähem energiliseks ja ei olnud enam enda moodi. Minu ilus liilia vajus minu ette longu.
Mina, nagu iga teine abikaasa, tahtsin aidata. “Mis sellise muutuse põhjustas?” küsisin korra ja kaevasin peagi välja põhjuse, mida ma ei oodanud: mina ise. See oli minu laialt levinud küünilisus inimeste suhtes, nagu umbrohi murul, mis ei jäänud ainult minu omandiks. Ka tema hakkas minu kahtlusi omaks võtma.
Tean omast käest, et mõistusesse tungiv küünilisus ja kahtlustamine paneb meid end reetma ning muudab meid perekonnale ohtlikuks ja kirikule mürgiseks. Kahtlustused võivad meid panna lööma meie lähimaid inimesi. Need sisaldavad iseenesest teostuvat prohveteeringut: mida kahtlustavamad me oleme, seda rohkem leiame kahtlust; mida rohkem me kahtleme, seda rohkem leiame põhjuseid kahtlusteks. Nii et iga põrandalaua kriuksumine räägib meile varga sissetungimisest.
Halvad mõtted teiste või nende kohta, keda me armastame, on ebaõiglased ja sageli alusetud ning neil pole kerge silma peal hoida. Kui aga Jumal mõistetaval viisil andestas meie patud – ja Ta tegi seda Kristuses -, siis võime vabalt kõrvale jätta oma ebamäärased kahtlused ja passiivse umbusalduse ning eeldada teiste kohta parimat.
Armastus kahtluste ajastul
Loomulik kalduvus patustada ahvatleb meid, langenud mehi ja naisi, ütlema kuningas Leari vaimus: “Ma ei ole teiste ees nii patune, kui teised on minu ees.” Seda ei ole vaja meile õpetada – me näeme juba niigi enamikku oma probleeme kergesti “väljaspool” – teistes inimestes. Kõige rohkem teeb mulle muret nende patt minu vastu, mitte minu patt oma püha Jumala vastu. Ja keskendudes sellele, kiirustame me ütlema ja me ei kiirusta kuulama, me kiirustame läbikriipsutama ega kiirusta kannatlik olema, meil on kiire kahtlustamisega, aga me ei kiirusta andestama.
Kuid vastandage see vaim armastuse vaimule, Kristuse vaimule, kristlase vaimule:
“Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.”(1Kr 13: 4-7).
Selle ajastu vaim ootab halvimat, kui kuuleb oma ligimeselt arusaamatut märkust. Kristlase vaim eeldab mõistlikes piirides parimat, tõlgendades oma ligimese sõnu nii, nagu ta tahaks, et tema sõnu tõlgendataks.
Lihalik vaim solvub kiriku liikme peale ja levitab tema kohta kuulujutte või kirjutab Internetis passiiv-agressiivseid kommentaare. Kristlase vaim kontrollib, kas tema enda silmas on palk (Mt 7: 3-5), meenutades, et ta on “teiste vastu rohkem pattu teinud kui teised tema vastu”. Halastust üles näidates hindab ta ainult seda, millest saab selgelt aru, ning astub seejärel isiku juurde ja arutab nagu vend kõike temaga otse (Mt 18:15).
Selle asemel, et olla kade kellegi mõju või rikkuse üle, selle asemel, et olla uhke või sigatseda, selle asemel, et mehed võimukalt enda tahet peale suruksid ja naised oleksid ärritunud ja jätaksid meelde paha, on kristlikule armastusele antud võim ja vahendid perekonnas, kirikutes ja maailmas teisiti käituda. Kui kahtlustused lämmatavad naeru ja usaldamatus hävitab sõpruse, siis peaks Jumala rahvas särama selles küünilises maailmas, kattes kõik, lootes kõigele ja uskudes kõike (1Kr 13: 7).
See armastuse, halastuse ja alandlikkuse kogudus kasvab aeglaselt, kuid kindlalt. Kuigi see on ebatäiuslik, siis on see siiski tõeline ja kasvab. See on inimeste pärand, kelle sees elab Jumala Vaim ja see teeb meist maailma silmis tunnistajad, kes jälgivad meid ja püüavad mõista: „Sellest teavad kõik, et olete minu jüngrid, kui armastate üksteist (Johannes 13:35).”
Vabad lootma parimat
Mida nad siis näevad? Kas nad näevad perekondi, mis alluvad Kristuse armastuse ja andestuse põhimõttele; sotsiaalmeedia kanaleid, mis on üllatavalt vabad kiirustades tehtud otsustest; ebatäiuslikke kogudusi, mis on täis lootust ja headust; kogudusi, kes kannavad üksteise koormat ja kes hakkavad kiiresti kahtlema nende vendade süüs, kelle eest Kristus suri. Või näevad nad samasugust lõhenemist, umbusaldust ja lahutatust?
“Parem olla sada korda petetud” kuulutab Charles Spurgeon oma õpilastele, “kui elada ja pidevalt kahtlustada teisi petmises” (Loengud minu õpilastele).
Kas see tõde Teid ei hämmasta? Parem mitte märgata selle naise poolt saadetud e -kirjas väidetavalt solvavat sõna, võimalikku solvamist selle mehe tegevuses, võimalikku põlgust selles tekstis või selles säutsus. Enamikul juhtudel on parem ignoreerida rassismi võimalikke ilminguid, võimalikke seksismi, jämeduse, ebaviisakuse ja patu ilmingud – isegi seal, kus see kõik tegelikult on. Kui patt on ilmne, võivad asjad olla teisiti, kuid kahtlustamine sunnib meid võimalikele pattudele vastu astuma sama veendumuse ja kindlusega, nagu oleksid need ilmselged.
Kristuses oleme tõeliselt vabad lootma parimat, eeldama teiste kavatsustest parimat ja jätma nende salajased patud nende Looja heaksarvamisse. See on armastus, mis katab kinni palju tegelikke või kujuteldavaid patte; see on jumalakartliku inimese au, kes ei pööra tähelepanu solvangutele: „ Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.” (Õps. 19:11).
Päeva lapsed
Meie, kristlased, oleme kalli hinnaga ostetud; me ei kuulu enam iseendale, vaid elame Kristusele. Spurgeon kirjeldab seda oma õpilastele kui vastumürki:
„Vennad, vältige seda [harjumuspäraseks saanud kahtlustamise] pahet, unustades oma enesearmastuse. Ärge omistage suurt tähtsust sellele, mida nad teie kohta arvavad või ütlevad, vaid hoolige ainult nende armastusest teie Issanda vastu ”(seal samas).
Kristlase elu elavale inimesele pole kohane esitada küsimusi selle kohta, kuidas nad minusse suhtuvad, milliseid võimalusi nad mulle annavad, kuidas nad minust aru saavad, kuidas nad mind vaatavad ja milline ettekujutus neil on minust. See ei tähenda, et küsimus, kuidas nad minusse suhtuvad, on täiesti ebaoluline, kuid praegu ei tähenda see enam nii palju. See, mida nad räägivad meist selja taga, kuidas nad kohtlevad meid oma mõistuse salakambrites, kas me meeldime neile või mida see ja too tegelikult mõtles – kõik see on liiga maine selleks, et hõivata teda, kes elab ülevalt sündinu elu.
Inimesed, kellel on suur enesetähtsus (ja kes seepärast on muutunud iseenda orjaks), kuivatavad ära enda ümber olevad ilusad lilled, kuid Kristus tõstab üles närbunud liiliad ja õpetab meid kõike lootma, eriti kui tegemist on teiste usklikega. Kui me armastame Jumalat kogu oma olemusega ja oma ligimest – nagu iseennast, siis täidab see meie suhteid päikesepaiste ja õnnistusega, annab meie hingele värsket toitu ja jooki ning toob alandlikkust ja au Kristuse nimele.
Kas olete teiste suhtes kahtlustav? Liiga kaua oleme kõik „elanud kurjuses ja kadeduses, olnud vihaalused ja vihanud üksteist.” (Tiitusele 3: 3). Kristus kutsub meid kahtlustuste hämarusest välja tulema ja elama päikese käes nagu päeva lapsed, kattes kõik, uskudes kõike, lootes kõike ja taludes kõike (1Kr 13: 7). See on õhk ülalt, see õhk, mis aitab meil selles rikutud ja kahtlusi täis ajastul tervena ja ühtsena püsida.
Autor: Greg Morse / © 2021. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/predpolagajte-luchshee-o-drugih-nesgibaemaya-lyubov-v-epohu-podozritelnosti.htm
Pärast veerand sajandit Bethlehemi baptisti kiriku juhtimist vaatas pastor John tagasi ja mõtiskles ühe murettekitavama suundumuse üle, mida .....
„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, .....
7.juulil 2021.a. tähistasime abikaasaga 20. pulma-aastapäeva. Igal aastal, kui see kuupäev läheneb, ärkan alati üles ja mõtlen: „Kuidas .....
Siin on keegi, kes kahtleb Jumalas, kahtleb Tema plaanis. Aga Püha Vaim ütleb sulle: "Ära pane Minule vastu, .....
Kui üksteist jüngrit nägid Jeesust pärast Tema ülestõusmist ja võtsid Temalt vastu suure misjonikäsu, siis Matteuse sõnade kohaselt, .....
Ärge keskenduge ebaõnnele. Kas olete kunagi jätnud kasutamata hea võimaluse, mis oli peaaegu teil käes? Käisite esimesel kohtingul, .....
"Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!” (Õp 14:15). Mida iganes sa ka ei ütleks, .....