Perry Goldberg: põgenesin antisemitismi eest ja paremat elu otsides leidsin uue elu!

Olen palju saavutanud, reisinud ja loenguid pidanud üle kogu maailma. Teate, mulle õpetati loodusteaduste metoodikat, mind õpetati analüüsima, õpetati kõike, mida loen, kontrollima. Kõik peaks olema loogiline. Kuid on teatud asju, millest Te lihtsalt ei saa aru.

Sündisin Montrealis juudi perekonnas. Minu vanavanemad emigreerusid Venemaalt. Mu isa töötas Kanada õhuväes ja kuulus anglo-kanada vägedesse, kui nad vabastasid Bergen-Belseni koonduslaagri.

Ma identifitseerisin end kindlalt juudina, kuid mitte usklikuna. Mul oli bar mitzvah, käisin tavakoolis Montrealis, õppisin McGilli ülikoolis. Ja siis, nagu igale juudi emale meeldiks, sai minust arst, praktiseerisin, õpetasin ja elasin pikka aega üsna mugavalt ja edukalt ning ootasin elu lõpuni sinna elama jääda. Kuni olukord hakkas Quebecis halvenema, antisemitism hakkas ilmnema ja juhtus muid asju …

Minu vanaisa (ema isa), kes on hea südamega imeline inimene, käis kord postkontoris. Tal oli vaja kiri saata. Ja nad keeldusid isegi temaga rääkimast. Mäletan, kuidas ta pisarais meie köögis istus. Mulle see kohe üldse ei meeldinud. Otsustasin, et see pole koht, kus ma tahaksin elada ja kindlasti pole see see koht, kus ma tahaksin oma lapsi kasvatada. Pakkisin asjad kokku, lahkusin Montrealist ja sattusin Texase Piiblivööndisse.

Sattusin Dallasesse, alustasin oma arstipraksisega ja mind tutvustati personalile… Üks naine tõusis püsti. Ta tuli minu juurde ja ütles: “Räägi mulle endast!”

Tol ajal olin väga enesekeskne, olin palju saavutanud ja pidasin loenguid kõikjal maailmas. Religioon polnud üldse minu elu osa. Ma polnud harjunud inimestega, kes rajavad oma elu religioonile. Ma ei olnud harjunud inimestega, kellel on vaimne alus, aga tema oli just selline inimene. Temas oli midagi. Temas oli rahu, temas oli terviklikkust. Temas oli midagi, mida mul ei olnud.

Jeesus oli mõiste, mida minu teada omistavad kristlased millelegi väljaspool seda maailma. Aga mis minusse puutub, siis mina olen juut, mul on oma tee.

Mida rohkem ta mulle Jeesusest ja Jumalast rääkis, seda rohkem hakkasin mõistma, et see on midagi, mida ma ilmselt vajan.

Teate, sellel eluetapil võõras linnas uue elu alustamine oli suur väljakutse. Ma olin hirmul, kartsin ja oli palju asju, millega ma vaevlesin, püüdes sisse elada. Ja seal oli see kalju, millel ta kindlalt seisis, ja see oli midagi, mida ma tundsin, et ka mina vajan.

Ja mingil hetkel esitas ta mulle küsimuse: “Kas sa arvad, et peaksid Jumalat tänama mõne saavutuse eest?” Ja ma mõtlesin selle peale mõnda aega väga tõsiselt ja ütlesin: “Noh, ma arvan, et ma võiksin anda Jumalale selle, mis ma Talle võlgnen.”

Abiellusime Donnaga 2010. aastal ja oma esimesel aastapäeval (pärast mõningast kõhklust) otsustasime, et läheme Iisraeli.

Mees, kes oli meile teejuhiks, oli väga, väga… Ta oli messiaanlik juut. Ta kasvas üles traditsioonilises perekonnas, praktiliselt samasuguses perekonnas. Ja ta viis meid ühest kohast teise, rääkides kõike väga juudi kontekstis. Kõik oli seotud Piibliga, kõik oli seotud Jeesusega. Ja mida rohkem me õppisime, seda rohkem see reaalsuseks sai.

Olime nutumüüri juures ja kui hakkasin palvetama, ümbritses mind see kõikehõlmav kohalolek. Oli soe, tundsin survet justkui oleks keegi mind kätega emmanud. Kuulsin häält: “Sa oled kodus, Ma tõin su tagasi siia, kus sa olema peaksid, siin on sul ohutu olla.” Kogesin uskumatut, lihtsalt uskumatut rahutunnet ja rahulikkust. Ja ma olin veendunud. See tähendab, et mul ei olnud küsimusi selle kogemuse tegelikkuse kohta.

Kuid teate, kuidas meid juutidena kasvatati alati uskuma, et kui sa tahad olla juut, siis sa ei saa uskuda Jeesusesse ega ka Ješuasse. Niisiis läksin hommikul meie giidi juurde ja ütlesin talle: “Mul on Teile paar küsimust.” Sest ta kasvas üles traditsioonilises juudi perekonnas ja nüüd oli ta usklik ja messiaanlik juut. “Ma pean teadma – kuidas Te seda teete?”

Kui ta selgitas mulle, et sa võid uskuda, võid Jeesuse oma Messiana vastu võtta ja see ei tähenda, et sa lakkaksid olemast juut, sa ei loobu oma judaismist selleks, et uskuda. See oli sõna otseses mõttes nagu keegi oleks tule põlema pannud.

Sel reede õhtul, mis juhuslikult juhtus olema Puurimi püha esimene õhtu. Ma mõtlen, et kui ma kirjutaksin sellele loole stsenaariumi, siis ma ei tea paremat kohta, kus ma oleksin saanud Ješua vastu võtta. Võtsin Jeesuse vastu oma Messiaks. Vaatasin Donnale otsa ja ütlesin: “Ma sain ka sellest aru!”

Seisan samal alusel, millel tema seisis, sest nüüd pole see ainult “meie kaks”, vaid “meie kaks ja Ješua.”

Allikas: Перри Гольдберг: Я бежал от антисемитизма в поисках лучшей жизни и нашёл новую жизнь! (ieshua.org)