29.ktoobri 1999.a. hommikul suundus kohutav torm, mis oli Bengali lahe kohal mitu päeva arenenud, India ranniku poole. Meteoroloogid kuulutasid selle sajandi suurimaks tormiks ja andsid sellele “supertsükloni” staatuse. Torm tabas maad Orissa osariigi ranniku kohal. Tuul puhus kiirusega kuni 300 km/h tuhandetesse avatud rannikuküladesse.
Kuna enamik inimesi on seal väga vaesed ja elavad lihtsates mudast ja õlgedest valmistatud kodudes, siis tuhanded inimesed hukkusid silmapilkselt ja neil polnud võimalustki ellu jääda. Kõrged puud murdusid nagu tikud. Mõned vanemad, kartes halvimat, sidusid oma lapsed nööridega maa külge lootuses, et nad õhku ei lenda. Tuule müra oli nii vali, et seda kirjeldati meile “nagu seismist otse reaktiivlennuki mootorite taga”.
Varsti pärast seda hakkasid küladesse voolama 10 meetri kõrgused hiidlained, mis uputasid kõik selle, mida tuul ei suutnud hävitada. Kahepäevase rünnaku käigus purustati tuhandeid külasid.
Kui torm lõpuks vaibus, siis selgus kahju tegelik mõju. Mõjutatud oli 400 km pikkune ja kuni 100 km laiune sisemaa rannajoon. Tervelt 14 miljoni inimese elu oli tõsiselt häiritud. Hilisemate andmete kohaselt hukkus umbes 60 000 orissalast. Kõikjal põldudel lebasid inimeste ja loomade surnukehad või olid laibad puuokstesse kinni jäänud, kuhu tohutud lained olid nad kandnud.
Ookeanile kõige lähemal elavate inimeste elud võis päästa vaid suur ime. Kui pärast tormi Orissas käisime, siis räägiti meile tähelepanuväärseid lugusid Jumala kaitsest.
Batiagoni külas Jagatsinghpuri rajoonis, merest vaid 4 km kaugusel, oli vaid kaks betoonist hoonet: kirik ja rikka mehe maja. Ülejäänud hooned olid tehtud põhust ja savist. Inimesed tormasid neisse kahte hoonesse varju otsima. Umbes 300 inimest, nii kristlasi kui ka mittekristlasi, tungisid kirikusse. Nad hüüdsid Issanda poole Tema kaitse pärast. Kella 11 paiku tungis külla 10 meetri kõrgune hiidlaine, mis hävitas koheselt majakesed ja pühkis minema ka rikka mehe maja. Pealtnägijad kirikus rääkisid, et laine paistis jagunevat ja liikus mõlemalt küljelt ümber hoone. Kõik 300 kirikus varju leidnud inimest jäid ellu.
Vaid mõnesaja meetri kaugusel oli küla nimega Dhobei. Kõik Dhobei elanikud pühiti merre, välja arvatud üks 14-aastane poiss nimega Sania, kes suutis kuidagi ellu jääda. Batiagoni teisel küljel asus küla nimega Bartola, kus elas vaid 14 inimest. Kõik Batiagoni küla elanikud tunnistasid, et Jumal on nende elud armulikult päästnud. Hindud teatasid, et nad ei hakka enam kunagi kristlusele vastu.
Pärast tormi kirjutasid paljud ilmalikud ajalehed ja ajakirjad selles India osas, et see õnnetus oli Jumala kohus riigile Graham Stainesi ja tema kahe poja tapmise eest. Inimesed tundsid, et nad olid kogenud Kõikvõimsa Jumala kohutavat viha ja paljud muutusid alandlikuks, eriti kuna ellujäänute päästmist ja abistamist juhtisid taas kristlikud organisatsioonid. Kirikud üle kogu osariigi teatasid kasvavast ristiusu huviliste arvust ja varasemast suuremast avatusest evangeeliumile.
Selle katastroofi ja kristlaste armastava reageeringu kaudu on antud selge tunnistus nii Jumala pühadusest ja õigusest kui ka Tema armastusest ja armust kõigi nende vastu, kes alandlikult Tema nime appi hüüavad.
Allikas: Testimonies – Asia Harvest