Tee taevasse on ümbritsetud ohtudest – ja mitte alati sellistest ohtudest, mida me ootame.
Paljud meist asuvad sellele teekonnale oodates, et maailm ähvardab meid oma mugavuste ja naudingute, valelike lugude ja vale moraaliga. Paljud meist aimavad ka kannatuste ohte: ootamatud kaotused, purunenud unistused, tagakiusamine ja ahistamine selle erinevates vormides. Kuid võib-olla on vähesed meist teadlikud teisest ohust, mis on vähem tuttav, kuid sama ohtlik: meie pühitsuse aeglus.
John Piper ütles kord ühes intervjuus:
“Olen tegelenud suure hulga inimestega, kes on valmis loobuma oma kristlikust usust just pühitsemise aegluse tõttu, mitte neile tekitatud füüsilise kahju või nende elu tabanud kannatuste ja vaimse valu tõttu. Inimesed on lihtsalt väsinud.”
Mõned meist kaaluvad taevateelt lahkumist mitte sellepärast, et maailm meid ahvatleks ja mitte sellepärast, et me kannatame, vaid sellepärast, et oleme lihtsalt väsinud. Väsinud igapäevasest enesesalgamisest. Oleme väsinud astumast kaks sammu edasi ja üks samm tagasi. Väsinud kõndimast mööda teed, mis tundub lõputuna, linna suunas, mida me ei näe.
Pettunute ja kurnatutena istuvad paljud oma teel, teadmata seda, kas astuvad veel tagasi rivvi.
Kümme miljonit sammu
Miks on meie pühitsuse aeglus tulnud paljudele meist (kaasa arvatud mulle) üllatusena? Mis paneb meid arvama, et pühadus peab kiiresti tulema?
Põhjuseid on palju. Võib-olla on meie kiire kultuur meie ootusi rohkem kujundanud, kui me arvame. Võib-olla on meie endi uhkus pannud meid vääralt hindama meie vastupidavuse jõudu, nagu Peetrus juba ammu tegi: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” (vt Matteuse 26:33). Või oleme kuulnud liiga palju kristlasi rääkimas mõnest patust ülesaamise “saladusest” või “võtmest” – vihjetest, mis üheksal korral kümnest vähendavad meie võitluse keerukust.
See idee, et jüngriks olemise tee on kiirem, ei ole kindlasti tulnud Piiblist. Näeme Pühakirjas, et küps Kristuse sarnasus ei sünni kuu, aasta või kümnendiga, vaid kestab kogu elu. Pühadus ei ole kümne sammu plaan, vaid kümne miljoni sammu plaan, plaan, mis lõpeb alles meie surmaga.
Olge kaugnägelikud
Kasvupildid, mille Jumal meile oma sõnas annab, julgustavad meid vaatama pühitsemisele pikemas perspektiivis. Need nihutavad meie ootusi kiirelt aeglasele ja vahetult järkjärgulisele.
Oleme nagu põllumees, kes külvab vilja (Galaatlastele 6:7). Arm kasvab meie hinges nii nagu Jumala riik kasvab maailmas: seeme kasvab aeglaselt taevani, lõikus täidab aeglaselt põllu (Mk 4:28). Me künname ja külvame, kastame ja valvame ning kanname vilja ainult “kannatlikkusega” (Luuka 8:15).
Oleme lapsed, kes kasvavad üles (Efeslastele 4:14-15). Nagu kõigil lastel, kasvavad ka meie luud aeglaselt. Me liigume piimalt edasi tahkele toidule, et saada oma vanema venna sarnaseks (1. Peetruse 2:2; Roomlastele 8:29). Ühel päeval oleme Tema sarnased, kuid ainult “kui Ta ilmub… siis me näeme Teda sellisena, nagu Ta on” (1Jh 3:2).
Meid võib võrrelda jooksjatega, kes jooksevad (1. Korintlastele 9:24). See jooks ei ole sprint ega isegi mitte maraton, vaid eluaegne jooks. Alles siis, kui jõuame elu lõppu, võime öelda: “Ma olen oma jooksu lõpetanud” (“Ma olen jooksnud kogu jooksu” – kaasaegne tõlge) (2. Timoteosele 4:7). Seni läbime jooksu kannatlikkusega (Heebrealastele 12:1), olles mitte kurnatud esimese saja meetri järel, vaid sammudes lõpuni.
Oleme rändurid tõusva päikese all (2Pt 1:19). Valgus hajutab meie pimeduse, kuid ainult ühe varju haaval; meie tee on „otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” (Õpetussõnad 4:18). Kristuse auhiilgus tõuseb meie kohal „aust ausse” (2Kr 3:18).
Oleme põllumehed, lapsed, jooksjad ja rändurid. Kõik need kujutised tuletavad meile meelde, et sügav, kõikehõlmav pühadus kestab kogu elu: Jumala Sõna muudab aeglaselt meie nägemust iseendast ja maailmast. Jeesus laiendab järk-järgult oma võimu isegi kõige tavalisematele ülesannetele, mida me täidame. Vaim muudab meie kuulekuse teatud valdkondades alati harjumuspäraseks. Jumal ei uuenda meid kõiki korraga, vaid „päev päeva järel” (2. Korintlastele 4:16).
Vaimne realism
Selles etapis on vaja kahte selgitust.
Esiteks ei ole kogu õigluse areng aeglane; paljud meist võivad tunnistada kohesest vabanemisest teatud pattudest, isegi nendest, mis meid kunagi orjuses hoidsid. Kui paneme pühitsuse perspektiivi, siis ei tohi me kunagi lõpetada palvetamist, et Jumal teeks „palju rohkem, kui me palume või arvame” (Efeslastele 3:20).
Teiseks, häda meile, kui kasutame pühitsuse perspektiivi vaimse hooletuse õigustamiseks. “Aeglaselt ja järk-järgult” on paljude nominaalsete kristlaste loosung. “Homme, homme,” ütlevad nad endale. Kuid homne päev näeb alati välja samasugune kui tänane, kui nad jätkavad enda Jumala lubadustega lohutamist, keeldudes Tema hoiatusi kuulmast. Nagu laisk, kes “sügisel ei künna”, “otsib saaki, aga midagi ei saa” (Õpetussõnad 20:4), ei leia ka need, kes on praegu patule alistunud, kohtupäeval pelgupaika.
Pühakiri annab meile pühitsemise perspektiivi, mitte selleks, et me lõpetaksime suurte palvete palvetamise ja mitte selleks, et muutuksime vaimselt rahulolevaks, vaid selleks, et meil oleks vaimne realism. Vaimsed realistid usuvad ühelt poolt, et Jumal on “meile andnud kõik, mida me eluks ja jumalakartlikkuseks vajame” (2Pt 1:3) ja seetõttu nad pingutavad. Kuid vaimsed realistid tunnevad ka sügavalt, et nad ei saa kunagi minna ilma vajamata Jeesuse vere puhastavat väge.
Kui oleme teel Siioni mäele, siis on meeleparandus meie igapäevane harjumus. Kuni meis on pattu, oleks sobiv palve “anna meile andeks meie võlad” (Matteuse 6:12). Kuni oleme selles kehas, on meil võimalus öelda (parafraseerides John Newtonit): “Ma ei ole see, kes ma peaksin olema, ma pole see, kes ma olla tahan, ma pole see, kes ma loodan olla teises maailmas, kuid ometi pole ma see, kes ma olin ja Jumala armust olen see, kes ma olen” (Newton on the Christian Life, 268).
Igapäevased väikesed sammud
Õigesti aktsepteeritud pikaajaline vaade pühitsusele muudab meie nägemust tänasest päevast. Ühest küljest aktsepteerime tänaseid tagasihoidlikke edusamme. Põldu kündev põllumees ei looda õhtuks saaki korjata; nii nagu mööda riiki reisiv inimene ei oota õhtuks koju jõudmist. Aastaaegade rütmid ja riigi laius on kainestanud nende ootused.
Ka kristlane, kes otsib Jumalat, ei tohiks ülemäära meelt heita, kui tänased pingutused ei kanna kohe vilja. Pühakirja lugemine, palvetamine, paastumine ja osadus ei ole nagu kangi käepide, need on pigem seemnete külvamine. Istutame, kastame ja siis lõikame saaki.
Kuid teisest küljest tuletab pikk perspektiiv meile meelde, et tänapäeva väikesed kuulekuse teod on ülimalt tähtsad. Tänased sammud ei pruugi viia meid kohe ausse – see on tõsi. Kuid me ei saavuta kunagi hiilgust, kui me ei kõnni edasi.
Peame täielikult pühenduma sellele, mida Horace Bonard nimetab “argipäeva pisiasjadeks”. Ta kirjutab: „Kristlik elu on suurepärane asi, üks suurimaid asju maa peal. Koosnedes igapäevastest pisiasjadest, pole selles samal ajal midagi tähtsusetut, vaid see on tõeliselt üllas kõiges, millest see koosneb” (Jumala pühaduse tee, 127). Kui tahame jätkata lõpuni, siis peame säilitama selle kahesuguse vaatenurga: (1) kristlik elu on “suur asi” ja (2) kristlik elu on “argipäeva pisiasjad”. Pühadus tuleb aeglaselt ja samm-sammult.
Teie tänane kuulekus ei pruugi olla suurejooneline. Aga kui teete neid sõnakuulelikkuse tegusid usus, toetudes Jeesuse armule ja Tema Vaimu väele, siis ei ole need asjata. Tänane Pühakirja lugemine ja palve, tänane ülestunnistus ja meeleparandus, tänane teenistus ja evangelisatsioon – kõik langeb teie hinge mullasele pinnale. Istutate seemneid tema jaoks, kelleks te tulevikus saate.
Autor: Scott Hubbard / © 2019 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/bolshaya-chast-rosta-budet-medlennoj.htm
Kuid Tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub Ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld. .....
Lihtsalt teadmiseks, et minu kass ei ole Aabrahami, Iisaki ega Jaakobi järeltulija. Ja vaatamata kasside nõudmistele oma kuningliku .....
Misjonär suri arvates, et tema missioon oli ebaõnnestunud. Kuid 80 aastat hiljem avastati seal, kus ta kunagi kaugel .....