Tuntud ja tundmatu Albert Schweitzer. Teoloog, arst, filosoof, muusik ja Nobeli preemia laureaat

Miks inimesed üle kogu maakera tema häält nii tähelepanelikult kuulasid? Miks isegi praegu, kui teda enam maailmas pole, mäletavad inimesed teda ja pöörduvad tagasi tema raamatute juurde? Miks anti talle 1953. aastal Nobeli rahupreemia? Selleks, et leida vastuseid nendele küsimustele, loe edasi.

Einstein ütles kunagi, et teadlase jaoks on kõrged moraalsed omadused olulisemad kui talent. Albert Schweitzer – saksa arst, filosoof, teoloog, muusikateadlane, kes rajas 1913. aastal omal kulul Aafrikas pidalitõbiste haigla, kus töötas oma päevade lõpuni, oli teadlane, kelles oli mõlemat võrdselt. “Ei ole suuremat rahulolu kui inimeste ravimine,” ütles see mees, üks 20. sajandi humaansemaid inimesi. Ta pühendas rohkem kui 50 aastat oma elust mustanahaliste ravimisele Gaboni tihedas džunglis Lambarenes (Lääne-Aafrikas). Temast on kirjutatud kümneid raamatuid ja sadu artikleid.

Albert Schweitzer oli Strasbourgi ülikooli teoloogiaprofessor, kui luges artiklit arstiabita jäänud kannatavate mustanahaliste inimeste raskest olukorrast. Väike Prantsuse misjon Gabonis kutsus selles artiklis noori arste kohalike elanike hulka tööle tulema. Schweitzer otsustas sellele kutsele vastata.

Teoloogiaprofessorist sai oma ülikooli arstitudeng ja ta tasus õppemaksu oma orelikontsertide abil.
Schweitzeri muusikateaduse doktoritöö oli pühendatud Bachile, kelle eluloo ta avaldas 1905. aastal. Saanud teada filosoofia, teoloogia ja muusikateaduse professori kavatsusest, pidasid sõbrad teda peaaegu hulluks. Tema õpetaja, kuulus prantsuse organist Charles-Marie Widor ütles talle: “Kindralid ei lähe vintpüss käes lahingusse.” Schweitzer aga läks ja võitles oma elu lõpuni koloniaalmaa ebasoodsas olukorras olevate inimeste tervise eest. Tema töö on näide tavalise praktilise arsti kangelaslikkusest.

Albert Schweitzer ja lapsepõlv pastoriperes

Albert Louis Philipp Schweitzer sündis 14. jaanuaril 1875.a. Kaysersbergi väikelinnas Ülem-Alsace’is. Seejärel kolis pere Gunsbachi külla, kus möödus tema lapsepõlv. Lisaks temale kasvas peres viis last – neli tüdrukut ja üks poiss. Tema vanemad olid prantslased: isa Louis Schweitzer – pastor, ema Adele Schweitzer, pastori ja organisti Johann Schillingeri tütar, kellelt Albert enda kinnitusel päris orelimänguoskuse.  Alberti isa õpetas teda 5 aastaselt klaverit mängima.

Schweitzer – filosoof

Pärast Gunsbachi maakooli ja Mühlhausenis gümnaasiumi lõpetamist astus Albert 1893. aasta sügisel Strasbourgi ülikooli. Seal õppis ta usinasti filosoofiat, teoloogiat ja muusikat. Tema mentoriteks ülikooliajal olid Theobald Ziegler ja Wilhelm Windelband, I. Kanti järgijad. Neil oli teatav mõju õpilase vaadete kujunemisele. Kant olin Schweitzeri sõnul suurim mõtleja. Ta võrdles Kanti rolli saksa filosoofias Bachi rolliga saksa muusikas.

Seetõttu pole juhus, et Schweitzer valis Ziegleri ettepanekul oma filosoofiadoktori väitekirja teemaks Kanti religioonifilosoofia. Noor teadlane aga ei käsitlenud oma väitekirjas mitte ainult suure filosoofi filosoofilisi ja religioosseid seisukohti, vaid astus temaga ka vaidlusse, tõestades mõtleja ebajärjekindlust eetiliste probleemide lahendamisel. 1899. aastal ilmus Schweitzeri doktoritöö “Kanti religioonifilosoofia.” See oli tema esimene trükitud teos, välja arvatud muusikalisele mentorile E. Munchile pühendatud väike brošüür.

Schweitzer – pastor

Pärast väitekirja kaitsmist kutsus T. Ziegler noore filosoofi eraisikuna tööle Strasbourgi ülikooli filosoofia kateedrisse, kuid Schweitzer valis tagasihoidliku hingekarjase ametikoha St. Nicholase kirikus Strasbourgis. Kuid ta ei pidanud kaua pastoritööd tegema, juba 1902. aastal sai temast sünniülikooli teoloogia eradotsent. Oma esimese loengu pidas Schweitzer teoloogiateaduskonnas märtsis 1902.a. ja pühendas selle Johannese evangeeliumi Logose õpetusele. Seejärel toimusid loengud pastoraalsetest kirjadest, Jeesuse Kristuse elust ja viimsest õhtusöömaajast. Paralleelselt õppejõutööga töötas Schweitzer ligi aasta Teoloogia Kõrgkooli direktorina, mis võimaldas tema majanduslikku olukorda parandada.

Sagedased reisid Prantsusmaale tõid Schweitzeri Pariisi teadus- ja kunstiintelligentsile lähemale. 20. sajandi esimestel aastatel tegi ta Pariisi Teadus- ja Kunstiseltsis saksa kirjanduse ja filosoofia teemalisi ettekandeid (Nietzschest, Schopenhauerist, Hauptmannist). Ta leidis sõpru kuulsate heliloojate seas ja sai lähedaselt tuttavaks esineva organisti, oma õpetaja S.-M. Vidoriga (1844-1937). Schweitzeri tutvus R. Rollandiga ulatus 1905. aastasse, millest  kasvas sügav ja ustav sõprus, nagu ka A. Einsteiniga.

Schweitzer – kirjanik ja muusik

Schweitzerist räägiti. Temast kirjutas R. Rolland. Ta märkas andekat kirjanikku ja kommenteeris tema raamatut Bachist järgmiselt: „Albert Schweitzeri  St. Thomase seminari direktor, pastor, jutlustaja, organist, Strasbourgi ülikooli professor, huvitavate filosoofia-, teoloogia- ja raamatute autor kirjutab tänasest juba kuulsa raamatu – “Johann – Sebastian Bach”, kes on muusikaajaloolastele laialdaselt tuntud.

Schweitzeri esitatavad orelikontserdid tõmbasid tähelepanu ja rõõmustasid publikut erinevates Euroopa riikides. Schweitzer oli geniaalne virtuoosne organist ja oma aja suurim meister. Stefan Zweig, kes tuli kunagi Gunsbachi spetsiaalselt Schweitzeriga vestlema ja Bachi muusikat kuulama, kirjutas hiljem, et Schweitzerit kuulates unustas ta aja kulgemise, selle, kus ta on ja kui ta mõistusele tuli, siis avastas end nutmas.

Schweitzer – arst

Ja just sel ajal, kui noore teadlase ja muusikuni jõudis nii kiiresti tunnustus, turvalisus, kuulsus, keeldus ta kõigile ootamatult oma hiilgavalt alanud karjääri jätkamast ja astus 1905. aastal Strasbourgi ülikooli arstiteaduskonda. Seda kui palju vaeva nõudis 30-aastaselt õppimine, kirjeldavad järgmised Schweitzeri sõnad: „Teoloogias ja muusikas olin ma, võib öelda, kodus, sest minu peres oli palju pastoreid ja organiste ning ma kasvasin üles keskkonnas, kus sellised inimesed mind ümbritsesid. Aga meditsiin! See oli minu jaoks täiesti uus maailm, ma ei olnud selleks valmis… Mitu korda jooksin, pärast meeletuid õpinguid arstiteaduskonnas, tagasi Ernst Münchi juurde Wilhelmkirchesse, et pühendada mõni tund muusikale ( oh, kõikvõimas Bach! ), mis andis mulle tasakaalu ja meelerahu.”

Niisiis istus professor Schweitzer jälle üliõpilaspinki. 6 aastat, kursus kursuse järel, omandas ta talle iseloomuliku visadusega tervenemise saladused. Ta õppis ühesuguse innuga teraapiat ja günekoloogiat, hambaravi ja farmaatsiat, teades, et troopilises Aafrikas pole tal konsultante ja nõustajaid – kõik tuleb ise otsustada. Professor-tudeng pööras erilist tähelepanu kirurgiale. See oli kolossaalne töö. Ta magas sageli öösiti kolm kuni neli tundi. Pärast tudengitele loengute andmist kiirustas ta ise arstiteaduskonna loenguid kuulama ja istus siis hilisõhtul anatoomikumis.

Albert Schweitzer sooritas lõpueksamid 17. detsembril 1911 ja sõitis 1912. aasta kevadel Pariisi, et troopilisele meditsiinile spetsialiseeruda. Aga siin tekkis probleem. Kui arstikraadi omandamise aeg kätte jõudis, tekkisid ootamatud ja ületamatuna näivad raskused: seaduse järgi ei tohtinud professor olla üliõpilane. Sel puhul tekkis kurioosne kirjavahetus Strasbourgi ülikooli juhtkonna ja Saksamaa keisririigi haridusministri enda vahel. Ülikooli võimudele lubati erandinda väljastada Schweitzerile mitte diplom, vaid arstiteaduskonna lõpetamise tunnistus. Schweitzeri arstiteaduse doktoritöö “Jeesuse isiksuse psühhiaatriline hinnang” ilmus Tübingenis 1913. aastal. Ja juba sama aasta 21. märtsil väljus Albert Schweitzer koos abikaasa Helena-Marianne’iga aurulaeval “Europe” tollasesse Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikasse (praegusesse Gaboni Vabariiki).

Helena-Marianne Schweitzer

Helena, enne abiellumist Breslau (1879-1957) oli keskaja ajaloolase, Strasbourgi ülikooli professori Harry Breslau tütar. Esialgu valmistas Helena Breslau end ette pedagoogiliseks tegevuseks ja hakkas juba varakult õpetama tütarlaste koolis. Pärast pikka viibimist Itaalias, kuhu ta reisis koos oma vanematega (isa töötas seal arhiivis), otsustas ta õpetajatööst loobuda ja pühenduda maalikunsti ja skulptuuri õppimisele ning õppida Strasbourgis kunstiajalugu. Aga see ei kestnud kaua. 1902. aasta sügisel sõitis ta Inglismaale, kus töötas sealses eeslinnas õpetajana. Pärast seda läks ta sõprade kutsel Venemaale, elas Poltavas ja õppis seal vene keelt. Naastes Strasbourgi, registreerus ta arstikursustele ja pärast nende läbimist pühendus orbude ja üksikemade eest hoolitsemisele. 1907. aastal avati Strasbourgi äärelinnas lastega üksikemade maja, milles asus tööle noor tüdruk, kes ei kartnud ühiskonna hukkamõistu, kelle silmis selliseid naisi langenuteks peeti.

1902. aastal kuulis Helena Schweitzerit esimest korda orelit mängimas – ta esitas Bachi koraali kirikus, kuhu naine sel ajal lastega tuli. Peagi Helena ja Albert kohtusid. Muusika viis nad kokku. “Muusika on alati olnud meie parim sõber,” meenutas ta hiljem. Ühine arusaamine elust, kui kohustusest inimeste vastu, lähendas Albertit ja Helenat järjest enam. Nende kohtumised muutusid järjest tihedamaks. Helena oli esimene, kes teadis Schweitzeri otsusest arstiks õppida eesmärgiga hiljem Aafrikasse sõita. Helenaga suhtlemine tugevdas kahtlemata Alberti sihikindlust, mille abil ta eelistas arstitööd kõigele muule. Samal ajal aitas naine kogu selle aja aktiivselt oma tulevast abikaasat tema kirjandusteostes ja korrektuuris

Nad abiellusid 18. juulil 1912, vähem kui aasta enne reisi Lambarenesse. Helena sai meditsiinilise hariduse: ta lõpetas halastajaõdede kursused.

Albert Schweitzeri ema ei tahtnud tema otsusega nõustuda. Schillingerite vääramatu vaim ei pehmenenud. Tahe, mis viis poja Aafrikasse, jättis ta ilma ema õnnistuseta. Ta ei näinud oma ema enam kunagi. Adele Schweitzer suri 3. juulil 1916 Gunsbachi lähedal õnnetuse tagajärjel:  ta jäi sõja ajal saksa ratsaväelase hobuse kapjade  alla ja hukkus.

Albert Schweitzer – põliselanike arst

16. aprillil saabus Schweitzerite abielupaar oma uude töökohta Labarini. Algul hakkas doktor Schweitzer võtma vastu patsiente ning tegema sidemeid ja operatsioone vabas õhus. Äikesetormi puhkedes pidi ta kõik kähku verandale viima. “Patsientide vastuvõtt päikese kuumuses oli väga kurnav,” ütleb dr Schweitzer. Peagi rajas ta ruumidesse, kus selles majas elanud misjonäril oli enne tema saabumist kanakuut, haigla. Seinale tehti riiulid, pandi üles vana laagrivoodi ja  kõige mustemad kohad seintel kaeti lubjaga. Selles väikeses akendeta ruumis oli väga lämbe ja katuseaugud tingisid vajaduse veeta terve päev troopikakiivris.

Päeva jooksul tuli vastu võtta kolmkümmend kuni nelikümmend patsienti. Õhtul kella kuue ajal läks pimedaks ja patsientide vastuvõtt lõpetati, sest sääskede tõttu ei olnud kunstliku valgustuse all patsiente turvaline uurida, neilt võis kergesti malaaria saada. Malaaria polnud ainus oht, siin möllasid sääskede ja tsetsekärbeste poolt levitatud kollapalavik, pidalitõbi, sügelised, troopiline düsenteeria ja unetõbi. Unetõbi põhjustas kohutava hävingu. See viis kaasa kolmandiku kogu elanikkonnast. Nii vähenes näiteks Uganda piirkonnas rahvaarv kuue aastaga kolmesajalt tuhandelt saja tuhandeni. Unetõbi on eriline krooniline ajukelme ja ajupõletik, mis lõppeb alati surmaga. See on tingitud asjaolust, et esialgu ainult veres sisalduvad trüpanosoomid lähevad hiljem ka aju- ja seljaajuvedelikku.

Unetõve, framböösia, sügeliste ja paljude muude haiguste vastu olid pärismaalased täiesti jõuetud ega püüdnudki midagi ette võtta, vaid jätsid haiged lihtsalt saatuse hooleks. Patsient lamas tavaliselt onni kõige kaugemas ja räpasemas nurgas. Kui tekkis agoonia, siis kandsid põliselanikud sureva mehe metsa ja viskasid ta sinna, et mitte kuulda tema oigeid ja karjeid. Vaimuhaigeid sidusid nad kuskile külast eemale puu külge ja pidalitõbised aeti lihtsalt metsa, kus metsloomad nad ära sõid. Ei ole võimalik rääkida isegi väikesest osast nakkushaigustest, mida dr Schweitzer, oma eluga riskides, ravis. Detailidesse laskumata nendime, et Schweitzeri tulekuga muutus kõik paremuse poole.

“Minu töö teeb väga keeruliseks asjaolu, et saan kanakuuris hoida vaid mõnda ravimit,” ütleb Schweitzer. «Pea iga patsiendi pärast pean minema üle õue oma kabinetti, et kaaluda või seal vajalikke ravimeid valmistada ning see on väga väsitav ja võtab palju aega. Millal saab lõpuks valmis kasarm, kuhu mu haigla majutatakse? Kas nad jõuavad selle enne pikka vihmaperioodi lõpuni teha? Ja mida ma peaksin tegema, kui see pole selleks ajaks valmis? Kuumal aastaajal ei saa kuidagi kanakuudis tööd teha.»

Perekond Schweitzer elas nagu vanglas. Lambarene’is puudus mitte ainult töökoht, vaid ka õhk, mida hingata. Õhk oli väljakannatamatu. Kanakuuti ümbritses kolmekümne meetri kõrgune troopiline mets, millest tuul, kuidas ta ka ei üritanud, läbi murda ei suutnud. Päike oli siin kõige hirmutavam vaenlane, tõsiste tagajärgedega päikesepisteid juhtus kõige sagedamini.  Üks misjonäri naine kõndis hajameelsusest katmata peaga mitu meetrit kuumuses ja jäi kohe haigeks: tal oli tõsine palavik, millega kaasnesid kohutavad sümptomid. Üks kaubanduspostis töötanud valgetest meestest heitis pärast õhtusööki pikali, et puhata ja katuses olnud väikesest taalri suurusest august, millest päikesekiired läbi paistsid, piisas, et tekitada talle tõsine deliiriumiga palavik. Lahtiriietumine oli mõeldamatu ka teisel põhjusel – unetõvega nakatunud tsetsekärbsed lendasid pilvedena ringi. Lisaks sellele kubises muru erinevatest madudest.

“Lootsin, et enne kasarmute ehitamist ei pea ma suuri operatsioone tegema, kuid mu lootused ei täitunud,” ütleb Schweitzer. – “15. augustil pidin opereerima songaga patsienti. Narkoosi tegi mu naine. Kõik läks paremini kui oodatud. Kõige rohkem vapustas mind enesekindlus, millega see mustanahaline operatsioonilauale pikali heitis. Muidugi polnud aseptika kaugeltki täiuslik, kuid valikut polnud.”

Kasarmute ehitamisega avanes Schweitzeri naisel suurem võimalus tervenemisprotsessis osaleda, kanakuuti mahtus ainult üks inimene. Lisaks majapidamisele, mis on Aafrikas täis väljakutseid, pidi ta jälgima määrdunud ja nakatunud sidemete pesemist ja nende järgnevat keetmist, seejärel osalema anestesioloogina operatsioonidel. Kord oli patsientide seas poiss, kes ei tahtnud millegi pärast operatsioonituppa siseneda, nii suur oli tema õudus arsti ees. Poolteist aastat vaevles ta käpasuuruse mädase sääre osteoomi käes. Mädalõhn oli nii vastik, et seda oli võimatu taluda. Poiss oli viimase piirini kõhnunud ja nägi välja nagu luustik. Nagu selgus, oli ta kindel, et arst tapab ta ja sööb ära. Õnnetu poisike ei olnud kannibalismist kuulnud lastemuinasjuttudest, vaid pärismaalaste seas esines seda tol ajal.

Kogu Ekvatoriaal-Aafrika õudus peitub selles, et seal ei kasva ega ole kunagi kasvanud viljataimed ega viljapuud. Banaanipõõsad, maniokk, jamss (Dioscorea), bataat ja õlipalm ei kasvanud siin algusest peale, vaid need tõid siia portugallased Lääne-Indiast. Seda tehes on nad toonud Aafrikale hindamatut kasu. Piirkondades, kuhu need kasulikud taimed polnud veel tunginud või kus nad polnud korralikult juurdunud, valitses Schweitzeri sealviibimise ajal pidev nälg. See sundis vanemaid müüma oma lapsed jõest allavoolu asuvatesse piirkondadesse. Dr Schweitzeril oli patsiente, kes kuulusid “mullasööjate” hulka. Nälg sundis põliselanikke mulda sööma ja see harjumus püsis ka siis, kui nälga enam polnud.

Kõigist raskustest, mida Schweitzerid pidid kogema, ei ole võimalik kirjutada. Ekvatoriaal-Aafrika kliima oli Helena tervisele kahjulik. Selle tulemusena veetis ta umbes poole nende abielust Euroopas ja tuli, vaid lühikeseks ajaks, mitu korda Lambarenesse. Ta veetis seal viimased poolteist aastat. Ebainimliku koormuse tõttu halvenes Helena tervislik seisund. See sundis abielupaari koos 14. jaanuaril 1919.a. sündinud tütre Renaga 22. mail 1957.a. Euroopasse sõitma. Tõsiselt haige Helena naases Königsfeldi (Schwarzwald, Šveits) peremajja. Ta suri kümme päeva hiljem Zürichi haiglas. Tema põrm maeti Lambarenesse.

Dokumentaalfilm Albert Schweitzerist:

Teenitus tunnustus

Lõpuks tuli tunnustus dr Albert Schweitzerile: 1929. aastal valiti ta tollase Preisi Teaduste Akadeemia, 20. oktoobril 1952 – Prantsuse moraali- ja poliitikateaduste akadeemia auliikmeks; 1953. aastal anti 1952. aasta eest Nobeli rahupreemia; oktoobris 1955 valiti Schweitzer Inglismaa Kuningliku Meditsiiniühingu ja Troopilise Meditsiini Kuningliku Seltsi auliikmeks.

1920. aastal valiti Schweitzer Zürichi, Praha (1926), Edinburghi (1931), Oxfordi ja St. Andruse (1932), Chicago (1949), Marburgi (1952), Cambridge’i (1955), Tübingeni (1957), Munsteri (1959), Berliini (1960) ülikoolide audoktoriks.

17. augustil 1960 autasustati Schweitzerit Gaboni Vabariigi “Ekvatoriaaltähe” ordeniga. 14. jaanuaril 1965 tähistati kõigis maailma riikides Albert Schweitzeri üheksakümnendat sünnipäeva. Tema järgi on nimetatud Lambarene peatänav. Sama aasta suvel võeti kasutusele uus, järjekorras 70. haiglahoone. Haiglas on 500 patsienti. Augustis kirjutas Schweitzer koos Linus Paulingu ja suure hulga Nobeli preemiaga pärjatud teadlastega alla pöördumisele suurriikide juhtide poole, nõudes Vietnami sõja lõpetamist.

4. septembril 1965 suri Albert Schweitzer Lambarenes, kuhu ta oli oma elu jäägitult pühendanud ning on sinna maetud oma naise ja abilise kõrvale.

Allikas ja fotod:  Известный и неизвестный Альберт Швейцер. Теолог, врач, философ, музыкант, Нобелевский лауреат | Статьи на inVictory

Martin ja Katharina Luther. Reformatsiooni perekonna ajalugu

13.juunil 1525.a. abiellus endine munk, reformatsiooni algataja, igaveseks maailma muutnud Martin Luther endise nunna Katharina von Boraga. Ja .....

Ulrich Zwingli – mees, kes reformis Šveitsi ja vaidles Lutheriga

11. oktoobril 1531.a. suri Ulrich Zwingli, suur reformaator, kes muutis Šveitsi igaveseks. Ta kuulus reformaatorite esimesse põlvkonda. Temas .....

Jeanne-Marie Guyon

Jeanne Marie Bouvier de la Motte Guyon sündis 13. aprillil 1648. Oleme Madame Guyoni sünniaastapäeva puhul kogunud tema .....

Marie Monsen – Hiina kodukoguduste ema

Järgmine artikkel on väljavõte Asia Harvesti teenistuse uuest raamatust “HENAN: ajaloo suurima kristliku ärkamise sees”. Raamatu või e-raamatu tellimise kohta .....

Maria Woodworth-Etter: naine, kes kõndis koos Jumalaga

Maria Woodworth-Etter alustas 1880. aastal oma dünaamilist teenistust, hoolimata asjaolust, et tal oli vähe formaalset haridust ja ta .....

Maria Woodworth-Etter

35-aastaselt hakkas Maria Woodworth-Etter (1844-1924) Ohios koosolekuid pidama ja inimesed kogunesid neile koosolekutele. Issand kutsus teda ka haigetele .....

Kuidas Johann Sebastian Bach seda suutis?

"Kas sa teadsid, et Johann Sebastian Bach kaotas oma väikese tütre ja seejärel kolm poega ja seejärel oma .....