Aadama eelne maailm

Kas maailm oli olemas enne Aadamat? Kas on võimalik, et maa oli asustatud ajavahemikul 1. Moosese 1: 1, kui Jumal esmakordselt „lõi taeva ja maa” ja 1. Moosese 1: 2, kui maa oli – või sai – „vormita ja tühjana” Kataklüsmiliste muutuste tagajärjel?

Ma ei usu, et Piibel väidab selgelt täiesti kindlalt, et selline maailm eksisteeris enne Aadamat. Teisalt ei usu ma, et Piibel sellise võimaluse absoluutselt välistab. Lisaks on olemas teatud Pühakirjakohad, mis viitavad asustatud maailma olemasolule enne Aadamat.

Aadama-eelse asustatud maa ideed nimetatakse mõnikord „lõhe teooriaks“, kuna see osutab lõhele 1. Moosese 1: 1 ja 1: 2 vahel. Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Siis mingil hilisemal ajal oli maa – või täpsemalt öeldes – vormitu ja tühi jumaliku kohtuotsuse ja kataklüsmiliste muutuste tagajärjel.


Need, kes näevad ajavahe võimalust, ei loe seda ideed lihtsalt Pühakirjast, et võtta arvesse rumalat evolutsiooniteooriat või teadlaste väiteid, et maakera on palju vanem kui 6000 aastat. See oleks eisegees (omavoliline tõlgendus)ja selgrootu kompromiss. Need, kes näevad Aadama-eelse maailma võimalust, järeldavad seda Pühakirja teistest kohtadest ja 1. Moosese 1: 1 ja 1: 2 heebreakeelsest tekstist. Juba ammu enne Darwini evolutsiooniteooriat ja ammu enne teadlaste katseid universumi ajastut dateerida nägid juudi kommentaatorid teksti mõistmiseks erinevaid võimalusi.

Mõni, näiteks Ibn Ezra (1092–1167), väitis, et heebreakeelne tekst toetab Aristotelese arusaama mateeriast kui millestki, mis on Jumalaga samaaegne, muutes universumi „ajastu” ebaoluliseks. [1] Ma ei nõustu Ibn Ezra ja Aristotelesega; mainin seda ainult selleks, et näidata, et loomist käsitlevaid heebreakeelseid tekste saab mõista rohkem kui ühel viisil, ning näidata, et 6000 aastat vana universumi idee pole alati olnud üldtunnustatud usklike seas. Need usklikud, kes ütlevad, et universum on vanem kui 6000 aastat, ei eita Piibli tõde; nad lihtsalt ei nõustu ühe tõlgendusega selle kohta, mida Piibel õpetab universumi vanuse kohta.

Universum võib väga hästi olla ainult 6000 aastat vana. Isegi lõhe-teooria aktsepteerimine ei välista seda võimalust, sest 1. Moosese 1: 1 ja 1: 2 vahelise ajavahe pikkus võis olla väga lühike. Teisalt oleks see võinud olla väga pikk. Selle artikli eesmärk ei ole vaielda universumi vanuse üle. [2] Selle artikli eesmärk on esitada argumendid asustatud maailma võimalikkuse kohta enne 1. Moosese 1: 3-31 registreeritud kuut loomise päeva (või võib-olla täpsemalt, kuue taasloomise päeva). Nii et vaatame mõnda lõiku, mis sellele võimalusele viitavad.

Esiteks on 1. Moosese raamatu 1: 2 fraas „tühi ja paljas”. Heebrea keeles on “tühi” tohu; “paljas” on bohu. Koos saame fraasi tohu va-vohu. (Va-eesliide on “ja”, mis paneb bohu “b” -hääliku kõlama “v” – na.) KJV-s tõlgitud heebrea sõna võib sama täpselt tõlkida ka “sai”. Sama verbi abil öeldakse meile, et Loti naisest „sai soolasammas“ (1Ms 19:26). NIV kinnitab selle alternatiivse mõistmise legitiimsust oma ääremärkuses: „maa muutus tühjaks ja paljaks.”

Seega on küsimus: kas maast sai tohu ja bohu või lõi Jumal algselt maa tohu ja bohuna? Jesaja 45:18 vastab sellele küsimusele. Sest nõnda ütleb Issand, kes on taeva loonud; maa vormija ning valmistaja; tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks.” See fraas „ tühjaks ”on “lo” („ mitte ”) tohu. See viitab kindlasti algsele loomingule, sest Jesaja kirjeldab kõigepealt taevaste, seejärel maa loomist ja ta kasutab heebrea sõna „looma” bara. Nii et kui Jumal ei loonud maa “tohu” algselt, siis on möödapääsmatu järeldus, et maa muutus tohuks (ja bohuks) mingil ajahetkel pärast algset loomist.

Mõned kommentaatorid usuvad, et Jesaja 24: 1 viitab kataklüsmilistele muutustele, mille tõttu maa muutus vormituks ja tühjaks. [3] “Vaata, Issand laastab maaja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud.” Jesaja 24: 1 oma peshat (lihtsal, sõna-sõnalisel) tasandil kõlab nagu hoiatus selle eest, mida Jumal tulevikus teeb. Tundub, et siin kirjeldatud häving ületab isegi Ilmutuseraamatus kirjeldatud lõpuaegse hävingu. Isegi kui Jesaja 24: 1 viitab mõnele tulevasele hävingule, ei välista see võimalust, et see on ka 1. Moosese 1: 2 kordamine, kui maa muutus vormituks ja tühjaks, et olla hoiatus tuleviku kohtuotsuse eest. Tegelikult ütleks Jumal: “Ma olen juba ühe korra teinud maa tühjaks ja paljaks ja saan seda uuesti teha.”

Jesaja kasutas sellist tohu ja bohu kujutisi hoiatusena rahvastele Jesaja 34:11, kus Jahve ähvardab vedada maa üle „selle üle veetakse tühjuse(tohu) mõõdunöörja paljasoleku(bohu) lood”. Siin kasutatakse tohu ja bohu koos kirjeldamaks hävingut, mis saabub jumaliku kohtu tulemusel. See vähemalt viitab sellele, et maa tohu va-vohu seisund 1. Moosese raamatu 1: 2-s võis juhtuda samuti jumaliku kohtuotsuse tulemusel.

Jeremija kasutab jumaliku kohtuotsuse kirjeldamiseks samuti tohu va-vohu väljendit: „Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas (tohu va-vohu); ja taevad, ja neil polnud valgust. Nägin mägesid ja vaata, nad värisesid ja kõik künkad liikusid kergelt. Ma nägin ja vaata, ühtegi inimest polnud ja kõik taevalinnud põgenesid. Ma nägin ja vaata, viljakas koht oli kõrb ja kõik selle linnad purunesid Jahve ja Tema raevuka viha läbi ”(Jer 4: 23–26).

Jeremija kirjeldus maa kui tohu va-vohu kohta ja taeva kirjeldus kui „valgust pole” kõlab kindlasti nagu 1. Moosese 1: 2, kui „maa oli tohu va-vohu ja pimedus oli sügavuse peal. ” Kui Jahve andis Jeremijale 1. Moosese 1: 2 nägemuse sellest, kuidas maa välja näeb, siis millised olid need „viljakad kohad” ja „linnad”, mis hävitati jumaliku kohtu tulemusel? Tundub, et enne maa muutumist tühjaks ja paljaks oli olemas mingi tsivilisatsioon viljakate kohtade ja linnadega. Tundub nagu oleks olnud suur üleujutus, mis kattis maa täielikult veega, muutes viljakad kohad kõrbeks, lõhkudes linnad ja tuues pimeduse sügavusse. See ei ole Noa veeuputuse kirjeldus, sest Jeremija ei näinud “kedagi”. Noa üleujutuse elas üle kaheksa inimest. Veelgi enam, Noa veeuputus ei teinud maast tohu va-vohu ega toonud pimedust sügavuse peale.

Jeremija nägemusele järgneb hoiatus: „Sest Issand ütleb nõnda:Kõik maa peab saama lagedaks.Ometi ma ei tee lõppu.”(Jer. 4:27). Teisisõnu, häving on tulemas kogu maale, kuid see ei ole täielik häving nagu see oli 1. Moosese 1: 2, kui maa muutus tohu va-vohuks ning üleujutus hävitas kõik viljakad kohad, linnad ja pimedus kattis sügavuse palge, ja kedagi polnud.

Kui enne Aadamat oli maailm asustatud, siis kes olid selle elanikud? See küsimus võib põhjustada igasuguseid ja suuresti rumalaid spekulatsioone. Peame meeles pidama, et isegi Pühakirjapõhine spekuleerimine on ikkagi spekulatsioon ja mitte dogma. Mõni Pühakirjal põhinev spekulatsioon, kui see on tõsi, võib siiski aidata mõningaid asju selgitada. Mõelgem Pühakirjadel põhinevatel spekulatsioonidel selle üle, mis Aadamale eelnes.

Esiteks peame mõistma Piibli põhimõtet, mida võiks nimetada topeltviite printsiibiks. Mõnikord pöördutakse Piiblis füüsiliselt nähtava inimese poole, kuid sügavamal tasandil räägitakse sõnu tegelikult nähtamatu vaimse üksusega, kes võimestab ja kasutab nähtavat inimest oma agendina. Kui Issand rääkis deemonite poolt seestunud inimestega, siis rääkis ta sageli deemonitega. Kui ta Peetrust ühel korral noomis, kutsus ta Peetrust tegelikult “saatanaks”, sest saatan oli Peetrust inspireeriv vaimne üksus. Nähtav agent ei pea alati olema inimene. 1. Moosese raamatu 3. peatükis rääkis Jumal maoga, kuid sügavamal tasandil pöördus Ta saatana poole, vaimu poole, kes kasutas madu Eeva kiusamiseks.

Seda topeltviite põhimõtet silmas pidades nõustuvad paljud teoloogid, et Jesaja sõnad Paabeli kuningale ei ole suunatud mitte ainult maisele Paabeli kuningale, vaid ka vaimsele üksusele, kes oli Paabeli kuninga üle, nimelt saatanale: „Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja? Sina ütlesid oma südames: „Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal. Ma lähen ülespilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.” Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda.” (Jes. 14: 12–15).

Paljud teoloogid usuvad, et see lõik kirjeldab võitud keerubi Luciferi muutumist saatanaks, vastaseks ja kurjuse agendiks. Kui Jesaja kirjeldus Luciferi langemisest on tõesti saatana päritolu kirjeldus, siis näib, et Lucifer / saatan valitsesid sellel planeedil enne kukkumist mingisuguse kuningriigi üle. Et Lucifer valitses kuningriiki, võib järeldada tema “aujärje” mainimisest; et tema troon oli maa peal, võib järeldada Luciferi soovist “tõusta taevasse”. Kui tema troon oli pilvede all, asetab see tema kuningriigi maa peale, mitte kuhugi taevasse.
Kui Jesaja sõnad Paabeli kuningale on topeltviidetega ja annavad meile pilgu saatana Aadama-eelsest staatusest ja langemisest, siis Hesekieli sõnad Tüürose kuninga kohta annavad meile veelgi üksikasju:

„Inimesepoeg, alusta nutulaulu Tüürose kuninga pärast ja ütle temale: 
Nõnda ütleb Issand Jumal: Sa olid nagu eeskujulikkuse pitserimärk täis tarkust ja täiuslikult ilus. Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid: rubiin, topaas ja jaspis, krüsoliit, karneool ja nefriit, safiir, türkiis ja smaragd; su raamistised ja õnarused olid kullast tehtud, valmistatud su loomispäeval. Sa olid nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes võis käia tuliste kivide keskel. Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut. Sinu suure kaubitsemise tõttu täitus su sisemus vägivallaga ja sa tegid pattu. Sellepärast tõukasin ma su Jumala mäelt ja hävitasin su, kaitsja keerub, tuliste kivide keskelt. Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse. Ma viskasin su maa peale, ma panin su kuningate ette, et nad saaksid sind vahtida.”(Hesekiel 28: 12-17)

Need sõnad Tüürose kuningale on ilmselgelt adresseeritud mitte ainult maisele kuningale, inimagendile, vaid ka saatanale, vaimsele üksusele, kes andis volituse ja kasutas Tüürose maist kuningat. Kuningas, kes oli pelgalt inimene, ei oleks saanud olla Eedenis, Jumala aias ega ka tuliste kivide keskel Jumala pühal mäel. Inimkuningat ei oleks nimetatud “võitud keerubiks”, kes “sündimise” asemel “loodi”.

Võtame kokku selle, mida prohvetid on meile seni öelnud:

* Jesaja ütles, et Jumal ei loonud maa “tohu” algselt, nii et ilmselt muutus maa tohuks (ja bohuks) millalgi pärast algset loomist.

* Jeremija nägi nägemust maast pimeduses tema algses tohu va-vohu ürgolukorras ning ta nägi lagunenud linnu ja viljakaid kohti, mis olid saanud kõrbeks.

* Jesaja ja Hesekiel kirjeldavad Luciferit, võidetud keerubit, kes uhkuse läbi mässas Jumala vastu ja sai saatanaks, vaenlaseks ja kurjuse agendiks. Jesaja kirjeldusest selgub, et Luciferil oli troon ja ta valitses sellel maal mingit kuningriiki.
Kui pusletükid kokku panna, siis näib, et enne Aadama loomist võis siin maa peal olla mingisugune tsivilisatsioon. Samuti näib, et Lucifer valitses maad kui võidetud keerub ja alustas oma mässu Jumala vastu siit planeedilt.

Selle Aadama-eelse maailma asukad võisid väga hästi olla inglid, mitte inimesed. Ilmutuse 12: 4 ütleb, et draakon võttis kaasa kolmandiku tähtedest, mis viitab sellele, et Luciferi kuningriigi elanikud olid inglid, mitte inimesed. Veelgi enam, 1 Cor. 15:45 öeldakse, et Aadam oli „esimene inimene”, mis näib välistavat võimaluse, et enne Aadamat võis elada inimelanikke. Ehkki võib väita, et see salm tähendab lihtsalt seda, et Aadam oli ainult esimene inimene selles praeguses ajastus, mis ei välistaks võimalust, et mingisugused Aadama-eelsed, mitte-Aadama-eelsed inimesed võisid elada varasemates ajastutes.

Selle stsenaariumi kuupäevad on mõnevõrra spekulatiivsed. Ehkki tegemist on Piiblipõhise spekulatsiooniga, ei peaks see kindlasti olema midagi, mida inimesed peaksid uskuma. Kui aga see pilt Luciferi valitsemisest sellel planeedil Aadama-eelses tsivilisatsioonis, on tõsi, siis kuidas saaks selle uskumine mõjutada meie usku? Kuidas oleks selline teave meile kasulik? Esiteks aitaks see selgitada kurjuse päritolu selles maailmas. See ei seleta, miks Jumal lasi kurjal tekkida (ma ei ole veel selle rahuldavat seletust kuulnud), kuid see selgitab, kuidas kurjus tekkis.

Samuti aitab see meil mõista, miks Jumal käskis Aadamal Eedeni aeda harida ja hoida (šamar). Šamar tähendab valvama või kaitsma. Mille eest valvama ja kaitsma? Ohakate ja okaste? Ei, sest need tekkisid alles siis, kui inimene oli pattu teinud. Aadam pidi kaitsma aeda millegi palju kurjema kui umbrohu eest.

Kui Lucifer oleks valitsenud Aadamale eelnenud maailma, siis seletaks see, miks saatan ilmub sellele planeedile vahetult pärast inimese – uue olendi, kellele antakse maa üle võim – loomist. Saatan üritab taastada oma vana territooriumi, veendes planeedi uusi valitsejaid liituma temaga oma mässus Jumala vastu. Kui ta suudab veenda neid Jumala vastu mässama, saab ta sellel planeedil taas trooni endale ja jätkab valitsemist langenud inimese kaudu. Kuigi “ilmamaa on (õigustatult) Issanda päralt ja selle täius,” (Ps 24: 1), näitavad prohveti sõnad Babüloni ja Tüürose kuningatele, et saatan valitseb langenud maailmasüsteemi patuste inimagentide kaudu. „Terve maailm on kurja käes.” (1. Johannese 5:19).

John Milton kujutab oma eepilises poeemis “Kadunud paradiis” Beelzebubi, kes räägib oma deemonite sõjasalkadele “mõnest uuest rassist nimega Inimene, umbes sellest ajast, mis luuakse”. Beelzebubi plaan on „ahvatleda nad meie poolele, et nende Jumal / võiks tõestada, et nad on Tema vaenlased ja kahetseva käega / kaotada Tema enda loodu. See ületaks / tavalise kättemaksu ja segaks Tema rõõmu. ” [4]

Saatana plaan on trotsida Jumalat ja valitseda maad langenud inimese kaudu. Jumala plaan on lunastatud inimese kaudu trotsida saatanat ja valitseda maad. Kõigeväeline on Kõikvõimas. Ta ei vaja oma vaenlase alistamiseks meie abi. Kui Ta sooviks, saaks Ta saatana ja kurja hetkega täielikult ja jäädavalt hävitada. Kuid kõigest Talle teadaolevatel põhjustel on Kõigeväeline otsustanud kasutada mitte-vägevat oma vaenlase võitmiseks. “Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat.” (Ps 8: 3).

Kui see Aadama-eelse maailma stsenaarium on täpne, annab see meile hiilgava pilgu Jumala eesmärgile inimese loomisel ja seega ka meie olemasolu eesmärgi mõistmisele. Pärast seda, kui Lucifer alustas oma mässu sellel planeedil, hävitas Jumal Luciferi kuningriigi ja muutis maa tühjaks ja paljaks. Seejärel uuendas Jumal maa ja lõi uut tüüpi olendi, kes valitseks taastatud planeeti. See uus Jumala näo ja sarnasuse järgi loodud olend pidi täitma maa, alistama selle ja valitsema selle üle. See uus olend, Inimene, oli inglitest nõrgem („nagu meiegi, kuigi vähema jõuga ja mitte nii oivalised, kuid suuremas soosingus,” ütleb Beelzebub oma kaotatud paradiisi kohortidele – II raamat, rida 349f).

Aine on elutu; inglid on vaim (Ps 104: 4). Inimene on aine ja vaimu kombinatsioon ning seetõttu „veidi madalamad kui inglid“ (Ps 8: 5). Saatana ja langenud inglite hävitamise asemel on Kõigeväeline otsustanud kasutada meid, mitte-vägevaid, oma vaenlaste häbistamiseks ja oma autoriteedi taastamiseks maa peal. „Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.” (1. Kor. 1:27). Kui Taavet nende asjade peale mõtles, siis pani see teda taeva, kuu ja tähtede poole üles vaatama ja küsima: „Mis on inimene, et sa temast teadlik oled? Ja inimese poeg, et sa teda külastad? ” (Ps 8: 4).

Lugege 8. psalmi ja mõtisklege nende sõnade üle. Taavet oli alandlik, mõistes Jumala eesmärki inimese suhtes. Olenemata sellest, kas olete president või kehvik, on teil Jumala plaanis eesmärk. Kui näete, et Kõikvõimas tahab kasutada teid, mitte-vägevat, oma vaenlaste häbistamiseks ja alistamiseks, alandab see teid ja inspireerib teid tegema kõike, mis on vajalik selleks, et täita oma individuaalse olemasolu eesmärk lunastatud inimeste seas. Kui täidate selles elus ustavalt Jumala eesmärki, siis on teil terve igaviku hea meel, et seda tegite.

_______________________________________

[1] Philologos, „On Language”, The Forward, 1. oktoober 2004, lk. 14.
[2] Ma ei ole teadlane, seega pole mul õigust rääkida autoriteetselt universumi ajastust teaduslikust vaatenurgast. Olen lugenud piisavalt, mis muudab mind väga skeptiliseks mõnede meetodite suhtes, mida teadlased universumi vanuse arvutamiseks kasutavad, nii et ma pole veendunud, et see on nii vana, nagu teadlased väidavad. Teisest küljest pole ma veendunud, et Piibel õpetab dogmaatiliselt, et maakera on alles 6000 aastat vana. Need, kes väidavad dogmaatiliselt, et Piibel seda õpetab, lähtuvad oma järeldustes tavaliselt kahest eeldusest. Esiteks ei eeldata, et 1. Moosese 1: 1 ja 1: 2 vahel oleks ajavahe. Teiseks eeldavad nad, et kuus päeva olid sõna otseses mõttes 24-tunnised päevad. Ka see on vaieldav. Ööpäevaringsed kirjandusteadlased teavad tavaliselt, et heebrea sõna sõna yom saab kasutada ajastu tähistamiseks, nagu näiteks väljendis “Issanda päev” või Yeshua ütluses “Ma pean töötama Tema jaoks, kes Mind saatis, kui on päev: saabub öö, mil keegi ei saa tööd teha. ” Kuid kuna 1. Moosese raamatu 1. peatüki kuus päeva koosneb ühest õhtust ja ühest hommikust, järeldavad ööpäevaringsed literalistid, et iga päev oli 24 tundi. Võib-olla, aga ka see on vaieldav … Sõnasõnaline „päev” on planeedi täielik pöörlemine. Päeva pikkuse määrab planeedi pöörlemiskiirus. Me teame, mis on Maa pöörlemise kiirus praegu, kuid me ei tea kindlalt, milline oli Maa pöörlemise kiirus kuue loomispäeva jooksul. On täiesti võimalik, et Jumal pööras selle kallal töötades maad väga aeglaselt nagu skulptor, kes pöörleval pjedestaalil aeglaselt savi vormis ja kujundas hoolikalt ja meisterlikult oma meistriteose detaile …
[3] Scofield ja Dake, nt.
[4] II raamatu rida 348 ja 368-371.

Autor: Dr. Daniel Botkin/ Petah Tikva