Mõeldud lugemiseks Issanda päeval, 3. aprillil 1898.a.
Esitaja: C. H. SPURGEON
Koht: METROPOLITAN TABERNACLE, NEWINGTON
Neljapäeva õhtul, 8. veebruaril 1883.a.
„Seepärast, vaata, meelitan ma teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi.” Hoosea 2:14
Selle peatüki esimene osa on väga sünge, kuid teine osa on selge päevavalgus. Kui me loeme esimesi salme, siis me väriseme, sest näime seisvat suitseva Siinai mäe jalamil, aga kui jõuame peatüki teise poole, siis võime öelda, et “oleme jõudnud Siioni mäele”, me ei kuule pasuna heli, vaid selle vere häält, “mis räägib paremaid asju kui Aabeli oma”. Selle põhjuseks ei ole mitte see, et Jumal on muutunud ega see, et inimene, kellest siin räägitakse, on muutunud, sest selle hetkeni ei ole selles inimeses mingit muutust täheldatud, ta on sama ebapuhas, ebapüha, kangekaelne, mässumeelne ja tänamatu olend.
Ometi on öeldud sõnades toimunud imeline muutus ja põhjuseks on vabastus evangeeliumi ajajärgul, kui patune tuuakse seaduse alt armu alla. Jumal ei veena enam patust seadusega hirmutamise kaudu, kuid Ta tegeleb vaese süüdlase hingega armastuse ja halastuse kaudu.
See on suur imede ime, et tuleb tõesti öelda, et „õigel ajal suri Kristus nende eest, kes olid jumalatud” ja et päästetakse see, kes usub Temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatud. Kristus suri meie eest, mitte nagu pühade eest, mitte kui jumalakartlike inimeste eest, vaid kui jumalatute eest. Meie teema puudutab seda, kuidas jumalik armastus kohtleb süüdi olevaid patuseid, mille kaudu Jumal toob nad enda juurde. Ma räägin neljast asjast.
I. Esimene on see, et meie tekstis, Jumala armastuste tegudes on põhjus, mis ületab kogu mõistmise
Tekst algab sõnaga “seepärast”. Jumalale meeldib see sõna väga, sest Ta ei käitu kunagi ebaloogiliselt. Tal on alati hea põhjus kõigeks, mida Ta teeb. Kuid Tema teed ei ole meie teed ega ka Tema mõtted meie mõtted ja mõnikord on meie loogika täiesti segadusse aetud ja meie arutlusvõime näib olevat täiesti võimetu järgima Jumala mõistuse tööd, kui sellist väljendit võib Tema imeliste mõtete kohta kasutada.
Nii et siin on siis “seepärast”, aga mis on argument, millest see järeldus on tulenenud? Kaks kõige silmapaistvamat Hoosea raamatust kirjutanud kirjanikku, kes kirjutasid ladina keeles ja olid mõlemad romanistid arvasid, et sõna “seepärast” tuleks kustutada, sest nad ei näe põhjust, miks see on seal ja ega romanistliku õpetuse järgi pole selle seal olemiseks ka põhjust. See on Pühakirja pähkel, mis on liiga kõva selleks, et seda purustada, kui pääste on saadud inimteenete ja inimlike tegude kaudu, siis on “seetõttu” ilmselge non sequitur sellises kohas nagu see, kui järgida sellist teooriat.
Kuid see, kes mõistab, et pääste ei tulene tegudest ega mingilgi määral inimlikest väärtustest, vaid on täielikult Jumala vaba ja suveräänse armu tegu – et see ei ole inimeselt ega inimese poolt – ta on siinkohal välja uurinud arutlusmeetodi, mida töömees kunagi avastada ei suuda. Selleks on põhjust, kuigi see on üle mõistuse.
Pange siis kõigepealt tähele, et kui Jumal on päästmas inimest, siis leiab Ta põhjuse armule seal, kus seda ei ole üldse. Seal, kus inimene ei leia loogilist, leiab Jumal selle sellegipoolest. Inimese patus ei ole sellist põhjust, miks Jumal peaks selle andeks andma, vähemalt me ei näe, kuidas see nii saab olla, kuid Taavet nägi seda, kui ta palvetas: „Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur!” justkui oleks selle suurusest saanud põhjus, miks see tuleks andeks anda. See on ainus argument.
Kui mees on Issanda vastu mässanud, siis kas see on põhjus, miks Jumal peaks kuulutama välja amnestia ja teo unustama? Kui inimene keeldub andestust vastu võtmast, kas siis see on see põhjus, miks Issand peaks seda tegema kõik endast oleneva, et muuta selle patuse kangekaelsust, et mitte lasta tal hävitada oma hinge? Ma ei suuda näha selleks mingit põhjust, kuid Jumal leiab põhjuse, “sest Ta on lahke tänamatute ja kurjade vastu”. “Tema
paneb oma päikese tõusma kurjade ja heade peale ning saadab vihma õigete ja ülekohtuste peale.”
Arvame, et alati on mõistlik uurida, kas almust paluv inimene on meie silmis väärt inimene, sest meile meeldib anda väärilistele inimestele, kuid Jumalale meeldib anda vääritutele ja neile, kes ei ole seda ärateeninud ning Tal on selleks põhjus, sest kuidas saaks halastust veel rohkem austada kui süüdlastele andestamise läbi ja kuidas saaks arm endale nii täieliku võidu kui nõudes tagasi neid, kes on täiesti kadunud? Jumal leiab põhjuse seal, kus meile näib, et selleks ei ole mitte mingit põhjust.
Kui Te, kallis sõber, olete ennast hukka mõistnud ega näe põhjust, miks Issand peaks Teie peale halastama, siis ometi Ta uurib välja põhjuse selleks, siis kui Teie ei suuda seda näha. Ta leiab selles Teie murtuses, viletsuses ja abituses põhjuse, miks Tema enda armas armastus ja halastus peaksid tulema ja Teiega tööd tegema, isegi Teiega.
Lisaks ei leia Jumal mitte ainult põhjust seal, kus me seda ei näe, vaid Ta teeb nii, et see põhjus tühistab kõik muud põhjused. Oli põhjus, miks Ta oleks pidanud Iisraeli üldse hülgama. Tal oli Temaga justkui kihlunud – see on meile antud paralleel – ja kui see tundub Teile vale otsusena, et kasutan seda paralleeli, siis ma ei saa sinna midagi parata, see on Piiblis ja ma kavatsen järgida seda.
Jumal võrdleb Iisraeli naisega, kes on oma mehe maha jätnud, abielutõotust rikkunud ja saanud ebapuhtaks, räpaseks ja rikutuks. Sellisel juhul on tuhat põhjust, miks mees ütleb: “Mina ei saa teda enam oma naiseks pidada, kuidas ma saan ennast häbistada, võttes ta uuesti oma majja ja südamesse?” Jah, just nii, aga Jumal leiab põhjuse, et oma pagendatuid ja süüdlasi vastu võtta ja seda üle kõigi nende põhjuste, mille alusel Ta peaks nad hülgama. Ta vaatab üle nende hävitamist kinnitava argumendi pea ja leiab põhjust nende päästmiseks.
Need inimesed olid andunud sellele jäledale ebajumalale, keda nimetatakse Baaliks, kelle kummardamine oli täis räpasust ja te võite ette kujutada püha Jumala kurvastust, kui Ta nägi
neid kummardamas sellise nilbe jumaluse ees. See oli põhjus, miks Ta pidi nad ära ajama ja enam nendega mitte midagi ühist omama, kuid Tema südames oli põhjus, mis oli tugevam kui ükski teine süü ja kuriteo põhjus. Ta oli neid ka karistanud, Ta oli neid väga alandanud näljahäda ja palavikuga, ometi olid nad pattu teinud hullemini kui kunagi varem ja kui nad näisid naasvat mõne aja pärast läksid nad peagi taas oma eksirännakutele.
Nende provokatsioonid hüüdsid valjusti: “Aja nad ära, hävita nad, ära halasta nende peale!” Ometi leidis Jumal, kelle halastus kestab igavesti, põhjust vaese Iisraeli peale ikka veel soosivalt vaadata ja Tema ütles: “Seepärast, vaata, meelitan Ma teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi.” Samamoodi, kuigi sina, musta südametunnistusega patune, võid näha kümme tuhat põhjust, miks sa peaksid olema kadunud, siis Jumal näeb põhjust, mis on tugevam kui kõik need ja mis valju häälega hüüab üle nende peade: “Lase neil elada, Jumal, leidku nad Sinu silmis halastust!” Nii leiab Ta põhjuse, mis tühistab kõik muud põhjused.
Jah, ma lähen kaugemale ja ütlen, et Jumal muudab põhjused meie vastu põhjusteks, mis on meie poolt. Iga patt on põhjus, miks patune peaks hukkuma, iga tahtlik üleastumine on põhjus, miks tuleks mees üle anda tema enda tahte meelevalda, kuid Jumal ei mõtle nii. Oma lõpmatus halastuses kohtleb Ta meie pattu pigem vajaduse kui kuriteona.
Teate ju ise, kuidas Te käitute inimestega, kes on väga hädas. Kas olete kunagi kuulnud kerjust, kes on tulnud Teie uksele öeldes: “Härra, ma ei ole väga halvas olukorras, mul on kena väike sissetulek, kuid ma tahaksin siiski veidi kergendust?”
Kui palju ta Teie käest saab? Ta teeb oma tööd valel viisil, kuid siin tuleb mees kõige räbaldunumas olekus. Tema riided on kõik kaltsud, jalad maas, keha on kõhnunud, ta jutustab Teile, et ei ole viimase kahe päeva jooksul söönud, et ta peab öösel tänavatel kõndima ja tal ei ole kuhu oma pea asetada ja mida hullem on tema lugu, seda suurema võidu ta Teie üle saavutab.
Nüüd, Issand, oma lõpmatus halastuses, suhtub patustamisse õrnalt, nagu oleks see tekitanud vajaduse inimestes, Ta armastab kuulata neid Temaga rääkimas – mitte nii: “Jumal, ma tänan Sind, et ma ei ole selline, nagu teised inimesed.” Te teate seda lugu, et seda meest ei aktsepteerinud Jumal. Kuid Issandale meeldib kuulda meest, kes ütleb: “Jumal ole mulle patusele armuline.” See hüüd puudutab Tema südant. See on inimeste patu suurus, mida Ta tõlgendab nende vajaduse suurusena ja seetõttu suhtub Ta nendesse halastavalt.
Ta teeb seda ka siis, kui kohtleb pattu nii, nagu oleks see haigus. Kui mees tuuakse haiglasse või kui ta korjatakse üles lahinguväljal ja viiakse kirurgi juurde, kellel on ootamas suur hulk patsiente peale tema, kas mees, kes kannatab, ütleb: “Oh, see on väga kerge asi, lihtsalt kriimustus, muud midagi”? Ta teab, et kui ta nii räägiks, siis läheks kirurg temast mööda, et hoolitseda mehe eest, kelle käe haav osutuks surmavaks, kui seda mõne minuti jooksul ei ravita. Mees, kellele on inimlik kirurg tähelepanu pööranud võib tõesti öelda: “Härra, ei ole raskemalt haavatud inimest selles rahvahulgas, mu hääl on nõrgenenud, ma olen peaaegu lämbumas, ma suren, kui Te mulle koheselt kergendust ei too.” Kirurg ütleb teistele patsientidele: “Mu head kaaslased, peate kõik natuke ootama, sest ma pean selle vaese mehe eest hoolitsema.”
Nüüd, Jumal vaatab Teie pattu nii, nagu oleks see Teis töötav surmav haigus ja Teie suur haigus muutub palveks Tema poole. Oh, kui kummaline on see, et just see, mis õigluse mõttes on tõesti meie vastu, osutub meie poolt olevaks siis, kui tegemist on puhta armu küsimusega!
Ma tahan, et Te kõik sellele alusele paneksite. Teate küll, mida naine suurele Napoleonile ütles kui ta tahtis, et ta päästaks tema isa elu. Napoleon ütles talle: “Naine, ma olen sellele mehele andeks andnud juba kaks või kolm korda,” kuid naine ütles: “Härra, ma palun, et annaksite talle veel kord andeks.” Imperaator vastas: “Ma ei näe õiglast põhjust, miks ma peaksin seda tegema.” “Ei, härra,” vastas naine, “ja seal ei ole ühtegi, aga ma palun Teie halastust. See on Teie jaoks suurepärane võimalus, et halastada, sest ta ei vääri seda seda.” Üllas mees vastas: “See on hästi öeldud, laske tal elada.”
Ja Jumal laseb Teil elada, kui Te palute puhta halastuse alusel. Kui Te räägite õiglusest, siis Te olete hukule määratud mees, sest Jumala õiguses ei ole midagi peale terava kahe teralise mõõga, mille üksainus puudutus tapab Teid. Jumala õigluse troon on tulise viha koht, millest väljuvad neelavad leegid, aga kui lähenete sellele uksest, mis on piserdatud Kristuse kalli verega, ja hüüate Jumala poole halastuse järele, siis Teid võetakse vastu andestuse suudlusega. Minge siis selle Jumala halastuse juurde, mis inimeste patte Kasutab selleks, et tuua välja argumente halastuseks.
Jumal ei taha teie täiust, Ta tahab teie tühjust, et Ta saaks selle täita oma täiusega. Tema
ei taha teie häid tegusid, te vaesed patused, ta tahab teie halbu tegusid, et Ta saaks need kõik
ära pesta. Paulus ütleb, et Kristus “andis end meie pattude eest” ja Lutheri kommentaar selle kohta on: “Ta ei ole kunagi andnud end meie õiguse eest, see ei oleks olnud Tema omamist väärt, kuid Ta andis end meie pattude eest.” „See on ustav ütlus ja igati vastuvõtmist väärt, et Kristus Jeesus tuli maailma patuseid päästma.” See on alus, millel peame minema Jumala juurde.
Nad ütlevad meile, et see halastuse jutlus patustele on moraalivastane, noh, moraal võib enda eest ise hoolitseda Jumal hoolitseb selle eest, kuid me teame, et miski ei edenda moraali paremini kui see imeline ja andestav Jumala armastus. Neid, keda ei saa võita sõnadega sellest, mida nad peaksid tegema, sest nad ei suuda seda teha ega tee seda, võidetakse selle läbi, et neile öeldakse, mida Jumal nende heaks teeb ja mida Kristus on nende heaks teinud, ja kui nad tulevad ja seda usuvad, siis hakkavad nad tegema seda, mis on õige ja häid tegusid tehakse Jumala auks.
Nüüd pöördume teise punkti juurde. Meie tekstis pange tähele, et on olemas VÄE MEETOD, MIS ON ÜLE KÕIGEST VÄEST: “Ma meelitan teda, viin ta kõrbe.”
See on ainulaadne vägi: “Ma meelitan teda”, mitte “Ma juhin teda”, isegi mitte “Ma tõmban teda” või “Ma lohistan teda” või “Ma sunnin teda.” Ei, “Ma meelitan teda.” See on väga tähelepanuväärne sõna ja see õpetab meile, et armastuse ahvatlus ületab võimsuselt kõik teised jõud. Nii rikub kurat meid, ta ahvatleb meid mesiste sõnade, armsate ütluste, naudingute ja muu sarnasega ning Issand oma halastuses määrab, et kõiges aususes trumpab Ta kuradi üle ja võidab meid enda juurde meid lummates, ahvatledes ja meelitades viisidel, mis on tugevamad kui mis tahes vastupanujõud.
See on imeliselt väärtuslik sõna: “Ma meelitan teda.” Ma vaevalt tean, kuidas seda seletada, välja arvatud tuletades meelde, kuidas linnupüüdjad meelitavad sulelisi peibutusvahenditega, mis laulavad nad võrkudesse või kuidas ema meelitab oma väikest last, kes alles hakkab kõndima. Olete näinud ema ulatamas väikelapsele apelsini, õuna või maiustust, et pisike võiks lahkuda toolilt, mille vastu ta toetub ja tulla tema käte vahele. See on lause “ma meelitan teda” tähendus. Jumal proovib seda
plaani süüdlaste puhul ja õnnestub selles, sest selles peitub jõud, mis ületab kõik muud jõud.
Iisraeli peal oli proovitud teisi võimu vorme. Ta oli kannatanud, Jumal kuulutas, et Ta võttis ta isegi alasti, ja Ta oli seda teinud, kuid naine ei pöördunud Tema poole. Ta ütles talle: “Ma tõkestan kibuvitstega sinu tee,” aga ta läks otse läbi kibuvitste. Siis Ta ütles: “Ma ehitan sulle müüri, et sa ei leiaks oma radu,” kuid ta murdis müürist läbi. Häda iseenesest ei saa tuua inimest Kristuse juurde, võite teda piitsutada, kuni ta muutub veel kurjemaks, teda võib karistada, nagu Ahast, ja ometi, nagu temagi, võib ta sattuda seda suuremasse eksitusse, mida rohkem teda vaevatakse. Ei, kallid sõbrad, Jumala armu vägi – Tema lõpmatute ahvatluste jõud – leitakse olevat palju tugevam kui kannatuste jõud.
Pealegi oli Issand proovinud Iisraeli puhul ka õpetuse mõju. Ta ütleb: “Ta ei tea, et Mina andsin temale vilja, veini ja õli,” kuid juhatus ei aidanud teda. Ta patustas valguses sama hullusti kui ta oli patustanud pimeduses.
Seejärel proovis Ta, mida saab teha paljastamisega. Ta ütles – ja see on kõva sõna – „Nüüd ma paljastan su häbeme su armukeste silme ees.” On inimesi, keda on pandud sügavalt häbenema, nad on tabatud mõne salapatuga, nad mõistetakse süüdi milleski, mis isegi selliste patuste silmis nagu nemad ise, on õel ja räpane ning nad ei saa seda eitada, kuid nad ei pöördu patust, vaid hoiavad endiselt sellest kinni.
Lisaks kõigele sellele oli Issand proovinud kurbuse väge kurbuse peale, sest on kirjutatud: „Ma lõpetan kõik ta rõõmu, tema pidustused, noorkuud ja hingamispäevad ja kõik ta pühad. Ja ma hävitan tema viina- ja viigipuud.” Kuigi ta ei leidnud mingit rõõmu patus ja tema üleastumise tee oli raske, siis ometi ei pöördunud Iisrael Jumala poole, küll aga helluse magus ahvatlus pööras teda ja oli edukas seal, kus kõik muu ebaõnnestus.
See oli vägi, mis oli suurem kui need teised väevormid, sest armastuse meelitus võidab vastupanu tahte. Iisrael suutis kõigele muule vastu seista, kuid ta ei suutnud vastu panna Jumala armu ahvatlustele, mis võitsid teda seal, kus miski muu ei suutnud seda teha. Kui Kristus vaid puudutab pimeda silmi nii, et ta oma silmanurgast saab heita vaid ühe pilgu Päästja ilule, siis peab ta eksimatult armuma Kristusesse nii, et ta armastab Teda üle kõigi teiste.
Jeesuse isikus on hämmastavat ilu, kuid inimesed ei suuda seda ilma abistava väeta näha, aga kui Kristus lubab neil kord näha Teda sellisena, nagu Ta on, ja nad mõistavad Tema igavest armastuse väge, siis on nende südamed vallutatud ja nad ei saa enam Talle vastu seista ning armu köidikuis juhitakse neid nagu Kristusele alistunud vange.
Lubage mul öelda teile Päästja kohta üks või kaks asja, millele minu arvates ei saa kunagi vastu panna. Seal on esiteks, Tema ennastsalgav armastus – et Ta armastas oma vaenlasi –, et Ta armastas selliseid vaeseid olendeid nagu meie, kes ei saanud Tema heaks midagi teha. Ta oli lõputult auline ja meie olime tähtsusetud, ja mis veelgi hullem, meie olime Tema vastu, ometi võib iga usklik öelda: “Ta armastas mind ja andis enese minu eest.” Puhtast, omakasupüüdmatust kiindumusest, Ta tuli maa peale, et elada laudas, rippuda naise rinnal, laps, kes oli sama nõrk nagu iga teine beebi, ja siis, imede ime, Tema elu maa peal lõppes ristil – julmas ja ülimas põlguses. Seal kandis Veatu kogu meie süü ja meie üleastumise tõttu oli Ta puu külge naelutatud, Tema selga piitsutati, Tema käed ja jalad torgati läbi.
Jah, ja Jumal ise jättis Ta maha ja mitte sellepärast, et Ta oli midagi paha korda saatnud, vaid sellepärast, et Ta oli olnud süüdi liigses armastuses ja oli julgenud asetada end vaese patuse asemele, et kanda taevast viha. Vaadake Teda, kas saate teha muud, kui Teda armastada, kui Tema näole on põlgusega sülitatud ja Tema selg on julma piitsutamise tõttu verine? Kas Ta pole seal armsam kui isegi üleval keset igavesi troone? Oo armastus, armastus, veritsev armastus, surev armastus! Kui see inimesi ei meelita, mis siis veel? Kuid nii meelitab Jumal patust iseenda juurde. Ta ütleb: “Ma tegin seda kõike sinu jaoks, Ma elasin sinu pärast, Ma surin sinu eest,” ja see võidab patuse kiindumused, kuigi ta tunneb end süüdlastest kõige süüdlaslikumana.
Siis meie õnnistatud Õpetaja, kes on surnuist üles tõusnud, võlub meid sellega, et keset kõike Tema au, on Ta ustav oma esimesele armastusele. Ta ei ole unustanud sind ja mind, olgugi et keerubid ja seeravid on laulnud Temale kiitust kõik need aastad, öö ja päev läbi. Vaadake, mida Ta teeb. Ta teeb eestpalveid üleastujate eest ja kannab oma rinnakilbil nende süüdlaste nimesid, kelle eest Tema hüüe kostub, et nad saaksid andeks ja leiaksid Tema imelise teene kaudu armu.
Ma ei ütle, et te peaksite Teda armastama, sest armastus ei tööta nii, aga ma ütlen seda – kui te Teda tõeliselt tunnete, siis te ei saa Teda mitte armastada, te peate Teda armastama. Nii meelitab Ta inimesi enda poole – oma isiklike võludega.
Issand tõmbab inimesi enda juurde erinevatel viisidel. Mind meelitas Kristuse juurde lootus igavesele turvalisusele. Kui ma olin alles poiss ja nägin noori mehi, endast veidi vanemaid, kes olid olnud väga head ja paljutõotavad noored mehed, aga kes sisenesid purjuspäi erinevatesse pahedesse, siis mõtlesin, et võiksin teha seda sama, aga kui ma lugesin neid apostli sõnu: “Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et Tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani,“ olin lummatud Kristusest kui omamoodi iseloomu Säilitajast – minu hinge kindlustajast igaveseks õndsuseks ja ma tulin Tema juurde sel põhjusel.
Olen tundnud teisi, kes on näinud kristlaste õnne – nende rahu keset segadust, nende rõõmu kurbuse ajal, nende rahulolu vaesuses, nende rahulikkust surma ees ja nad on öelnud: “Kui kogu see õnn on Kristuses, siis ma tulen selle nimel Tema juurde,” ja sel viisil on Ta neid meelitanud.
Võib-olla ei ole mõnel teist kunagi olnud musta südametunnistuse koormat või hingehäda, ärge muretsege selle tõttu. Kui tulete meelituste kaudu, siis on ka see üks tulemisviis. Kui olete lummatud Kristuse võludest, siis see on viis, kuidas Jumal kuulutab, et Ta tõmbab ligi eksijaid ja süüdlasi. Oh, et te annaksite sellele võlule järele! Ma palvetan, et saaksite kogeda seda ahvatlust ja öelda:
„Ma alistun – olles võimsa armastuse poolt alistatud;
Kes suudab selle võludele vastu panna?
Ja heidan end, jälitava viha tõttu,
oma Päästja käte vahele.”
Kas keegi teist tunneb pehmet tõmmet? Kas Teid puudutab läbistatud käsi ja armastav hääl, mis ütleb: “Otsige Issandat”? Kas olete siiani olnud väga kalk, kuid praegu läbistab Teie vaimu ebatavaline õrnus, kui istute selles palvemajas? Alistuge sellele, võib-olla on armu aeg tulnud Teie üle. Loodan, et see on nii ja et Teie sünniõhtu on kätte jõudnud ja olete tulemas surmast ellu. Oleme Teie eest palvetanud, kohtusime tund aega enne jumalateenistust ja väga anusime Jumalat Teie pärast ja Jumal on andnud meile meie vaimu igatsuse, ja Te peate täna õhtul tulema Kristuse juurde.
Õnnistatud Issand, kui see on nii, siis on taevas inglitel tööd, et laulda Sulle kiidulaulu patuse pärast, kes meelt parandab.
Aga nüüd, kolmandaks ja lühidalt, siin on SELTSKOND ÜLE KÕIGI SELTSKONDADE.
Lugege lahkelt uuesti teksti: “„Seepärast, vaata, meelitan ma teda ja viin ta kõrbe.”
Kui olete kunagi selle teksti põhjal jutlust kuulnud, siis olete tõenäoliselt lasknud selle teile tõlkida nii, et Jumal viib oma rahva hätta, kuid see ei tähenda seda. See tähendab, et Jumal paneb Iisraeli üksindusse istuma.
Tavapärane oli, et mees viis pärast pulmatseremooniat oma naise mõneks ajaks üksikusse kohta ära ja meie seas juhtub pidevalt seesama, kui mees, kes abiellub, läheb mõneks ajaks mere äärde ja võtab oma abikaasa endaga ühes, et temaga kahekesi olla.
See on teksti mõte, Issand ütleb Iisraeli kohta: “Ma meelitan ta enda juurde” ja seejärel: “Ma viin ta kõrbe, ta on minu ja mitte kellegi teise seltsis.” Just seda teeb Jumala arm, hing oli Ta varem unustanud, kuid nüüd mõtleb ta ainult Temale, Tema armas armastus on selle nii endale võitnud, et see on nüüd Jumalat täis.
Selle asemel, et Temale üldse mitte mõelda, on Ta selle naise esimene mõte hommikul ja terve päeva ja viimane mõte öösel, kuni sõbrad, kes ei tunne kaasa, ütlevad: “Oh sa oled mõistuse kaotanud. Sa oled muutunud usuhulluks!” Soovin, et jääksite sellesse õnnistatud seisundisse, millesse teid viidi, kui teile ilmutati Issanda armastust ja Tema ahvatlused tõmbasid teie hinge Tema poole.
Hing kõrbes, üksi Jumalaga, ei mõtle kellelegi teisele ega usalda midagi muud. Varem usaldas ta häid tegusid, praegu on tunne, nagu tal neid ei olekski, kuigi tegelikult alles tema esimesed head tööd valmivad. Oo, millise puhastuse meie toredusest teeb Jumala armastus, kui see hinge tuleb! Oleme kõige auväärsemad inimesed, kes on kunagi elanud, kuni me õpime Jumalat tundma, ja siis me jälestame iseennast ja parandame meelt tolmus ja tuhas.
Nüüd toimub see, et Jumal on meie ainus rõõm. Kunagi oli meil rõõm teatrist või ballisaalist või rõõm muudest maistest asjadest, kuid nüüd leiame tõelise rõõmu Jumalast ja kogu muu rõõmustamine näib olevat vaid lollide ja idiootide lust. Kui oleme kord isakojas pidusöögil istunud, siis ei saa me minna tagasi sööma sigadele meelepäraseid aganaid. Meil on midagi paremat kui see, mille meie Issand on meile toonud, kus kõik peale tema enda on kõrb ja meie hüüd on: „Jumal, Sina oled mu Jumal, Sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, Sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.”
Rõõm Jumalast sööb ära kõik muud rõõmud, nagu Aaroni kepp neelas petturite sauad, nüüd võime öelda Issanda kohta: “Tema on kõik mu õnn ja igatsus .” Oh, olles täielikult Tema oma ja nautides kõike seda saame Temast rõõmu tunda! Seda peab Ta silmas, viies meid kõrbe, see tähendab üksildasse paika koos Temaga.
Võib ka mõista – ja seos nõuab seda –, et Jumal viib oma rahva samasse olukorda, millesse Ta tõi muistse Iisraeli rahva. Ta ei toonud neid kõrbe mitte selleks, et neid vaevata, vaid selleks, et nad kannatusest välja viia, ja see on meie teksti mõte.
Kui Issand meelitab oma rahvast, viib Ta nad eemale vanast Egiptuse orjusest, juhib nad läbi Punase mere, paneb selle nende ja nende vana elu vahele ning siis kohtleb Ta neid täpselt nii, nagu ta kohtles oma rahvast kõrbes see tähendab Tema annab neile toitu, nemad elavad mannast, neil pole enam sõtkumiskünasid, mille nad Egiptusest kaasa tõid. Huvitav, mida nad nende sõtkumiskünadega tegid, nad kindlasti ei vajanud neid kunagi kõrbes, sest manna oli kukkudes nende jaoks valmis.
Järgmisena saab Issand oma rahva valvuriks, tulemüüriks nende ümber. Ta kaitseb neid öösel tulesambaga ja Ta on oma rahva ainus Teejuht ja Juht, kes pilve või tulega juhib neid nii öösel kui päeval. Temast saab oma rahva tervendaja, sest kõrbes, kui Iisrael oli pattu teinud ja tuline madu oli neid hammustanud, vaatasid nad vaskmao poole ja jäid elama. Issand oli oma rahva juht ja kaitsja, emorlaste kuningas Siihoni lõi Ta maha, „sest Tema halastus kestab igavesti; ja Oogi, Baasani kuninga; sest Tema halastus kestab igavesti.”
Kõrbes ei olnud Iisraelil midagi peale Jumala, kas nad tahtsid midagi muud? Nad ei tegelenud kaubandusega, neil polnud raudteid, neil ei olnud poode. Tõesti, kui Te saaksite igal hommikul välja minna ja leiba koguda ja kui Te liha tahtsite, oleks vutte igas koguses, et Te saaksite neist toituda, ja kui Te riided kunagi ei vananenud, ei paistetaks ka Te jalad, see oleks suurepärane elu, mida elada.
Issand toob Teid ja mind oma igavese ettehoolduse tiibade alla ja kui maailm näib meile kõrbena, kuid kui Jumal jätkab manna jagamist ja usul on vaid käed, millega seda koguda, ja rõõmus suu sellest toitumiseks, siis, kiidetud olgu Jumal, kõrbes on parem kui kusagil mujal! „Ma meelitan teda ja viin ta eraldatud paika, kus ta kõnnib usus; ja Ma elan tema juures ja kõnnin temaga; ja Mina olen tema Jumal ja tema on Minu oma igavesti.” See on lubaduse tähendus, seltskonna tingimus, mis ületab iga seltskonna.
- Nüüd neljandaks, meie tekstis on LOHUTUSE HÄÄL ÜLE KÕIGI LOHUTUSTE: „Ma räägin tema meele järgi.” Heebrea keeles on siin öeldud “ma räägin tema südamega” – kõnestiil, mida saab omaks võtta ainult Jumal, kes tegi südame, uurib südant ja katsub läbi inimlaste neerud.
Kui Issand jääb oma rahvaga täiesti omaette, siis millised lohutussõnad on Tal nendele! Mis sõnad on Tal siis, kui Ta kinnitab neile nende täielikku andeksandmist, kui nad näevad kõiki oma endise elu väärastunud patte, mis on igaveseks kustutatud ja kuulevad Issandat ütlemas: “Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse.”
Need on tõepoolest lohutavad sõnad, kui neid südamesse öeldakse, ja nii on nad ka siis, kui Issand mitte ainult ei ütle oma rahvale, et kõik kurjus on eemaldatud, vaid et kõik hea on nende oma – kui sellised sõnad kui need nendeni jõuavad, siis:„Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.“ – „ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.” — „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses;“ – „ Kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks.”
Need on lohutavad sõnad, kui Issand räägib meile meie igavesest turvalisusest: „Kes loodavad Issanda peale, on nagu Siioni mägi, mis ei kõigu,vaid püsib igavesti.” – ja kui palves kuulutab Ta ette meie tulevast hiilgust: „Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen.”
Mulle meeldib veelgi paremini see viimistlus: “Ma räägin tema südamega.” Ma kuulsin ühest mehest, kes suri palju aastaid tagasi, ja vana vaimulik, kes seisis tema voodi kõrval, teatas, mida mees ütles. Ta oli olnud suurepärane professor, aga ta oli muutunud usust taganejaks ja pöördus kõrvale, kuid ta oli lohutanud end universaalselt halastava Jumal, ja kui ta surivoodil lamas, ütles ta vaimulikule: “Härra, ma panin oma haavale plaastri, kuid ei jää kinni.” Ta pööras voodis ümber ja ütles: “See ei kleepu, see ei kleepu,” ja nii ta suri.
Ah, ja kui Jumal ei räägi evangeeliumile südamesse, siis see ei kinnitu, te ei saa sellega haava sulgeda. See tundub piisavalt ilus ja arvate, et see paraneb, kuid see on “kuningliku õukonna plaaster”, kuid kõigile see ei jää kinni. Aga kui Issand räägib tõtt südamesse ja südametunnistusse Püha Vaimu kaudu ja vaene värisev patune haarab sellest kinni kui oma kallist elust ja ütlevad: “See on minu oma, ma annan oma hinge selle eest, Kristus on surnud patuste eest, mina olen patune ja võtan Kristuse oma Päästjaks,” siis see plaaster kinnitub.
Milline halastus see on, kui Jumal seda teeb! Ma võin rääkida teie kõrvadega, aga ma ei saa rääkida teie südametega ja veelgi enam, isegi see õnnistatud Inspiratsiooniraamat võib ainult kõrvadele meeldida, ilma Jumala Vaimuta ei jõua see teie südameteni. Aga kui Issand ise tõe võtab, siis õnneks jõuab see teile koju!
Ma ütlen teile, kes olete rusutud ja meeleheitel, võite täna õhtul raudpuurist välja tulla, võite selsamal tunnil siseneda rõõmsasse rahusse ja vabadusse, kui Jumala Vaim aitab teil mõista vaid ühte – üksildast sõna – uuest lepingusõnast teie vaimule. Olge siis julgustatud, sest asjad mis on võimatud inimestega on võimalikud Jumalaga ja te võite siiski ohkamise asemel laulda ja hüüda oigamise asemel. Vaadake Jeesusele, kogu meie lootus peitub Temas. Päästku Ta teid, jah, Issand meelitagu teid isegi nüüd!
Ma kardan, et ma pole mõnega teist, vaestest haavatutest, piisavalt õrnalt rääkinud. Jutlustajal on väga raske leida selliseid sõnu, et need sobiksid kõigile Tema kuulajatele, ja võib-olla tuleb keegi pärast seda teenistust minu juurde ja ütleb: “Oh, sa ütlesid midagi, mis esitas mulle tõelise väljakutse!” ja tavaliselt, just inimesi, keda Sõna kõige rohkem proovile paneb, tahame me kõige rohkem lohutada. Mõnikord tuleb minu juurde kallis hing ja ütleb: “Oh, härra, ma kardan, et olen silmakirjatseja!” Vastan: “Mina pole kunagi kohanud silmakirjatsejat, kes oleks kartnud, et ta on silmakirjatseja.” See ei saa nii olla, sest silmakirjatsejad on üsna kindlad, et nad ei ole silmakirjatsejad ja kes on nii arglik ja värisev, et kardab, et ei võta asju neid asju, millest ma olen rääkinud, on just see inimene, keda me peame julgustama, et ta haaraks kinni igast armsast ja hinnalisest tõotusest, mis langeb Issanda Jeesuse Kristuse suust.
Tehku Jumal selle tõotuse tõeks kõigile siinviibijatele, kes Teda veel ei tunne: „Ma meelitan teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi.”” Aamen.
- H. SPURGEONI SELGITUS
HOOSEA 2:6-23
Salm 6. “Seepärast, vaata, ma tõkestan kibuvitstega tema tee ja ehitan temale müüri, et ta ei leiaks oma radu.” Jumal teeb patu valusaks. Ta teeb selle tee keeruliseks, Ta teeb kõik selleks, et patune ei saaks sellel joosta: “Ta ei leiaks oma radu.”
7. Ja ta ajab taga oma armukesi, aga ei saa neid kätte. Nad ei leia patusest naudingust sellist rahuldust nagu varem.
7. Ta otsib neid,aga ei leia. Siis ta ütleb:„Ma lähen ja pöördun tagasi oma esimese mehe juurde, sest mul oli siis parem kui nüüd.” Kas ma pöördun usust taganeja poole? Kas Jumal on Teie tee tõkestanud? Kas Teie südames on sosin, mis meenutab Teile paremaid päevi ja õnnelikumaid aegu? Oh, ärge lämmatage seda sosinat! Las see kõlada Teie vaimus, kui see on vaid õrn hääl, kuulake seda seni, kuni see muutub tugevamaks ja kõlab nagu Jumala hääl Teie hinges, see on Teie praeguseks ja igaveseks hüvanguks, kui Te seda teete.
- Aga ta ei tea, et mina andsin temale vilja, veini ja õli, ma andsin temale palju hõbedat ja kulda, millest nad tegid Baali. See on kurb patt, kui me võtame Jumala halastuse ja kasutame seda Tema vastu mässamiseks. Mõelge vaid – just need kingitused, mis JEHOOVA neile inimestele andis, tõid nad Baalile ohvriks ja on olemas mehi, kes on mugavates oludes ja kulutavad oma rikkust patu jaoks. Neil on tervist ja jõudu ja nad kasutavad neid oma kurjade kirgede teenimiseks. Just need kingitused, millega Jumal on neid rikastatud saavad raskused, mis uputavad nad üleastumise lõhes aina sügavamale.
Ah, see on kohutav! Jumal on sageli viinud inimesed vaesusesse, haigustesse, surma ukseni, selleks et nad saaksid oma patust võõrutatud. Ta nägi, et nad lähevad täis kätega põrgusse, ja Ta pidas paremaks, et nad läheksid taevasse tühjade kätega. Ta teadis, et kui neil oleks tervis, siis nad oleksid kuritarvitanud seda, nii et Ta painutas nad haigusvoodisse, et nad võiksid Tema poole pöörduda. Jumalal on tõsised abinõud lootusetute juhtumite jaoks ja teeb Ta kõik, mida halastus ja tarkus oskab soovitada, et takistada mehi olemast iseenda hävitajad.
9-11. Seepärast ma võtan tagasi oma vilja, kui selle aeg on käes, ja oma veini vastaval ajal; ma kisun ära oma villa ja lina, mis pidid katma tema alastust.. Nüüd ma paljastan tema häbeme ta armukeste silme ees ja ükski ei päästa teda minu käest. Ma lõpetan kõik ta rõõmu, tema pidustused, noorkuud ja hingamispäevad ja kõik ta pühad.
Nüüd ei ole enam rõõmu, vanad laulud on oma magususe kaotanud ja vanad mängud on kaotanud oma võlu.
12. Ja ma hävitan tema viina- ja viigipuud, mille kohta ta ütles: „Need on minu kingitused, mis mu armukesed mulle on andnud.” Mina teen need metsikuks ja metsloomad söövad neist. Nii et patu rõõmud muutuvad viletsusteks, nagu oleksid viinamarja istandused ühtäkki muutunud tihedateks metsadeks kus lõvid ja hundid võivad oma urud teha. Mõned inimesed saavad sellest aru vaimselt, võib-olla mõned, kes on olnud sunnitud seda mõistma tänu oma isiklikule kogemusele.
13. Ja ma karistan teda päevade pärast, mis kuulusid baalidele, kui ta suitsutas neile, ehtis ennast oma rõngaste ja ehetega ning läks järele oma armukestele, aga unustas minu, ütleb Issand.
On kohutav, kui Jumal tuleb inimestele nende patupäevadel külla – kui iga patuöö pärast tabab neid ahastuse öö – kui nad tunnevad iga patu pärast osaks saanud naudingu tõttu südametunnistuse vaeva, kuni nad on end ära väsitanud. “Ta läks järele oma armukestele, aga unustas minu,” ütleb Issand.” Seda ütles Tema, kes teda kunagi ei unustanud, kelle armastus oli tema vastu tõsine ja ustav, kui ta nõnda Tema juurest lahkus ja rüvetas iseennast ja teotas Tema püha nime. Nüüd lugege järgmist salmi ja olge üllatunud –
14. “Seepärast, vaata, meelitan ma teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi.”
Võiksite arvata, et Issand ütleb: “Seepärast, vaata, Ma hävitan ta.” Mitte midagi selline: “Ma meelitan ta enda poole, tõmban ta eemale kõigist tema ebajumalaarmastajatest ja räägin tema meele järgi.”
15. Sealt alates annan ma temale ta viinamäed ja lootuse ukseks Aakori oru; siis ta läheb sinna nagu oma nooruspäevil, nagu siis, kui ta tuli Egiptusemaalt.
„Ma kisun Iisraeli kõigist ta pattudest välja, annan talle tagasi puhtuse ja õnne, mis oli tema algusaegadel: ‘Ta läheb sinna nagu oma nooruspäevil, nagu siis, kui ta tuli Egiptusemaalt.” Olete kindlasti märganud, kui sageli Jumal räägib Egiptusest lahkumisest. Ta ütleb teises kohas: “Ma mäletan su noorpõlve kiindumust, su mõrsjapõlve armastust, kui sa käisid mu järel kõrbes, külvamata maal..” Siin tõotab Issand anda Iisraelile tagasi selle rõõmu, mis tal oli kui ta oli noor ja ta kihlus oma Jumalaga.
16. Sel päeval, ütleb Issand, sa hüüad mind: „Minu mees!” ega hüüa mind enam: „Minu Baal!” “Sa kutsud mind, mu mees, mu abikaasa” – see on armas nimi, “ja ei kutsu mind enam rohkem Baaliks”, see tähendab „mu isand, mu isand – abikaasa”, sest Issanda armastus ei ole sinu vastu jultunud, vaid Ta valitseb sind armsalt ja õrnalt. Oh, kui armas muutus see on, kui me enam ei värise Jumala ees orjalikus hirmus, aga armastame tTeda suure kiindumusega ja näeme Temas meie hinge meest, kelles on kogu meie rõõm!
17. Ma kõrvaldan tema suust baalide nimed ja enam ei meenutata neid nimepidi.
Sõna Baal oli rüvetatud, nad kasutasid seda teiste isandate kohta ja kui nad seda kasutasid JEHOOVA kohta kõlas see karmilt, nagu oleks temagi türanniseeriv isand.
18. Ja sel päeval teen ma nendega lepingu metsaloomade ja lindudega taevast ja maa roomavatest asjadest: Kõik on minuga lepingus, kui ma olen lepingus Jumalaga, pole midagi nii kõrget, et saaks tee mulle haiget, miski pole nii madal, et see võiks mind vigastada, pole midagi nii suurt, et see mind vaevaks, pole midagi nii vähe, et see mind piinaks.
18. Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti.
Oh, Jumala rahva turvalisus, kui nad võtavad Jumala suhtes sisse õige positsiooni!
19. Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast.
Milline hiilgav lubadus see on! On imeline, et meie eksinud, hoolimatud ja kurjad hinged peaks tagasi toodama halastuse pärast ja et Jumal peaks meist nii vaimustuses olema, et kuulutaks: “Ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks.”
- Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat.
Kolm korda öeldakse, et Ta kihlab meid iseendaga, nagu oleks Issand teadnud, et me vaevalt suudan seda uskuda.
21-22. Sel päeval ma vastan, ütleb Issand, mina vastan taevale ja see vastab maale; maa vastab viljale, veinile ja õlile ja need vastavad Jisreelile.
Et ei oleks näljahäda, mis katsuks Jumala rahvast, vastatakse nende palvetele rohkesti ja kõik nende vajadused peavad olema rahuldatud.
23. Ja mina külvan ta enesele sellel maal, halastan Lo-Ruhama peale ja ütlen Lo-Ammile: „Sina oled minu rahvas!” ja tema ütleb: „Minu Jumal!””
Oh, õnnistatud Pühakiri! Issand kirjutagu see kõigi meie südamesse! Aamen.
HÜMNID „MEIE OMA HÜMNIRAAMATUst” — 201, 476, 6
Autor: Charles Haddon Spurgeon / STRANGE WAYS OF LOVE (spurgeongems.org)
Võetud The Metropolitan Tabernacle Pulpit C. H. Spurgeoni kollektsioonist. Tehtud on ainult vajalikud muudatused, näiteks nagu õigekirjavigade parandamine, kirjavahemärkide kasutamine, jumaluse asesõnade suurtähtede kasutamine ja väheste arhailiste asesõnade minimaalne värskendamine. Sisu on lühendamata. Täiendavad piiblipõhised materjalid on saadaval aadressil www.spurgeongems.org.
Charles Haddon Spurgeon (1834-1892) oli kutsutud Londoni New Park Streeti kabeli pastoriks, kui ta oli vaid üheksateist. Sellest kirikust sai 6000-kohaline Metropolitan Tabernacle, mille pastor ta oli kuni oma surmani 58-aastaselt. Oma suhteliselt lühikese, kuid fenomenaalselt produktiivse teenistuse kaudu töötas Spurgeon pastorina, juhtis pastorikolledžit, juhtis piibli- ja traktaatide ühingut, organiseeris Stockwelli orbudekodu, andis välja igakuist ajakirja “Sword and Trowel,” toimetas iganädalast jutlust (nende hulgas, mida ta igal nädalal jutlustas) ja kirjutas mitmeid raamatuid, sealhulgas oma tuntud “Treasury of David.”
7.juulil 2021.a. tähistasime abikaasaga 20. pulma-aastapäeva. Igal aastal, kui see kuupäev läheneb, ärkan alati üles ja mõtlen: „Kuidas .....
Kui Saalomon tahtis oma poegi abielurikkumise eest hoiatada, rääkis ta järgmise loo: Sest oma koja aknast, aknaavast ma .....
Lugege Roomlastele 8:35-39 Ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis .....
Üks erivaldkondi, milles Wigglesworth tegutses, olid abieluprobleemid. Wigglesworth kasutas alati Jumala meetodeid, nii et lahendused olid püsivad ja .....
Open Doorsi toetatud külakool murrab eelarvamusi ja loob leppimist kohalikus Etioopia külas. Kool pakub nii tagakiusatavatele kui ka .....
Päev pärast seda, kui Elisabeth Ellioti teine abikaasa, kes oli Gordon-Conwelli teoloogilise seminari professor, suri, kolis Gordon-Conwelli seminari .....
Paulus pani kirjutusvahendi käest. Hõõrus meelekohti. Valu läks aina hullemaks. Unetud ööd andsid tunda. Lõputud kohtumised. Vestlused. Vaidlused. .....
Isa, ema ja nende poeg sõidavad autos. Isa küsib pojalt: “No räägi siis mis uudis see oli, millest .....
Jutlustatud Issanda päeva hommikul, 4. septembril 1881, C. H. Spurgeoni pooltMetropolitan Tabernacle'is, Newingtonis Ligimese armastuse arm ehk armastus, .....
“Ja Ješua kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma…” Matteuse 18:2 Keset oma askeldusi võta täna hetk, meenutamaks, .....