Kui näitlejal Audrey Hepburnil paluti avaldada oma ilu saladus, kirjutas ta järgmised read, mida loeti hiljem ka tema matustel:
“Et sul oleks kaunid huuled, kõnele ainult lahkeid sõnu.
Et sul oleks armastav pilk, näe inimestes nende ilu.
Et Sul oleks sale keha, jaga oma toitu näljastega.
Kaunite juuste jaoks luba oma lastel neid korra päevas silitada.
Ilusa rühi jaoks kõnni nii, nagu sa poleks kunagi üksi, sest need, keda armastad ja kes Sind armastavad, on alati koos sinuga.
Inimesed (palju rohkem kui asjad), vajavad korrastamist, hellitamist, äratamist, tahetud olemist ja päästmist: ära kellegi puhul alla anna.
Pea meeles, et kui vajad elus abikäsi, siis need on sinu mõlema õla küljes.
Kui saad vanaks, mõistad, miks sulle on antud kaks kätt – üks on enda aitamiseks ja teine, et aidata teisi.
Naise ilu ei seisne riietes, mida ta kannab, tema näolapis või selles, kuidas ta juukseid soengusse seab. Naise ilu on näha tema silmadest, sest see on uks avatud südamesse, tema armastuse allikasse.
Naise ilu ei seisne tema meigis, vaid tõeliselt kaunis naine on oma hinge peegel. See on õrnuses, milega ta jagab armastust ja kires, mida ta väljendab. Naise ilu kasvab aastatega üha suuremaks.”
/tõlkinud: Kaia-Liisa Reinut/