Beni, kellega olime abielus 49 aastat, suri eelmise aasta 13. juulil. Ta oli minu elu armastus. Hakkasime käima, kui tema oli 16 ja mina 19. Abiellusime kaks aastat hiljem. Igal juhul olen ma õnnelik inimene, lihtsalt sellepärast, et ta oli minu elus. Meil on kolm last, kellel on juba toredad abikaasad ja 11 lapselast. Filiplastele 4:8 käsib meil mõelda sellele, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, vooruslik ja kiidetav! Olen aastaid rääkinud inimestele, et kui mind täiskasvanueas tabab katsumus, siis pean vaid oma naise peale mõtlema, sest ta oli minu jaoks kõik. Ja see on tõsi. Sel perioodil õpetab Jumal mulle palju selle kohta, kuidas Ta kasutab leina tervendamiseks ja lohutamiseks, viies meid Iseendale lähemale.
Beni suri pärast pikka võitlust vähiga. Viimased 15 kuud olin ma iga päev tema kõrval. Vähk on haigus, mida ravitakse regulaarsete protseduuridega. Ja kuigi ta on nüüd igavesti koos Jeesusega, täiesti terve ja ei sure enam kunagi, kogeme meie, kes on jäänud elama, endiselt valu, segadust ja suurt kaotust.
Pole mõtet teeselda, et kõik on hästi, kui see ei ole nii. Seega oli mul vaja kogu hingest kinnitada end selles, kes Jumal on ja millised on Tema tõotused. Muidu veedaksin ülejäänud päevad sihitult ekseldes, saamata kunagi aru, milleks ma elan. Ja nüüd on saanud sellest, kes Tema on, minu elu alus.
Sel viimasel päeval kogunesid paljud sugulased tema voodi ümber, et palvetada ja Jumalat ülistada. See kestis mitu tundi järjest. Kui ta viimase hingetõmbe tegi, siis kiitsime Jumalat. Sest meil oli olnud eriline eesõigus juhtida inimene tema igavese tasu juurde. Nâhes seda kõike, inimese mõtlemine mingil määral muutub.
Lamasin tema kõrval voodis. Ja minu esimene impulss oli tõsta oma käed Issanda poole ja tänada Teda Tema headuse eest. Tema on see, kes andestab kõik meie ülekohtu ja teeb meid terveks kõigist meie haigustest. Me ei teeselnud, tahtes näida vaimsed. See oli siiras ohver. Ja selleks ohvriks olime meie ise.
Silmitsi paratamatusega
Võite öelda: “Aga ta ei saanud terveks!” Ja see on tõsi. Kuid minu kogemus ei muuda kunagi seda, kes Jumal on ega Tema antud lubadusi. Tema Sõna on üle kõige, mida olen kogenud. Samuti, hoolimata olukorrast, ei ole Tema kunagi eksinud.
Mõistsin selle ilu palju aastaid tagasi, kui mu isa suri. Mul oli siis palju küsimusi, kui läksin läbi valust, segadusest ja usuproovist. Siis mõistsin, et kui kogen seda hetke kogu selle valu ja segadusega, siis võin anda Jeesusele hindamatu kingituse. Igavikus ei ole valu. Ei ole segadust ega kahetsust ja Ta pühib ära kõik pisarad. See tähendab, et kui ma saan Teda keset seda salapära ülistada, siis saan ma pakkuda Talle midagi, mida ma ei saa taevas olles Talle kunagi anda.
See, et ma jään Tema kummardajaks igavesti, on samuti tõsi. Ma kummardan igavesti Jumala Talle ees ja kuulutan Tema majesteetlikkust. Kuid ainult selles elus on mul võimalus Teda kiita keset kannatusi.
Kujutage korraks ette, et minu kiitusohver on nagu viiruk. Olen pakkunud valu, segadust, kahetsust ja muud sarnast viirukina, et see lõhnastaks kõike, mida ma Talle toon.
Mulle need lõhnad ei meeldi. Kuid Temale pakutuna muutuvad need lõhnavaks ohvriks, südame ja meele pühendumuse väljenduseks. Kuna taevas me ei koge valu ega kaotust, siis annan Talle siin ja praegu kingituse, mis läheb mulle midagi maksma. Tõelistel ohvritel on hind.
Ma ei pea enam midagi tõestama, ma lihtsalt annan kõik Temale. Minu eesmärk ei ole olla tugev. Kuid ustav olemine tähendab selle usaldamist, kes Tema on ja selle, kelleks Tema mind lõi.
Valu, kaotus ja pettumus on selles elus vältimatud. Kui see nii ei oleks, siis poleks nendel salmidel mingit tähendust: “… neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud.” (Rm 8:28). Selline ilus lubadus aitab meil näha, et meie peakokk suudab võtta meie elu halvimad hetked ja muuta need retseptiks, millest saab meistriteos, mis ilmestab Tema headust.
Ja on selliseid käske nagu: “Rõõmustage alati. Palvetage lakkamatult. Tänage kõige eest!” (1. Tessalooniklastele 5:16-18). Nad täidavad oma eesmärki, tuletades meile meelde, et kuulume kuningriiki, mis erineb peaaegu kõigest, mida me enda ümber näeme ja kuuleme. Selles kuningriigis õpime, et elame surres, saame, andes ja meid ülendatakse alandudes. Seetõttu on käsk rõõmustada, palvetada ja tänada tähendusrikas, sest sageli leiame end olukorrast, kus terve mõistus käsib teha vastupidist.
On mõttetu eitada, et Kristuse järgijatel võib ette tulla probleeme. Selline eitamine lihtsalt ei vasta tõele. Meie osadus Temaga on suhete tee ja sellisena on see palju rohkem seotud protsessiga kui lõppeesmärgiga. Elamine seda eitades distantseerib mind sellest väga vajalikust teekonnast, mis toob mulle muutva kohtumise Jumalaga ja mu südame tervenemise, muutes homse päeva ihaldusväärseks.
Tõeline usk ei eita probleemi olemasolu. Selle asemel võtab see probleemilt ära selle mõju. Eluraskused ei tohiks meid ümber määratleda ega suunata. Kuid mis veelgi olulisem, ärge laske raskustel Jumalast või Tema Sõnast üle olla. Igaüks neist annab meile võimaluse kohtuda Tema ligioluga, leida armu ja uus eesmärk oma elus.
Ma saan tõeliselt paraneda, kui tunnistan ausalt oma valu ja kaotust. Ja iroonilisel kombel on valu tunnistamine sageli just see tee, mis viib meid meie suurima eduni. Valu õige käsitlemine avab otsetee edenemisse ja kasvu. Südamevalu ignoreerimine tähendab selle sügavale hinge matmist, mis lõpuks mõjutab meie isiksust. Ja see on alati halb mõte.
Meie isiksuse moonutamine, mis on põhjustatud ravimata valust, tuleb pinnale kõige ebasobivamal hetkel, väljudes meie kontrolli alt. Inimesed, kellest me hoolime, kannatavad enamasti nende tagajärgede all, mida põhjustab meie soovimatus selliste probleemidega tegeleda. Nagu sageli öeldakse, “haavatud inimesed teevad teistele haiget”.
Minu hinge paljastamine
Sellise ohvri pakkumine Jumalale ei leevenda automaatselt valu. Kuid minu kogemuse järgi saab siit alguse hinge tervenemine, kuna Tema vägi tõmbub murdumise, kriisi ja tragöödia poole.
Otsustasin ka asjadega mitte kiirustada. On ju olemas selline kiusatus teha oma elu liigselt keeruliseks erinevate tegevustega, mis uputavad meie teadlikkuse Jumala puudutuse vajalikkusest. Kui meie eesmärk on valu tuimestada, siis lepime tavaliselt kõigega, mis ainult annaks meile parema enesetunde. Kuid kui meie eesmärk on saada terveks valu juurteni, siis muutub meie aeg Issandaga sihipärasemaks. Mulle avaldas muljet, et Issand tegi mu elu lihtsaks, et saaksin sellel teel kõndida, ilma et oleksin vajanud kiireid lahendusi.
Ma ei tule Tema juurde religioosseid palveid palvetama. Ja ma ei palveta selleks, et teha kastikesse “linnuke” või tunda end paremini enda vaimsuse mõttes. Ma teen seda selleks, et kohata Tema armastust oma südame puutumatutes kohtades. Minu palved peavad olema tõelised; ausus kutsub otseselt esile paranemise.
Ja olgem ausad: ma ei süüdista Teda. Minu palved on tavaliselt umbes sellised: „Isa, ma tean, et Sa ei saa valetada. Ja ma tean, et Sa ei saa mind reeta. Kuid mulle tundub, et Sa vedasid mind alt. Ma tean, et mu arusaam on vale ja palun anna mulle andeks. Kuid ma vajan Sind hädasti, et tervendada mu süda ja taastada minu arusaam Sinust kui heast Isast.”
Ja see pole kaheminutiline palve enne tööleminekut. Lõppude lõpuks kulub aega, piisavalt pikaks kohtumiseks Temaga, et tervendada ja taastada meie südame kõige katkisemad nurgad. Selline lähenemine ei ole kiire lahendus, kuid seda järjepidevalt praktiseerides muutub elu terveks ja terviklikuks.
Sellistel aegadel hoian ma alati Pühakirja enda ees. Ma ei saa endale lubada, et mõtlen asjaoludele ega isegi iseendale mõistetega, mis ei ole Temast. Pühakirjast eemale ekslemine on sama, mis Kristuse meelest eemaldumine. Selline pettekujutelm võib minna palju maksma.
Sündmused, mida elasin läbi koos Jumalaga, hõlmasid süvenemist igasse psalmi, kus on kirjeldatud kibedust ja kaotust. Ma loen seni, kuni miski kõnetab mu südant, kas Temast või minust, minu valu, olukorra või loodetavasti kõige selle kohta üheaegselt.
Tema Sõnasse sukeldumine mängib minu hinge tervendamisel tohutut rolli. Ilmselgelt ei anna minu tervenemine mulle mu naist tagasi. See ei muuda valitsevaid kaotuse ja pettumust valmistavaid asjaolusid. Kuid astel eemaldatakse. Ja kuigi see võib tunduda uskumatu, võimaldab tervenemine mul siiralt rõõmustada ja olla tänulik hetke eest, milles ma olen, teades, et Ta pöörab tõesti kõik heaks. See tuleb sügava alandlikkuse hetkest, mis tuleneb teadmisest, et Ta kasutab kõike, mida ma Talle annan, oma auks ja minu jõuks.
Lein lootusega
Usklikud väldivad sageli leina, õigustades seda usuga. Osaliselt tean ma selle põhjust, sest paljud inimesed on paadunud südamega ja uskmatud. Sellistel valuperioodidel süüdistavad nad sageli Jumalat või inimesi enda ümber. Ja me sageli sallime nende käitumist, sest arvame, et inimesed peavad oma tundeid kannatustes väljendama. Ja kuigi ma ei taha neid süüdistada ega hukka mõista, ütlen sellegipoolest, et Jumala või teiste inimeste süüdistamine on täiesti kasutu ja hoolimatu.
Õigustatult kogetud lein võimaldab meil leida vajalikku lohutust.
See on eneseidentifitseerimise säilitamine. Selline lein viib mind Püha Vaimu ja Trööstija juurde. See, kuidas ma leinan, määrab selle, kuhu ma oma teekonnal jõuan. Mõningaid Tema ligiolu tunnuseid ja ilminguid võib leida ainult “surma varju orust” (Ps 22:4).
„Õndsad on need, kes leinavad, sest neile antakse tröösti” (Matteuse 5:4). Püha Vaimu lohutus toob täieliku tervenemise. Seda protsessi ei saa kiirendada, küll aga aeglustada. Olen avastanud, et kõige raskematel hetkedel ei vaja ma tegelikult mitte vastuseid, vaid ligiolu. Vaim annab meile rahu, mis toob mõistmist – eeldusel, et me loobume õigusest mõista.
Kuid vastused pole valed; lihtsalt Jumal ei pea mulle midagi seletama. Otsin alati tervet mõistust ja mõistmist, kuid minu selgitusnõudmised ei tohi olla trotsi põhjustajaks. Minu kuulekus ei tohiks sõltuda minu mõistmisest, muidu selgub, et hoopis mina loon Jumala enda näo ja sarnasuse järgi.
Siiski on olemas ka teist tüüpi leina. Me näeme seda Markuse 16. peatükis, kus Maarja Magdaleena ütleb jüngritele, et ta nägi Jeesust ja Ta on elus! Pühakiri ütleb: „ja too läks ja kuulutas neile, kes olid tulnud koos temaga, kui nad leinasid ja nutsid. Ja nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud.” (Mk 16:10-11). Siis said kaks jüngrit, kes kohtusid teel Emmause poole võõraga, kiiresti aru, et see võõras oli Jeesus. Kui nad teistele head sõnumit rääkisid, ütleb Piibel, et „nad ei uskunud neidki.” (s 13).
Siis ilmus Jeesus teistele ja noomis “nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid Teda näinud pärast Tema ülesäratamist.” (s 14). Mulle tundus huvitav, et Ta nõudis neilt teiste kogemuste usaldamist. Nende soov mitte olla naiivne-kergeusklik teiste inimeste võimalike fantaasiate suhtes ei saanud olla neile Jumala silmis vabanduseks. Tõde toob alati endaga kaasa Jumala ligiolu. Kuid nad ei tunnistanud Tema kohalolekut, kui jutustati ülestõusmise lugu.
Lein võib mind viia Tema juurde lohutust ja tervendamist otsima, või see võib viia südame paadumusse ja uskmatusse. Ma pean uskmatust suureks patuks, sest see on meie olemuse eitamine, mis täidab meie usu. Sellepärast on depressioon sisuliselt uskmatus. Kuid õigesti kogetud lein juhatab meid Tema juurde. See on erakordselt ilus osa elust, kuna see lõpeb Isa kätevahel.
See, mida me neil hetkedel teeme, mõjutab meie kogu ülejäänud elu ja isegi pärast seda. Ma ei ütle seda selleks, et niigi raskele perioodile pinget lisada. Ütlen seda selleks, et lisada teemasse kainust, et me ei kasutaks oma valu ettekäändeks, et elada hooletult või ebatervislikult enesele keskenduda.
Kui meie eesmärk kaob silmist ja Tema tõotused unustatakse, siis kahjustab see kindlasti meie südant, meelt ja käitumist. Selle tulemusena kalduvad mõned hoolimatusse ellu, samas kui teised kohandavad oma teoloogiat sagedamini vastavalt oma kogemustele või selle puudumisele. Kogemus ei saa alistada piibellikku ilmutust Jumala kohta.
Kujutage ette, et sõidate autoga ristteele. Saate sõita ainult ühel kahest suunast. See on leina tee. Me kas sõidame tervenemise ja tröösti suunas või südame paadumuse ja uskmatuse suunas. Mis määrab meie suuna?
Need, kes leinavad lootusega, kuuletuvad lõpuks alati Isale ja Püha Vaimu tegevusele, Trööstija Ise tervendab neid. Siin on võtmesalm: „Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust.” (1. Tessalooniklastele 4:13, autor kursiiv).
Leinal ilma lootuseta pole loogilist lõppu. Sel juhul ei saa te sellega nõustuda. Lein koos lootusega viib meid alati ellu, Jumala ja Tema tahte suuremale väljendusele meie jaoks. Teisisõnu, lein ja kurbus ei ole lõpp. See on koridor, mis viib meid ühest ruumist teise.
Me hävitame lootuse, kui toidame oma südant mõttega, et Jumal pole midagi teinud või ei tee. Võtke teadmiseks selle, mida Jumal praegu teie heaks teeb ja toitke sellega oma hinge. Selline lähenemine on väga võimas.
Saladuse vastuvõtmine
Harva võib meie usku Jumalasse näha sellest, mida me mõistame. Meie usku tõestab ja kinnitab kõige sagedamini meie reaktsioon sellele, mis on saladuses peidus. See on üks enim tähelepanuta jäetud usuvaldkondi – hoida saladust. Meie imeline Isa ei tee kunagi oma tööd meie kallal soovist meile kätte maksta või meid alandada. Ta muretseb meie pärast, et määrata kindlaks meie võime elada ja kanda Tema ligiolu au.
Saladused on meie kõigi jaoks katsumuse oluline osa, kuid see ei ole aktsepteerimise või ärapõlgamise test. Pigem on see katsumus, mis mõõdab, kui palju meid saab usaldada. Minu valmisolek Teda salajasega usaldada määrab sageli mõistmise taseme, millega Tema saab mind usaldada.
Inimesed küsivad minult sageli, miks midagi juhtus või ei juhtunud. Minu vastus on üsna lihtne: Tema ei tööta minu jaoks. See olen mina, kes töötan Tema heaks. Ta ei pea mulle midagi seletama.
Kõik, mida ma pean teadma, on see, mida Ta minult järgmisena ootab. Minu jaoks on selline mõistatuse aktsepteerimine ilus.
Imedega täidetud elu ei ole lihtsalt tavaline kristlik elu; see on uskliku püha kohustus. See põhineb eeskujul, mille Jeesus meile oma maises teenimistöös ja Suure Misjonikäsu kaudu meile edasi andis. Selles andis Ta oma jüngritele ülesandeks õpetada oma jüngritele kõike, mida nad Temalt olid kuulnud. See protsess kestab siiani. Ta õpetas oma jüngritele paljusid asju, sealhulgas voli teha imesid. Mind paneb imestama, et paljud arvavad endiselt, et on okei järgida Jeesust ja mitte teha seda, mida Tema ütles. Tema käsk haigeid ravida ja surnuid üles äratada ei olnud lihtsalt soovitus.
Jeesus tegi terveks kõik, kes Tema juurde tulid, ja Ta tegi terveks kõik, kelle juurde Isa Ta suunas. Me ei tohiks loota millelegi vähemale.
Kuna mul on elus erinev kogemus, siis võib mul tekkida kiusatus langetada Pühakirja standardeid, et need vastaksid mu kogemustele, või ma võin tunda end süüdi ja häbi, et ei suutnud näha lubatud läbimurret. Ükski variant pole tervislik.
Minu suurim privileeg sel perioodil on see, et võin aktsepteerida seda vastuolu, saladust, kui suurt aaret. Selles etapis on minu usaldus Isa vastu mõõtmatult täidetud. Just sellistel aegadel hakkame mõistma, miks meie usk on Tema jaoks nii oluline.
Isegi kui imet sellistes olukordades ei juhtu, aitavad need meil ikkagi mõista ja kogeda armastava Isa embust.
Postitas Bill Johnson / charismamag.com
Allikas: https://ieshua.org/bill-dzhonson-smert-moej-zheny-i-istselyayushhaya-sila-skorbi.htm
Pärast abikaasa surma oli mul raske kirikusse tagasi minna. Kui ma pühakojas istusin, siis mu õlad igatsesid selle .....
Eddie Rickenbacker, Esimese maailmasõja hävitaja-äss, tahtis kord alla anda ja surra, kuid ütles hiljem surma kohta järgmist: "Ma .....
Kasvasin üles keskkonnas, kus vaimsetele asjadele polnud kohta. See ei olnud tingimata sihilik, justkui teadsin ma piisavalt, et .....
On tähelepanuväärne, et heebrea keelsed sõnad seda tüüpi kannatuste kohta on kõik ainsuses: äng, lein ja ohkamine. Mitu .....
"Siis Saamuel läks Raamasse ja Saul läks koju Sauli Gibeasse. Ja Saamuel ei näinud enam Sauli kuni oma surmani, .....
Sageli on peamine põhjus, miks jumalakartlikke inimesi kutsutakse kannatama, tunnistus, mida nad võivad anda oma armastuse siiruse kohta .....
See on tuttav stseen. Kaks perekonda, mõned üliõpilased ja vanem paar on elutoa diivanitel istumas. Ma küsin: "Kas .....
Pastor John, siin on raskemeelne meilisõnum, mille saime hiljuti ühelt naiselt, kes eelistab, et tema nime veebis ei .....
Nautisin tavalist rõõmsat novembri päeva, kuni kuulsin esimesi jõululaule ja tundsin, kuidas mu leina raskus realiseerus. Pühad on .....
Esimese raseduse ajal olime väga õnnelikud teades, et saame kaksikud. Minu unistused isadusest äkitselt kahekordistusid, kuna kujutasin ette, .....
"Kui veel keegi tsiteerib mulle Roomlastele 8:28, siis ma virutan talle rusikaga näkku!" Ma oleksin omale küpsise peaaegu .....
[Parem on] surmapäev kui sünnipäev.Ma mõistan, et see on järsk viis artikli alustamiseks, kuid nii alustab Jutlustaja Koguja .....