Pärast abikaasa surma oli mul raske kirikusse tagasi minna. Kui ma pühakojas istusin, siis mu õlad igatsesid selle järele, et tema käsi toetuks õrnalt minu selja taga olevale pingile. Kuigi ma istusin endiselt oma nelja lapsega rivis, siis ei saanud ma eitada Robi puudumist meie kõrval. Ja ülistuslaulud Jumala usaldamisest läbi kannatuste või taeva igatsuse? Ma ei suutnud neid sõnu oma hammaste vahelt välja suruda. Need tõed rääkisid otseselt minu haavatavusest ja sügavast ning intiimsest valust. Enamasti ma lihtsalt seisin ja nutsin. Olles sügavas ja ägedas leinas mõjusid pühapäeva hommikud mulle kurnavalt.
Ma olen aus. Kui pandeemiapiirangud viisid kiriku jumalateenistused veebikeskkonda, siis hingasin kergendatult. Enam ei pidanud ma üksi lapsevanemana rabelema, et oma lapsed pühapäeva hommikuteks ette valmistada. Pärast jumalateenistusi ei olnud enam kohmetut, heatahtlikku vestlust, kus ma ei teadnud, mida öelda. Enam ei nutnud ma ülistuslaulude ajal ja ei nuuksunud läbi palvete. Võisin kurvastada ja kummardada oma kodu privaatsuses – üksi, kuid samas mitte üksi, sest teadsin, et ka mu kirikunaabrid vaatavad koosolekut oma diivanilt.
Seega võite üllatuda, et kui füüsilise jumalateenistusega taas alustati, siis registreerisin oma pere kohe jumalateenistustele. Kuigi veebiteenistus oli pakkunud mu murtud südamele vajalikku hingamist, siis ihkasin taas füüsiliselt kirikusse kuuluda. Abikaasa kaotamine ei olnud ainult emotsionaalne, vaid ka füüsiline kaotus. Ma vajasin jälle kehasid. Mul oli vaja teisi hääli, mis muusika viisi edasi kannaksid siis, kui minu vankuv hääl seda enam ei suutnud. Kui mu lein muutus, siis teadsin, et vajan taas füüsilist ülistust.
Ma ei unusta kunagi seda, kuidas me esimesel pühapäeval, pärast 18-kuulist eemalolekut, saabusime jumalateenistusele. Riigi soovitusi järgides istusid meie pühamus inimesed maskides – kolm-neli korda suuremas ruumis – vaid 50 inimest. Me olime võtnud endale kohustuse mitte kallistada ega suruda kätt, et väljendada headust meie seas kõige haavatavamatele; ja tol ajal ei lauldud.
Võib-olla kohtusime kummaliste kokkulepete alusel; kuid leinava inimesena ei ole ma end kunagi varem teenistusel nii teretulnuna tundnud. Esimest korda saabusime kõik nagu sõjast räsitute ja haavatutena – väsinud tervishoiutöötajad ja kiusatud õpetajad, murelikud väikeettevõtete omanikud ja pensionärid. Maskides ja teineteisest kuue jala kaugusel oli kogu teesklus kadunud. Olime end kokku võtnud, sest teadsime, et vajame jälle kehasid. Meil oli jälle vaja Kristuse ihu. See meeleheide kõlas minus sügavalt. Teadsin selle puudumise üksindust ja igatsust füüsilise kuulumise järele. Ihud minu kõrval pinkides kinnitasid seda; nemadki teadsid seda.
Sellest on möödas peaaegu aasta, kui meie pere naasis füüsilise jumalateenistuse juurde. Tunnistan, et mul on mõnel pühapäeva hommikul kiusatus mugavalt oma voodist otseülekannet vaadata. Seal on olemas see kerge isoleeritus, mis mind endiselt köidab eriti siis, kui leina lained minust üle murravad.
Kuid siis meenuvad mulle ihud – sõbralikud küünarnukid, rahustavad silmad, mis mu pisaraid täis silmadega kohtuvad, tõuklevad lapsed, kes kogunevad õhinal oma “istumiskohtadele” kuue jala kaugusele siis, kui ma lastele sõnumit jagan. Pärast selle keha kaotamist, keda ma kõige rohkem armastasin, tean nüüd paremini kehade väärtust. Niisiis, ma ronin voodist välja. Ma äratan oma lapsed üles; me lähme kirikusse. Kui Avila Teresa ütles: „Kristusel ei ole praegu teist ihu peale sinu oma”, siis tean, et isiklikult kirikusse ilmudes kohtun kindlasti selle kehaga, keda ma kõige rohkem vajan. Kui ma pingile lipsan, siis on ka Jeesus seal.
Autor: Clarissa Moll / Why I’m Going Back to Church After My Husband Died (thegospelcoalition.org)
Oma puhkuse viimasel päeval kummardus Rob Moll oma naist Clarissat suudlema, enne kui suundus Mount Rainieri rahvusparki matkama. .....
Kasvasin üles keskkonnas, kus vaimsetele asjadele polnud kohta. See ei olnud tingimata sihilik, justkui teadsin ma piisavalt, et .....
"Siis Saamuel läks Raamasse ja Saul läks koju Sauli Gibeasse. Ja Saamuel ei näinud enam Sauli kuni oma surmani, .....
Seisin kahe naise ees, üks ilusti ümmargune 35. rasedusnädalal; teine kuulas tähelepanelikult tema lugu. Vaid mõni päev varem .....
Sageli on peamine põhjus, miks jumalakartlikke inimesi kutsutakse kannatama, tunnistus, mida nad võivad anda oma armastuse siiruse kohta .....
See on tuttav stseen. Kaks perekonda, mõned üliõpilased ja vanem paar on elutoa diivanitel istumas. Ma küsin: "Kas .....
Parakalew – 'Üks hüüdis teisele kutsudes teda enda poole; metafooriliselt lohutama" παρακαλεω (Matteuse 5:4). Kuningriigi tõde Mäejutluses peitub .....
Beni, kellega olime abielus 49 aastat, suri eelmise aasta 13. juulil. Ta oli minu elu armastus. Hakkasime käima, .....