Enne pastori kritiseerimist esitage endale need kolm küsimust

Kui olin 20-aastane, vahetus juhtkond koguduses, kus olin lapsepõlvest saadik käinud ja peagi muutus kirikuteenistuse nägemus. Sel ajal käisin teises riigi otsas Piibli- ja teoloogiakursusel. Minu kogemus juhina andis mulle põhjuse pidada ennast lõpmatult pädevaks ja jagasin uuele teenistuse pastorile heldelt oma tarkust kirjalikult.

Mul on siiani selle kirja pärast häbi.

Pastor ei vastanud mulle, kuid küllap ta ei unusta seda kirja kunagi. Mul ei olnud kunagi võimalust temaga suhteid luua ja tundub, et ta hoidis pärast seda kirja minust tahtlikult distantsi. Ma ei süüdista teda.

Kakskümmend aastat on möödunud ja nüüdseks olen ka ise sarnaseid kirju saanud. COVID-19 kriisi ajal sain rohkem märkusi, kui kogu ülejäänud teenistuse ajal. Ja ma sain aru, et iga saadud kiri on minu jaoks võimaluseks kasvada tarkuses ja alandlikkuses. Iga selline sõnum kulutab aga sind emotsionaalselt ja vaimselt.

Kõik see ajendas mind seda kohatut kirja analüüsima, pakkudes välja teistsuguse sündmuste käigu. Paulus ütleb Timoteosele, et vanematele „peaks kahekordselt tasuma” (1. Timoteosele 5:17, tänapäevane tõlge). Kuidas siis austada oma juhte, kui arvame, et nad väärivad märkust?

Siin on kolm küsimust, mida peaksin endale enne kirja saatmist esitama.

1. Kui lähedased on teie suhted?

Ma peaaegu ei tundnud seda pastorit. Kas oli mõistlik, temaga esimesest korda sisuliselt suheldes, alustada tema kritiseerimisest ?

Mõnikord tulid minu jutluste järel minu juurde koguduseliikmed, kellega ma polnud tuttav ja nad rääkisid vaid sellest, kuidas ma saaksin oma keelekomistusi parandada. Pastorina asetas see mind ebamugavasse olukorda. Hea meelega võtaksin kriitika vastu, kuid esiteks tahaksin neid inimesi tunda.

Teie, nagu ka teie pastor, olete osa kohalikust Kristuse Ihust ja Jumal soovib, et teil oleks võimalikult lähedased suhted – mida on suurtes kogudustes ilmselt palju raskem saavutada. Terve suhe ei saa eksisteerida ilma usalduseta. Kriitika, mis ei põhine suhetel, muudab nende suhete loomise raskeks. Te ei ole lihtsalt tema koguduse külastaja, vaid olete ka Jumala missiooni partner ja teie esmaseks prioriteediks pole mitte koguduse tulemuste suurendamine, vaid suhete silumine.

Mida vähem te oma pastorit tunnete, seda vähem peaksite teda kritiseerima. Enne kritiseerimist soovitaksin teil oma pastorit tundma õppida: julgustage teda ja küsige, kuidas saaksite tema eest palvetada.

Konsultant Henry Cloud ütleb, et tervislikus suhtes peaks ühe kriitilise märkuse eest saama vähemalt viis tähtsat julgustust. Enne kriitilise sõnumi saatmist astuge samm tagasi ja küsige endalt: “Kas ma andsin pastorile viis korda kõrge hinnangu?” Tema Facebooki postituse laikimine, või kunagi kiirustatult öeldud “hea jutlus” ei loe. Suure tõenäosusega ta isegi ei mäleta seda. Mõelge, kuidas inimesed on üritanud teid rõõmustada, ja kujutage ette, kuidas saaksite oma pastorit sel moel rõõmustada.

Andke talle teada, et olete tema poolt. Teenige Kristuse ihu. Investeerige Jumala missiooni oma koguduses. Kui olete kriitiline, siis põhinegu see suhtel, kus teie pastor teab, et olete tema poolt.

2. Kui tõsine probleem on?

See küsimus nõuab suurt sisekaemust. Kirjutasin oma kirja, sest arvasin siiralt, et probleem on tõsine. Aja möödudes sain aru, et asjad pole nii sünged, kui arvasin.

Kontrollige ennast. Kas olete häiritud uuest teenistusest või teie pastorist, kes jutlustab T-särgis, või tema vaatest Pühakirja lõigule, kontrollige, kas selle teenistuse alustamise taga on veel mõni hea põhjus, juhuslik riietus või teatud seisukoht Pühakirja. Alustage eeldusega, et Tema laagris võib olla ka teisi mõjukaid juhte. Tõenäoliselt pole probleem nii tõsine, kui arvate.

Ärge pidage seda ohuks, mida on vaja arutada oma kodugrupi või kirikus olevate sõpradega. See on klatš, mis viib ainult lahutuseni.

Kas proovite tõestada, et olete tark?

Oh! Ma ise vajasin seda küsimust 20-aastaselt. Ja siis ma ei oleks sellega nõustunud, kuid kahtlemata oli osa sellest kirja kirjutamise ajendist soov tõestada oma teoloogilist innukust uuele pastorile. Lootsin, et tema austus minu vastu kasvab.

Milline mõttetus!

Kriitika ei veena kunagi pastorit, et te olete keegi, keda usaldada. Ühed kõige ohtlikumad inimesed koguduses on need, kelle teoloogilised teadmised ületavad nende iseloomu muutumise. Ma tegeleksin pigem tuhande teoloogiliselt lihtsameelsega, kes peegeldavad Kristuse südant, kui ühe üleoleva teoloogiageeniusega.

3. Austus ja tugi

Olla läänelik tänapäevases ühiskonnas tähendab suhtuda kahtlustavalt autoriteeti ja olla nördinud nende peale, kes kannavad talaari. Uue Testamendi uskliku kuvand on aga teenijad-liidrid ja nende juhtimise all olevad usklikud, kes austavad oma juhte ja teineteist. „Vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!” (Roomlastele 12:10).

Minu sõnu ei tohiks moonutada selleks, et kaitsta pastoreid, kes kasutavad oma võimu enda huvides või oma hoolealuste survestamiseks. Iga juht saab kasutada kriitikat kasvamiseks, olenemata selle allikast või kavatsusest. Minu kohustus on iga märkust aktsepteerida ja sellest kasvada.

Kuid see ei võta vastutust kriitikult. 1. Tessalooniklastele 5:11 manitseb Paulus: “Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te 
seda teetegi!”

Heebrealastele mõeldud kirjas öeldakse midagi sarnast: “Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele.… julgustagem üksteist …” (Heebrealastele 10: 24-25).

Meie peal peab olema julgustuse pitser (1. Timoteosele 5: 1), nii nagu kogudusevanemad jäljendavad Kristust (Heebrealastele 13:7).

Ma palvetan, et teed, mida mööda ma teisi juhin – ja mida ma ka ise käin – iseloomustaks julgustamine, mitte kriitika. Seda tehes saan tugevdada inimesi enda ümber ja austada kõige julgustuste allikat: Jeesust Kristust.

John Beesoni / thegospelcoalition.org

Allikas: https://ieshua.org/zadajte-sebe-eti-tri-voprosa-prezhde-chem-kritikovat-svoego-pastora.htm