Habemega usklik hämmastunud habeme vihjakatest kristlastest

Mitu aastat tagasi olin tööintervjuul ühe pastori juures, et leida tööd kristliku kooli direktorina. Intervjuu lõpus pakkus pastor mulle seda töökohta ja ütles, et loodab väga, et võtan selle vastu.

“On ainult üks asi veel,” lisas ta üsna kõhklevalt. “Kui otsustate selle töö vastu võtta, siis pean ma paluma Teil habe maha ajada.” Pastor kinnitas mulle kiiresti, et tal endal pole midagi isiklikku habemete vastu. Lihtsalt mõned vanemad mõnest fundamentalistlikust kirikust olid oma lapsed kooli kirja pannud. Need vanemad tahtsid oma lastele häid eeskujusid ja habemes näoga kristliku kooli direktor ei vastanud nende hea eeskuju definitsioonile.

Kinnitasin pastorile, et kui ma otsustan selle ametikoha vastu võtta kui Jumala tahte, siis aktsepteerin habeme ajamist kui vajalikku nõuet Jumala tahte täitmiseks.

Nagu selgus, ei võtnud ma seda tööd vastu. Põhjustel, miks ma sellest keeldusin, ei olnud raseerimisega mingit pistmist. Kuid see juhtum koos sellega, et paljud kristlikud seminarid keelavad õpilastel habet kanda, tekitasid minus huvi kristlastest misopogonide – habemevihkajate – teema vastu (“Misopogon” ehk habemevihkaja on Rooma keisri Julianuse satiiriline essee filosoofidest).

Mind on alati hämmastanud nende inimeste silmatorkav ebajärjekindlus, kes sõna otseses mõttes kummardavad habemega meest ja ütlevad siis, et on vale (või vähemalt mitte nii tore), kui selle mehe järgijal on habe. Amišitelt, vana liini mennoniitidelt ja ortodokssetelt juutidelt eeldatakse habeme olemasolu– Jumala antud tunnust, mis nähtavalt mehi naistest eraldab. Seevastu mõnede kristlike ringkondade meestelt eeldatakse, et nad muudavad oma näo karvavabaks ja siledaks nagu naistel. Kellel on õigus? Teie, lugeja, võisite mu peenete vihjete põhjal arvata, millise seisukoha ma selles raevukas vaidluses võtan.

Mehe habeme olulisuse paremaks mõistmiseks peaksime minema tagasi inimese algusesse, mil Jumal lõi Aadama ja Eeva. „Ta lõi nad meheks ja naiseks,” ütleb Pühakiri (1Ms 1:27). Sugude eristamine on põhimõte, mida järgitakse kogu Piiblis. Üks füüsilisi tunnuseid, mis mehi naistest eristab, on mehe habe. Üks pilk habemega näole annab kohe teada, et vaatame meest, mitte naist.

Pühapäevakooli ja juturaamatu illustratsioonidel on peaaegu alati kujutatud täishabemega Vana Testamendi patriarhe ja prohveteid. Kummalisel kombel kujutavad need samad kunstnikud Aadamat sageli ilma habemeta. Kuigi ma ei suuda kuidagi tõestada, et Aadamal oli habe, on mul raske uskuda, et Aadam ajas habet Eedeni aias. Ma ei kujuta ette, kuidas Aadam kõndis igal hommikul oja äärde, pani vahtu näole ja ajas habet oma peegelduse järgi vees. Isegi kui ma kujutan ette, et ta kasutas rannakarbist või tulekivist nuga, tundub idee Aadamast Eedeni aias habet ajamas liiga ebaloomulik selleks, et olla reaalne.

Tõsiasi, et raseerimine on ebaloomulik, on ehk kõige tugevam argument selle vastu. Mäletan, et lugesin 1960. aastate keskel ajakirjast “Playboy” intervjuud biitnikpoeedi Allen Ginsbergiga. (Ma ei olnud tol ajal muidugi usklik. Pealegi ostsin ajakirja “peamiselt lugude ja artiklite pärast”, nagu kõik teised). Intervjuus küsiti Ginsbergilt, miks tal habe on. Tema vastus oli, et ta ei istutanud seda sinna; see lihtsalt kasvas.

Tõsi, Allen Ginsberg ei ole kristlastele (või messiaanlikele juutidele) hea eeskuju, kuid tema jutul on mõte. Jumal istutas habeme mehe näole; ei peaks olema vajalik selle olemasolu kaitsta. Sarnase argumendi esitas ka telekriitik David Friedman mõni aasta tagasi artiklis, milles väljendati “ebaloomulikesse kiududesse ja tegudesse uppumise õilsust, samal ajal kui habe on täiesti üdini ja vaieldamatult loomulik.” (Friedman 318).

Juutidest ja kristlastest kirjanikud on selle teemaga maadeldes ka looduse poole pöördunud. Talmud juhib tähelepanu sellele, et habe on üks füüsilistest omadustest, mis eristab meest naisest. Selle eemaldamine on looduse solvamine[Abrabanel Lev 19:27 (Encyclopedia Judaica, 358)]. Habe on “mehe näo ehe” (BM 84a) ja ilma habemeta meest võrreldakse eunuhhiga [Jev. 80b; Shabb.152a (Encyclopedia Judaica, 358)]. Mõned keskaegsed juudi kommentaatorid pidasid raseeritud näoga meest võrdväärseks naiserõivas mehega, mis on 5. Moosese 22:5 järgi jäledus (The Universal Jewish Encyclopedia, 123).

Kristlaste seas kirjutas Alexandria Clement ilmselt rohkem habemeajamise kurjuse vastu kui kõik teised varakristlikud kirjanikud kokku. Nagu juudid, nimetas Clement habet mehe “loomulikuks kaunistuseks” ja ütles, et selle eemaldamine “ei ole kunagi lubatud” (“Kiriku isad” 218). “Habeme karvad on nummerdatud,” hoiatab Clement oma lugejaid. “Ilu otsimine karvutuses on puhas naiselikkus, kui seda teevad mehed” (“Kiriku isad”215).

„Jumal kavandas, et naine oleks siledanahaline ja tunneks uhkust oma loomulike kiharate, ainsate karvade üle, mis tal on, nagu hobune laka üle,” kirjutab Clement. “Aga meest Ta ehtis nagu lõvi, habemega…” (Kirikuisad, 214).

Clement viitab ka Psalmile 133:2 – „See on nagu kallis õli pea peal, mis nõrgub alla habemesse, Aaroni habemesse.” “Sõna korrates,” arutleb Clement, “laulab ta habeme õilsusest…” (Kiriku isad, 247).

Teised varakristlikud kirjutised on samuti raseerimise vastu. Jerome kirjutas habeme eemaldamise vastu (The Jewish Encyclopedia 612). “Apostlikud põhiseadused” (i.3) nõudsid, et meestel peab olema habe (The Jewish Encyclopedia 612).  398. aastal keelas Kartaago neljas kirikukogu vaimulikel habeme eemaldamise (The Jewish Encyclopedia 614). See ei toonud suurt kasu, kui üritati sundida ilmikuid järgima habemeajamiskeeldu, kuid pärast seda eeldati mitmeid sajandeid Binghami raamatu “Antiquities of the Christian Church” [I.ii.15,16] kohaselt, et vaimulikel on habemed. (Juudi entsüklopeedia 614).

Sajandite möödudes muutus habemeajamine kristlaste seas üha vastuvõetavamaks, kuni lõpuks, umbes 1000. aastaks, olid ristiusumaailma mehed suures osas puhtaks raseeritud (Krumholz 6). Väärib märkimist, et seda ajalooperioodi nimetatakse nüüd “pimedaks keskajaks.”

Pimedast keskajast saadik on vaid üksikud hääled kõrbes nutnud habeme kadumise pärast. 1528.a. juhtis Tindale tähelepanu sellele, et raseerimine on „laenatud paganate käest” ja kuulutas, et „raseeritud rahvas on Kristuse oma toast välja ajanud” (Oxford English Dictionary XV, 194f).

1838. aastal kurtis inglise luuletaja Southey habemeajamise köidiku üle, kui kirjutas: „Oh, inimkonna haletsusväärne seisund! Üks värv sünnib orjusesse välismaal ja üks sugu raseerimisse kodus!” [Doctor cliii (OED XV, 195)].

1859. aastal kirjutas teine inglane James Ward brošüüri “Defence of the Beard”, milles loeti üles kaheksateist põhjust, miks mees pidi “habeme kasvatama, välja arvatud juhul, kui ta oli ükskõikne Looja solvamise ja hea maitse suhtes” (“Encyclopedia of Religion and ethics” 442). Aasta hiljem ilmus pikem teos pealkirjaga “Shaving a breach of the Sabbath and a hindrance to the spread of the Gospel” (“Habemeajamine on šabati rikkumine ja takistuseks evangeeliumi levitamisele.”) Selles raamatus kaitses autor habet põhjendusega, et see oli “jumalikult loodud rinnakaitse”. “Kui see oleks mõnes muus positsioonis,” arutles kirjanik, “võiks selle kasulikkuses ja eesmärgis kahelda” (Encyclopedia of Religion and Ethics 442).

Korintose pühadele kirjutades ei saa jätta imestamata, mida apostel Paulus oleks kirjutanud, kui ta oleks tegelenud habemete ja raseerimisega, mitte peakatete ja juustega. “Kas loodus ise ei õpeta teile,” võis ta arutleda, “et kui inimesel on raseeritud nägu, siis on see talle häbiks?”

Habeme vihkajad võivad siinkohal vastu vaielda, öeldes: „Ka naised, kes raseerivad oma jalgu ja kaenlaaluseid, on ebaloomulikud. Kas Te tahate, et Teie naistel oleksid karvased jalad ja kaenlaalused?” See on õiglane küsimus ja väärib vastust: ei, ma ei taha seda.

Siiski on vahe selles, kas mehed raseerivad oma nägu või naised raseerivad oma jalgu. Naine, kes raseerib küll ebaloomulikult oma ihu, ei hägusta sugude erinevust. Nagu Clemet märkis: “Jumal planeeris, et naine oleks siledanahaline”, nii et raseerimine ainult lisab temale naiselikkust. Kui mees aga ajab habet, siis eemaldab ta oma mehelikkusest ühe ilmsema märgi.

Habeme olemasolul või puudumisel võib olla ka väga reaalne psühholoogiline mõju meestele. Hiljutine uuring näitab, et habe põhjustab meestes „enesetunnetusliku mehelikkuse suurenemise.” (Bozzi 20).

Varasematel aegadel tundsid mehed habeme teisi psühholoogilisi eeliseid. Vanade egiptlaste jaoks oli habe kuninglikkuse sümboliks (Friedman 319). Kreeka filosoofide seas esindas see tarkust (Friedman 319). Muidugi ei ole habeme olemasolu tõend tarkusest, nagu märkis kavalalt juudi luuletaja Solomon del Medigo: “Kui mehi hinnatakse targaks nende habeme ja ümbermõõdu järgi, siis kitsed oleksid kõige targemad loomad maa peal.” (Juudi entsüklopeedia 613).

Paljudest eelistest hoolimata, mida habe pakub, on sellel läbi ajaloo olnud vaenlasi. Tatarlased pidasid pärslaste vastu sõda, kuna pärslased keeldusid habet ajamast. Inglismaa normannide vallutamise ajal olid inglased sunnitud valima habemeajamise ja pagenduse vahel. Mõned valisid habeme säilitamiseks pagenduse. Hiljem hakati Inglismaal meeste habemeid maksustama vastavalt habeme vanusele ja sotsiaalsele staatusele (Encyclopedia of Religion and Ethics 442f).

Peeter Suur kehtestas ka Venemaal maksu, et heidutada habemete kasvatamist. Neid, kes keeldusid seda täitmast, karistati sellega, et neil aeti habe maha nüri žiletiga või kitkuti pintsettidega välja ning teatakse, et „Peeter ajas osa habemeid ise rõõmsal meelel maha” (Krumholz 8). Venemaa Nikolai I, nagu ka teised ajaloo valitsejad, käskisid juutidel habemed maha ajada (Encyclopedia Judaica 358).

Ameeriklased on samuti kannatanud oma habemete pärast tagakiusu. 1830. aastal mõisteti Joseph Palmer Massachusettsist üheks aastaks vangistusse, sest ta seisis vastu kaaskodanike katsetele teda raseerida (World of Knowledge 197).

Kahjuks ei piirdu habeme vihkajad minevikuga. Mõned habemetega mehed Ameerikas on olnud sunnitud oma töö kaotama või tööandjad kohtusse andma. 1990. aastal pidid Atlanta tuletõrjujad võitlema habemete säilitamise nimel (“Atlanta Firefighters” 12). Samal aastal pöördus Marylandi ülikoolis 1983. aastal töö kaotanud politseinik kohtusse, ta ennistati tööle ja talle määrati tagasi töötasu (“Black Wins Right” 6).

Isegi moslemeid, kes kannavad habemeid muhamedi jäljendades ja vannuvad “prohveti habeme juures”, on nende kaasmaalased taga kiusanud. 1987. aastal, kui Süüria väed Beirutisse sisenesid, anti habemetega moslemitele käsk habemed maha ajada. Kuigi enamik järgis käsku, siis keeldusid mõned, näiteks üks mees, kes ütles ajakirjanikele: „Ma ei allu sureliku korraldustele ega lükka tagasi prohveti juhiseid” (Dickey ja Issa 47).

Ja Ameerikas on endiselt mõned Piiblisse uskuvad kristlased, kes tahaksid, et kõik usklikud oma habemed ära raseeriks, hoolimata Piibli käsust 3. Mo 19:27, mis keelab habeme servade raseerimise. Muidugi, kui seda salmi neile habet vihkavatele kristlastele näidatakse, osutavad nad tavaliselt kiiresti sellele, et nad „ei allu seadusele” ja on seega tänapäeva kristliku teoloogia kohaselt sellest käsust vabastatud. Huvitav on see, et paljud kristlased jätavad nii kergesti kõrvale 3. Moosese 19 käsud, kuid kasutavad 3. Mo 18 homoseksuaalse käitumise hukkamõistmiseks.

Tõsi, kristlased ei ole „seaduse all” – päästmist ei teenita Vana Testamendi seaduste järgimisega. Kuid kas see on põhjus selleks, et nõuda, et kristlike koolide õpilased ja direktorid eiraksid Vana Testamendi seadusi, et tõestada oma kristlikku pühendumust? Sundida Messia jüngreid 3. Mo 19:27 eirama ei ole mõttekam kui sundida neid eirama 3. Mo 19:28 ja end tätoveerima.

On irooniline, kui paljud ristiusumaailma kangelased ei oleks oma habeme tõttu sobilikud õppima paljudes tänapäeva kristlikes koolides – Charles Finney, kindral William Booth, D.L. Moody, Vana Testamendi patriarhid ja prohvetid ning loomulikult Messias ise.

Kui mulle kunagi veel pakutakse tööd, mis nõuab habeme eemaldamist, siis tean, mida ma sellisele pakkumisele vastan: “Ei, aitäh.”

Allikad:

“Atlanta tuletõrjujad võitlevad habeme hoidmise nimel.” Jet 77 (26. veebruar 1990): 12.

“Must võidab Wordis habeme kandmise õiguse.” Jet 78 (23. juuli 1990): 6.

Bozzi, Vincent. “Macho mees habeme taga.” Psühholoogia täna 21. (mai 1987) :20.

Dickey, C. ja Issa, S. “Lahing Beiruti pärast: napp raseerimine”. Newsweek 109:7 (16. märts 1987): 47.

Encyclopedia Judaica, Vol. 4. Jeruusalemm: Keter Publ. Maja OÜ, 1971.

Encyclopdia of Religion and Ethics, Vol. II. Ed. James Hastings. New York: Charles Scribneri pojad.

The Fathers of the Church, Vol. 23. Trans. Simon P. Wood. Washington, DC: Catholic University of America Press, 1954.

Friedman, David. “Hirsute see on.” Gentleman’s Quarterly 58 (märts 1988): 318–21.

The Jewish Encyclopedia, Vol. II. Ed. Isidore Singer. New York ja London: Funk ja Wagnalls, 1903.

Krumholz, Phillip L. Raseerimise ja raseerijate ajalugu. Bartonville, IL: Ad Libs Publ., 1987.

Oxford English Dictionary, Vol. II ja XV. 2. väljaanne. Oxford: Clarendon Press, 1989.

The Universal Jewish Encyclopedia, Vol. 2. Toim. Isaac Landman. New York: KTAV Publ. Maja, 1969.

Allikas: Bewhiskered Believer Bewildered by Beard Hating Brethren (petahtikvah.com)