“Ma olen aru saanud, et osa minu maisest kutsumusest on lihtsalt olla lootuse inimene.”
Meie auto kihutas ühes Lähis-Ida väikelinnas mööda pinnaseteed alla, olime seitsmekesi viiekohalises sedaanis. Hämar kuuvalgus valgustas väikeseid kinnistuid kaitsvaid kokkuklopsitud siniseid ja oranže väravaid.
Linn asus”arengumaa” põhjaservas. Kuid vahelduvad terrorirünnakud ja lonkav majandus muudavad sõna „laostatud” kasutamise kohati sobivamaks. Kui kohalikud kohtavad meie autot juhtinud läänest emigranti, muutub nende üllatus sageli küsimuseks.
“Miks sa siin oled?” nad küsivad. “Seda riiki ei saa kunagi korda.”
Murtud Lootus
Seda riiki ei saa kunagi korda. Te ei pea elama hävitatud maal, et kogeda sarnast lootusetust – laastavat tunnet, et mõnda Teie elu aspekti ei saa kunagi parandada.
Paljude jaoks on igapäevane murtus muutnud meie noorusaegse uhkustamise, et “Jumala jaoks pole miski võimatu” väsinud “miski ei muutu kunagi´ks “. Te ei pruugi seda valjusti välja öelda, kuid olete harjunud eeldama, et Jumal ei vasta palvetele, veel vähem “käristab taeva lõhki ja tuleb alla” (Jesaja 64:1) ning teadmine, et purunemine domineerib Teie elu pealkirjades kuni surmakuulutuseni seab end sisse.
See võib olla katkine riik, kus terroristide pommid lõhkavad iga süsteemse arengu katse. Või purunenud abielu, kus usaldamatus on helluse kodust välja ajanud. Või katkine teenistus, kus sõna näib maanduvat ainult lindude rajale. Või äkki lihtsalt murtud hing, kus pimedus on kustutanud viimasedki valguskillud.
Sellise murtuse rusudes näib täiesti õigustatuna see, kui näeme oma elu lootusetuna. Võiksime oma lootusetust isegi nimetada realismiks.
Pagendatud meeleheide
Pühakirjas on omajagu selliseid “realiste” – küünilisi tegelasi, kes juhtisid elu läbi meeleheite võrgustiku. Piiblis on oma Saarad, kes naeravad Jumala tõotuse üle (1. Moosese 18:12), Eelijad, kellel on silmad, et näha ainult Jumala vaenlasi (1. Kuningate 19:14), ja Toomaseid, kes lähevad surma (Johannese 11:16).
Kuid tegelikult on Jumala rahvas lootuse rahvas. Nad on sellised, kes astuvad silmitsi meie maailma põhilise murtusega, vaatlevad seda pealaest jalatallani ja astuvad siiski selle vastu poksiringi.
Aabraham vaatab oma viljatut naist ja “kui lootus näis lootusetu, siiski uskus ta, et ta saab paljude rahvaste isaks” (Rm 4:18).
Rutt pöörab oma pilgu surnud abikaasalt uuele maale ja ütleb Noomile: „Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi” (Rutt 1:16).
Habakuk näeb, kuidas Babüloonia hordid tulevad tema rahvast hävitama, ja siiski laulab ta: „Ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas.” (Habakuk 3:18).
Miika vajub kokku oma patu raskuse all ja kiitleb ometi: „Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.” (Miika 7:8).
Igaüks neist pühadest teadis, mida tähendab seista olles kaelani murdunud. Nad tundsid pinget Jumala lubaduste ja näiliselt lootusetu olukorra vahel. Ja ometi otsustasid nad ikkagi loota, et Jumal võib anda “surnutele elu ja [kutsuda] olevaks seda, mida ei ole olemas” (Rm 4:17). Usu abil peletasid nad meeleheite, kui nad püüdsid „ loodetava tõelisust, nähtamatute asjade tõendust.” (Heebrealastele 11:1).
Teisisõnu, nad olid inimesed, kes nägid tegelikkust sellisena, nagu see tegelikult on.
Reaalsuse süda
Iga lugu näitab meile, et kui tervitame lootusetust ja küünilisust “reaalsusena”, siis ei ole me piisavalt realistlikud.
Kui koorite pealiskihte, et jõuda reaalsuse keskmesse, siis Te ei leia eest katkise musta augu; leiate „lootuse Jumala” (Rm 15:13). Leiate Jumala, kes annab viljatutele naistele lapsi (1. Moosese 21:1–2), Jumala, kes võtab vastu noori lesknaisi (Rutt 2:20), Jumala, kes täidab pettunud prohvetid rõõmuga (Habakuk 3:18), Jumal, kes seisab oma patuse rahva eest (Miika 7:9). Ja kui otsite edasi, siis leiate Jumala, kes sisenes Jeesuse Kristuse lootusetuse vangikongi ja purustas kolm päeva hiljem ukse.
See maailm ei ole Shakespeare’i tragöödia, kus saatus kasutab oma halastamatut vikatit ja jätab, eesriide sulgemise hetkel, lava surnukehasid täis. Ei, see maailm on rohkem nagu komöödia – mitte sellepärast, et see oleks niivõrd täis naeru, vaid sellepärast, et see on teel õnneliku lõpu poole: abielu ja piisavalt toitu, et igavikku minna.
Kristlik lootus ei ole seega selline, mis paneb tegelikkuse eessilmad kinni. See on selline, kes vaatab äsja pitseeritud hauda ja ütleb: “See lugu ei ole veel lõppenud.”
Lootuse rahvas
Muidugi ei taga reaalsuse keskmes olev lootus, et kõik meie murtud kohad paranevad kiiresti – või isegi üldse selles elus. Teie riigi arendamiseks võib kuluda aastakümneid või see võib veelgi laguneda. Teie abielu sulamiseks võib kuluda aastaid või külmus võib end sügavamalt sisse seada. Teie teenistus võib järk-järgult kasvada või närbuda ja surra. Teie hing võib märkamatu kraadi võrra heledamaks muutuda või pimedus võib jääda lõpuni.
Kuid reaalsuse keskmes olev lootus garanteerib midagi: muutused ei ole mitte ainult võimalikud, vaid ka kindlasti tulemas. Jeesuse tühi haud on kindel, kõigutamatu tunnistaja sellest, et kõik meie murtus on hävitatud. Kui lootuse Jumal juhib maailma, ülestõusnud Kristus Tema paremal käel ja nende vägev Vaim elab Teie sees, siis ei saa ükski purunemine püsida igavesti. Ühel päeval täitub meie lootus Poja tulekul ja igaviku koidikul ning Ta ütleb viimase sõna, mis ajab kogu murtuse maalt välja. Ei ole enam killustunud riike, ei ole jäiseid abielusid, ei varjusurmas teenistusi ega depressioonis pühasid.
Ja kui me oma ususõrmedega sirutame selle lootuse poole, siis elame meie tänases murtuses teisiti. Me ajame selja sirgu, tõstame oma lõua üles, surume õlad sirgu ja jääme „kindlaks, kõigutamatuks ning ikka innukaks Issanda töös,” (1. Korintlastele 15:58) – isegi selle maailma kõige lootusetumates oludes. Meie vaikimisi vastus murtusele ei ole, et “miski ei muutu kunagi”, vaid selle asemel on, et “Jumala jaoks pole midagi võimatut”.
Me võime endiselt olla kurb rahvas – koormatud, murtud ja pekstud –, kuid me ei tohi olla küüniline rahvas. Me oleme lootuse rahvas.
Autor Scott Hubbard / Begin to Hope Again | Desiring God
Scott Hubbard on ajakirja Desiring God toimetaja, All Peoples Church pastor ja Bethlehemi kolledži ja seminari lõpetanud. Tema ja ta naine Bethany elavad koos oma kahe pojaga Minneapolises.