Ootasin Saudi Araabias Riyadis King Saudi ülikooli üliõpilaskeskuses. Mõtisklesin oma ümbruse üle, kui massiivse saali kõrgetest katuseakendest paistis särav Lähis-Ida päike. Peale mõne Lõuna-Aasia töölise, kes koristasid laudu ja põrandaid, oli saal tühi ja vaikne; ainsad helid kostsid metallist laudade ja toolide kaugest kajast poleeritud valgel marmorpõrandal. Töölised tegid oma tööd hästi; ma oleksin võinud sellelt põrandalt süüa.
Kummalisel kombel istusin toiduväljakul Kentucky Fried Chickeni ja Pizza Huti lettide vahel. Seejärel lõppesid pärastlõunased Dhuhri palved ning saali voolasid sajad üliõpilased ja õppejõud, kes olid kõik ühtemoodi riietatud voolavatesse valgetesse dishdashadesse ja punaruudulistesse peakatetesse, mida nimetatakse ghutrateks. Paistsin ülikonnas silma nagu vares luigeparve keskel. Tundsin end üksikuna, kohatuna ja kasutuna. Siis aga liugles üks õpilane mu laua juurde ja küsis viisakalt, kas ta võib maha istuda. Ta hoidis kandikut, millel oli pitsaviil.
“Muidugi!” Ma vastasin. Vahetasime paar minutit tervitusi ja siis ma küsisin temalt, miks ta inglise keel nii hea on.
Ta kummardus ettepoole ja ütles vandenõulikult sosinal: “Ma vaatan kõiki Ameerika filme.” Ta naeratas.
Ah, mõtlesin endamisi, mässaja. Ma naeratasin vastu.
“Ma vaatasin ühte filmi, mille kohta tahaksin teilt küsida,” ütles ta.
“Muidugi – milline?”
„Seda nimetati “Kristuse kannatuseks.” Millest see jutt oli?”
Ja seal see oli – minu võimalus evangeliseerimiseks. Jumal oli läinud minu ees.
Jumal meie ees
Mulle meenub ütlus, mida üks vanem misjonär mulle misjonipõllul oldud ajast rääkis. Kõigi oma teenimisaastate jooksul ei olnud ta kunagi kuhugi läinud ja avastanud, et jõudis sinna enne Püha Vaimu.
Mitte selleks, et leppida ilmselgega, vaid ta rääkis Jumala kõikjalviibimisest keel-põses. Võib-olla tajus ta, et olin unustanud selle lihtsa, kuid imelise tõe, tõe, mille võivad unustada paljud põllutöölised: Jumal on meiega ja käib meie ees, isegi enne, kui me sinna jõuame.
Selle tõe mõistmiseks ei pea te misjoniväljale minema. Me kõik teame seda kogemust. Jutlus on justkui just teie jaoks. Või äkki, just siis, kui võtate oma julguse kokku, et naabrile evangeeliumist rääkida, ütleb ta teile, et on viimasel ajal mõelnud vaimsetele asjadele.
Me kõik peame lootma Jumala ligiolule, eriti kohtades, kus evangeeliumile eriti vastu pannakse, maailma „evangeeliumikõrbetes”. Kuid me võime kergesti unustada Jumala ligiolu misjoniväljal. Sellepärast ütleb Jeesus meile oma suures misjonikäsus mitte ainult minna, mitte ainult teha jüngriteks ja mitte ainult õpetada neile kõike, mida ta õpetas, vaid ka seda, et ta on alati meiega, “ajastu lõpuni” (Matteuse evangeelium). 28:19–20).
‘Ma olen sinuga’
Võib-olla kipume pidama Jumala kohalolutõotust enesestmõistetavaks. Kuid selline lubadus on teiste usunditega võrreldes hinnaline ja haruldane.
Piibli esimeses raamatus lubab Jumal oma kohalolekut, kui ta ütleb Iisakile: „Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga” (1. Moosese 26:3). Hiljem esitas Mooses kindlad ja pragmaatilised vastuväited Jumala absurdsele ideele, et ta pidi naasma Egiptusesse ja astuma vastu vaaraole. Ometi muutis Jumala suur lubadus: „Ma olen sinuga” (2. Moosese 3:12). Mõne aja pärast pidasid Mooses ja rahvas seda „katastroofiliseks sõnaks”, kui Jumal ähvardas oma kohaloleku ära viia (2. Moosese 33:3–4).
Kuningas Taavet esitab Psalmis 139:7 retoorilise küsimuse: „Kuhu ma lähen sinu Vaimu eest? Või kuhu ma põgenen su ligiolu eest?” Taavet teadis, et Jumal on kõikjal ajas ja ruumis. Ja siis meenuvad Jesaja 8. peatüki suured lubadused, mida on tsiteeritud Matteuse 1:23: “Vaata, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja ning nad panevad talle nimeks Immaanuel” (mis tähendab: Jumal meiega).”
Niisiis, millised on väljal olijatele mõned koduõppetunnid Jumala lubatud kõikjalolemisest? Mõelge kolmele omadusele, mida see tõde meis kasvatab: alandlikkust, kannatlikku visadust ja julgust.
1. ALANDLIKKUS
Esiteks on Jumala ligiolu pakkumine üleskutse alandlikkusele, mis tapab enesega toimetuleku. Iseseisvus on Püha Vaimu kustutaja. Meie jõupingutused, oskused või meetodid misjonitööl ei too lõpuks evangeeliumi inimesteni. Muidugi kasutab Jumal jõupingutusi, oskusi ja meetodeid, kuid kui me neid vahendeid taga otsime, nagu oleks need eesmärgid, muutuvad need kergesti ebajumalat kummardavaks asenduseks alandlikule sõltuvusele Jumalast.
Üks enesekindluse lakmuspaber on palve puudumine. Kontrollige ennast selles. Neil, kes pole täiskohaga põllul käinud, võib olla raske ette kujutada, et misjonäril tuleks palvega vaeva näha – kuid uskuge mind, olles silmitsi kultuuridevahelise eluga kaasnevate raskuste tsunamiga, võib palve kergesti kõrvale jääda.
Ärge jätke oma palveelu tähelepanuta. „Palvetage lakkamatult,” ütleb Paulus 1. Tessalooniklastele 5:17. Elage olles pidevalt teadlikult Jeesuse kohalolekust, mis toob endaga kaasa tõelise temale toetumise, mis tapab enesega toimetuleku.
2. KANNATLIK VISADUS
Teiseks, kui te ei näe edusamme ega vilja, olge kannatlik ja visa. Kannatlikkus on osa Vaimu viljast ja meie lootuse jaoks ülioluline, kui me ei näe töös edu (Galaatlastele 5:22–23).
Misjonärid on oma olemuselt tegijad; juba ainult põllule minek nõuab chutzpah’d (äärmist enesekindlus või jultumust), mis on hea. Kuid selline impulss võib kergesti muutuda sooviks tulemusi saavutada. Kui uhkuse lakmuspaber on palve puudumine, siis kannatamatu südame lakmuspaber on õhutus, mis loob inimlikke tulemusi, selle asemel et oodata Jumala ajastust. Inimeste poolt toodetud tulemused on tänapäevaste missioonide jaoks nuhtluseks. Soov kiirete tulemuste ja mõju järele (ja ausalt öeldes soov oma tööd õigustada) võib üle trumbata kannatliku käte-adra töö, mida Jeesus kutsub meid tegema (Luuka 9:62). Meie parim meetod on metoodiline, ustav ja pikaajaline töö. Peame elama JMA ajavööndis: Jumala Metoodilises Ajas.
Meie meeskond töötas Araabia poolsaarel seitse aastat, saades vähe vilja. Kuid järgmised seitse aastat olid ühed viljakamad, mis mul teenistuses on olnud. Mõnikord võtab see lihtsalt aega. (Pean siiski lisama, et kannatlikkus ei ole sama, mis lodevus. Üleskutse kannatlikkuse sihikindlusele ei ole üleskutse tegevusetusele.)
Me ei läinud Araabia poolsaarele kogudusi rajama või kirikuid reformima, kuid nägime palju vaeva, et luua üliõpilaste sõpruskondi ja nägime vajadust tervete kirikute järele ja otsustasime keskenduda kiriku taaselustamisele. Tulemuseks oli kirikutaimede ja kirikureformi väljavalamine. Nüüd, tagantjärele, näeme, et selle tulemusel valminud üliõpilastöö vajas neid kirikuid, et need noored vastu võtaksid, kes hiljem usule tulid. See oli meie jaoks Jumala ajastus.
3. JULGUS
Lõpuks jääge julgelt ootama. Jumala ligiolu tõotus annab meile kindlustunnet ja julgust tema poole astuda.
Me loeme Apostlite teod 18:9–11,
Issand ütles ühel ööl Paulusele nägemuses: “Ära karda, vaid räägi edasi ja ära ole vait, sest ma olen sinuga ja keegi ei ründa sind, et sulle kahju teha, sest mul on paljud siin linnas, kes on minu inimesed.” Ja ta viibis aasta ja kuus kuud ning õpetas nende keskel Jumala sõna. Pärast seda, kui Paulust Korintoses halvasti koheldi, oli tal põhjust alla anda, kuid Jumal lubas oma kohalolekut ja kutsus Paulust üles mitte kartma. Ka meie peame olema valmis rääkima evangeeliumi tõde, uskudes, et Jumalal on palju rohkem neid, kes on tema rahvas.
Kui eneseküllasuse lakmuspaber on palve puudumine ja kannatamatuse lakmuspaber on lihalik õhutus, siis on hirmu lakmuspaber vaikimine võimaluse ees. Piibli uljus ei tähenda karjumist ega tüütamist. Julgus tähendab oma hirmude kõrvale jätmist ja sõna vastu võtmist.
Valmis rääkima
Istusin oma Maasai sõbra majas Ngongi väikelinnas Keenias. Mu sõbra nimi oli Kishoyian. Ühel õhtul, kui ta läks asju ajama ja mu rahule jättis, koputas keegi uksele. “Hodi? Kishoyian?” ütles isik teisel pool. “Karibu,” vastasin (“Tere tulemast”) ja avasin ukse. Kishoyiani sõber, kes reisis läbi linna, vajas öömaja. Üllatunud, et valge mees oli ukse avanud, vaatas ta kõrvalmaja poole, arvates, et on vales kohas.
“Kishoyian pole siin, aga ta tuleb varsti tagasi,” ütlesin.
Olin Aafrikas olnud piisavalt kaua, et teadsin, et see on tavaline. Ja ma teadsin drilli. Hiljem toodi madrats ja rulliti see betoonpõrandale. Pärast hommikusööki järgmisel hommikul oli sõber läinud.
Istusime koos diivanil. Pärast seda, kui olin talle chai pakkunud, seisin otsuse ees. Võiksime lihtsalt vestelda või vaadata Keenia uudiseid Kishoyiani väikesest televiisorist või küsida küsimusi, et teada saada, kas ta on usklik.
Lõpuks küsisin: “Kas sa oled Jeesuse järgija?”
“Ei,” ütles ta mulle, kuid lisas siis, et viimasel ajal tundis ta, et peaks saama Jeesuse järgijaks.
„Kas tõesti? Mul oleks hea meel sind selles aidata,” ütlesin ma olles sellest jumalikust kohtumisest vaimustuses.
Ma juhtisin ta läbi evangeeliumi. Veendusin, et ta mõistab. Tundus, et ta tõesti uskus. Me palvetasime koos. Siis jõudis Kishoyian koju ja leidis meid diivanilt rääkimas. See sõber ütles Kishoyianile, et ta on nüüd kristlane. Kishoyian võttis tal kätest kinni, vaatas talle säravate silmadega otsa ja ütles: “Oh, mu sõber, ma olen seda päeva nii palju aastaid igatsenud.”
Järgmisel päeval rääkis Kishoyian mulle minu hämmastuseks, et hoolimata Kishoyiani parimatest pingutustest elas mees aastaid evangeeliumile südamega kaasa. Kishoyian oli meelt heitmas, et see mees kunagi usuni jõuab.
Muidugi oli privileeg näha seda meest Jeesusesse uskumas, kuid mind hämmastas ka see, kuidas Jumal oli enne mind läinud, valmistades teed ja pannes mind õigete sõnadega täpselt õigesse kohta. Sel hetkel ei olnud minuga midagi pistmist. Jumal oli minu ees käinud ja mul oli vaja ainult olla valmis Jeesuse tõtt rääkima.
Mack Stilesi artikkel / https://www.desiringgod.org/articles/we-never-arrive-before-god
Pastor, Kurdistan, Iraak.
Mack Stiles (@mackstiles) oli varem Erbili rahvusvahelise kiriku vanempastor. Ta on raamatu “Evangelism: Kuidas kogu kirik räägib Jeesusest” autor.
Toimetaja märkus: "Rasked, kuid ilusad doktriinid" on pikaajaline sari, mis juhib lugejate tähelepanu nende teoloogiliste tõdede hiilgusele ja .....
Ruslan Andreitšenko koos abikaasa Svetlanaga, on teinud misjonitööd Mongoolias alates 1994. aastast. Vanemad, kelle kõik viis last on .....
Kristlased, messiaanlikud juudid ja misjonärid seisavad silmitsi juudi radikaalide kasvava vaenulikkusega Iisraelis. Hiljuti üritasid Lehava organisatsiooni ja organisatsiooni .....
Ma ei kahetse midagi. Kui mul oleks olnud võimalus, oleksin paljusid asju oma elus teisiti teinud. Ma kuulaks .....
Pärast kuut niisket suve Birmas (tänapäeva Myanmaris), kus temperatuur ületas +37 kraadi, polnud Adoniram Judson (1788–1850) näinud ühtegi .....
21. veebruaril 2018 läks 99-aastaselt üks kuulsamaid evangeelseid jutlustajaid Billy Graham koju Isa juurde. Ta on olnud paljude .....
Harvardi ülikool on esimene kõrgharidusasutus Ameerika Ühendriikides. See kasvas välja “uuest kolledžist”, mille rajamise poolt hääletas Massachusettsi lahe .....
Ukraina sõja tõttu lahkusid osad usklikud, osad aga jäid. Koguduste sees jagunesid inimesed kahte rühma. Ja need, kes .....
See lugu juhtus Londonis kui tolleaegne kuulus misjonär Roland Hill (1744 - 1833) valmistus jõulude ajal jutlustama. Kogu .....
Meie Issand Jeesus ütles meile väga pühalike sõnadega: „Tõesti, tõesti, Ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse .....
Pärast peaaegu 35 aastat misjonipõllul töötamist mõtiskles Adoniram Judson, mis sundis Uus-Inglismaa kirikuid teda ja tema naist Anni .....
Misjonär suri arvates, et tema missioon oli ebaõnnestunud. Kuid 80 aastat hiljem avastati seal, kus ta kunagi kaugel .....