Jan Karski on maailma sadade õiglaste rahvaste seas ainulaadne tänu oma erakordsetele pingutustele tuua päevavalgele tõde Hitleri kampaania kohta juutide vastu Lääne-Euroopas ja USA-s.
Ta sündis 1914. aastal Lodzi linna (Poola) mitmekesises eeslinnas, mille elanikkonna moodustasid valdavalt juudid. Jan Karski töötas enne 1939. aasta lõpus Poola välisministeeriumisse tööle asumist erinevatel diplomaatilistel ametikohtadel. Tema karjäär jäi aga teise maailmasõja puhkemise ja hilisema sõjaväkke kutsumise tõttu ootele. Ta langes teenistuse alguses Punaarmee kätte vangi ja pääses napilt surmast venelaste käte läbi, kui teda vangide üleviimisel Saksamaale transporditi. Karski põgenes teel vangilaagrisse rongist ja naasis Varssavisse. Kodumaale naastes liitus Karski kohe Poola vastupanuliikumisega, mis oli üks esimesi omalaadseid.
Pimeduse südames
Üks Karski tööülesannetest oli töötada kullerina vastupanutöötajate ja Pariisi emigreerunud valitsusliikmete vahel. Mitme kuu jooksul tegi ta mitmeid salareise Poola, Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Ühel neist reisidest vangistati ta Gestapo poolt ja teda ka piinati. Teel haiglasse päästsid ta vastupanuliikumise liikmed. Pärast paranemist naasis Karski vastupanu liikumise tööle.
1942. aasta suvel sai Karski uue ohtliku ja üsna radikaalse ülesande. Ta saadeti inkognitona Poola juudielu südamesse seal toimunud julmusi jäädvustama (tal oli fotograafiline mälu) eesmärgiga edastada see teave Poola eksiilvalitsusele ja liitlasvägedele. Esiteks sisenes Karski salaja Varssavi getosse, kus ta nägi surnud inimesi tänaval lamamas, nälgivaid lapsi, vastikut haisu ja ennekuulmatut natside vägivalda. Valvuriks maskeerunud Karski külastas ka kohta, mida ta hiljem kirjeldas kui natside surmalaagrit. See, mida ta seal nägi, oli kohutav ja seda ei saa selles artiklis korrata.
Abipalve enne surma
1942. aasta oktoobris kohtus Karski ka peamiste juutide juhtidega, et viia nende sõnum maailma. Karski sõnul paluti tal seda edasi anda järgmine sõnum:
“Me tahame, et Te ütleksite Poola ja liitlaste valitsustele ning liitlaste juhtidele, et oleme Saksa kurjategijate ees abitud. Meie ei saa end kaitsta ja Poolas ei saa keegi meid kaitsta… Sakslased ei püüa meid orjastada, sest neil on orjastamiseks teised rahvad; meid lihtsalt süstemaatiliselt tapetakse.
Kõik meie inimesed hävitatakse. Võimalik, et vähestel õnnestub põgeneda, kuid kolm miljonit Poola juuti on hukule määratud… Pange see vastutus liitlaste õlgadele. Ärgu saagu ükski ÜRO juht öelda, et nad ei teadnud, et meid Poolas tapetakse ja et meid saab aidata vaid väljastpoolt.”
Nad ütlesid Karskile, et nende hinnangul on juba tapetud 1,8 miljonit juuti. Iga päev küüditati kümneid tuhandeid juute surmalaagritesse ja selle lõppu polnud näha. Karski kirjutab: “See on ametlik sõnum, mille ma maailmale tõin.”
Kurdid kõrvad
Karski edastas juudi juhtide sõnad koos oma isiklike tähelepanekute ja kirjeldustega Poola eksiilvalitsusele ja teistele maailma juhtidele, sealhulgas Briti välisministrile ja USA presidendile Franklin D. Rooseveltile, kellega ta 1943. aastal isiklikult kohtus. Ta viis oma loo natside julmustest ka meediasse, usujuhtideni ja isegi erinevate Hollywoodi tegelasteni. Ta meenutab lõputut nädalate pikkust töötamist varahommikust südaööni, kohtumisi nendega, kes tahtsid teada tõtt vaenlase liinide taga toimuva kohta. Kuid vaid vähesed uskusid tema juttu.
Karski meenutas hiljem:
„Sain Washingtonis kibeda õppetunni. Kohtusin [ülemkohtu] kohtuniku [Felix] Frankfurteriga. Jah. Poola suursaadiku juuresolekul. Ja teda ei huvitanud Poola põrandaalune elu ega miski muu. Ta küsis minult ainult: “Palun rääkige, mis toimub Teie riigis juutidega? Me oleme saanud vastuolulisi teateid.” Nii et ma rääkisin talle 18-20 minuti jooksul sellest, mida ma ise olin näinud – kaks korda Varssavi getos, üks kord koonduslaagris… [Ta vastas:] “Härra Karski…” – Ma mäletan iga tema sõna. Ärge unustage selliseid juhtumeid – “Härra Karski, minusugune inimene peab teiesuguse inimesega rääkides olema täiesti avameelne. Sellepärast ma ütlen: ma ei suuda uskuda, mida Te mulle just ütlesite.”
Sõjajärgne elu
Pärast sõda jäi Karski USA-sse, kus temast sai professor ja ta õpetas järgmised nelikümmend aastat Georgetowni ülikoolis. Kuid võib-olla kõige huvitavam on see, et tema katsed holokausti peatada unustati kuni 1978. aastani, mil filmirežissöör Claude Lanzmann intervjueeris Karskit tema maailmakuulsa filmi “Shoah” jaoks. Tänu sellele hakkas Karski 25 aastat pärast tema tööd vastupanu liikumises, tunnustust pälvima. Ta suri 2000. aastal.
Allikas: chosenpeople.com
Allikas: https://ieshua.org/yan-karskij-chelovek-pytavshijsya-ostanovit-holokost.htm
SEE artikkel räägib holokausti kangelasest nimega Chiune Sugihara. Teise maailmasõja alguses päästis Sugihara kuus tuhat juuti, kes püüdsid .....
VERA SCHLAMM Üks küsimustest, mida mulle, sellesse riiki esimest korda reisides, sageli esitati, oli: "Kas koonduslaagrid olid tõesti .....
Artikkel avaldati 15.01.2008 aastal ühes tuntumas Hispaania ajakirjas. Ma jalutasin Barcelona tänavatel ja äkitselt nägin kohutavat tõde - Euroopa .....
Tegutseda vastavalt seadusele ja hävitada tuhandeid inimesi või päästa nad, kuid leida end kohtupingist? See oleks raske valik .....