Keskaeg 21. sajandil. Usu konfliktist meditsiiniga

Uurin piibellikku nägemust tervisest ja seetõttu näen kommentaare läbi vaadates ja inimestega suheldes üha enam mingite äärmuste ohtu, millesse kristlased kahjuks satuvad.

Matemaatikas on kaks mõistet: järjepidevus ja diskreetsus. Esimene on selge – räägib enda eest. Teine on selle vastand ja antonüüm. Diskreetne tähendab katkendlikku. Näiteks segment on olemas ja siis seda pole olemas, siis on see uuesti olemas ja siis pole jälle olemas jne. Selline arusaamatu katkendlik joon.

Nii et mõned kristlased, kuulutades vankumatut usku, samas eitavad seda. Usk, mis peaks kristlase südames olema pidev, muudetakse katkendlikuks ja diskreetseks. Mõnikord on see olemas ja mõnikord mitte.

Küsite, kuidas nad seda teevad?

Nad veenavad meid, et me peame uskuma tervenemisse ja seetõttu me ei vaja ravimeid. Kui me läheme arstide juurde, siis nende sõnul tähendab see seda, et me ei usu tervendavasse Jumalasse.

Issand, kust see õpetus tuleb?

Miks siis need kristlased, kes seda väidavad, käivad ja katavad enne sööma asumist laua ega usu, et Jumal suudab nende eest hoolitseda ja ise laua katta? Kas pole kirjutatud, et Ta katab meie ette laua meie vastaste silme all? Kas Jumal ei rahulda vajadusi?

Miks nad sõidavad autode ja sõidukitega? Kas olete lugenud Eelija vankrist, Filippuse taksost või Kristuse taevaminekust? Või pole Jumal enam endine? Või pole neil usku?

Ja kui auto katki läheb, siis kas Jumal pole piisavalt vägev, et seda parandada, sest uskliku jaoks on kõik võimalik! Eriti Jumalale!

Kui aga rääkida arstidest, siis sünnib kohe skeptiline reaktsioon: “Kas teil pole usku?”

Tundub, et arstide juures käimine annab inimesele lootust, et arstid kindlasti aitavad ja seetõttu on oht kaotada usk Jumalasse.

Mu sõbrad! Arstid ja tohtrid teavad paremini kui teised, et meditsiin ei ole kõikvõimas. Haiglates on surnukuurid. Arstid teavad ravimatuid haigusi, mis viivad inimesed teise maailma, kuna meditsiin on jõuetu.

Kas pöördumine arstide poole takistab sel juhul uskumast? Või nõrgendab arsti juures (poes, remonditöökojas) käimine meie usaldust Jumala vastu?

Kui te nii arvate, siis on teie usk nõrgenenud!

Elate hirmus usu kaotada niipea, kui avate arstikabineti ukse! Jumal tänatud, et teie usk veel hingitseb, kui poes käite ega usalda Jumalat, et Tema ise teie eest hoolitseb!

Olen veendunud, et me vajame ALATI usku!

Me palvetame – me usume Jumalasse!

Istume rooli – usume, et Jumal aitab ja päästab!

Pöördume arstide poole – usaldame ikka ainult Issandat ja hoolitseme selle eest, et meie süda ei häälestuks arstide julgustavate sõnade üle rõõmustama ega kurvastaks nende halbade prognooside pärast. Jumalas on meie jõud ja tugevus!

Mitte ainult palvete ajal, aga alati!

Olgem targad ja uskugem tõeliselt, mitte rumalalt (ma ei kasuta sõna “hullumeelselt”, sest mäletan Pauluse sõnu – ma ei räägi sellest).

Olen väsinud kuulmast lugusid kristlastest erinevates riikides, mida ma külastan. Kristlastest, kes ei ravinud oma lapsi, kuigi oleksid võinud seda teha ja lapsed surid haigustesse, aga oleksid võinud vabalt edasi elada! Väsinud kuulmast neist, kes surid AIDSi, kuna nad ei tahtnud ARV-ravikuuri teha, uskudes, et Jumal on nende tervendaja. Nutan, kui mulle öeldakse, et kõik oleks võinud olla teisiti, aga mõnel konverentsil või kirikus üles korjatud vale tappis inimese tema enda või lähedaste tegevusetuse tõttu.

Muidugi kõike juhtub. Ja seda ei saa vältida.

Aga ärge rääkige usust, mis elab kirikus ja palvetubades, aga kaob arstikabinettides ja palatites! See ei ole usk! Need on roosad prillid, mille ette on igast küljest ette tõmmatud rulood, mis ei lase ringi vaadata ja tõde näha!

Usun kogu südamest seda, mis on kirjutatud: “Tema vermete läbi olete saanud terveks” ja usun, et Jumal teeb imesid. Aga samas, palun ärge piirake Jumalat! Ärge öelge Talle, kuidas tegutseda – loomulikult või üleloomulikult, läbi ime või inimeste ja meditsiini abil.

Noh, Piibel ei jutusta lugu heast samaarlasest, kes läks haavatud mehe juurde, pani talle käed peale, palvetas, kuulutas, murdis varaste needuse ja läks oma teed. Või hoopis! Ta võttis üles annetuse ja läks siis lihtsalt minema.

Samaarlane „astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest.” (Luuka 10:34).

Mis see on? See on esmaabi! Sellest räägib Jeesus Kristus, kellesse me usume.

Kas Jeesus siis tõesti õpetas uskmatust ja tõeline kristlane peaks ainult palvetama, uskuma, tunnistama ja kuulutama?

Kindlasti mitte! Usk ilma tegudeta on surnud.

Peame siiralt uskuma Jumala abisse ja kaitsesse, kuid võtma ka vastutuse, mille Jumal on andnud inimestele nende endi ja lähedaste elude eest. Tuleb mõista, et selline kristlaste rumalus toob parimal juhul kaasa pettumuse, kuid võib olla veelgi hullema – palju traagilisemad tagajärjed.

Usk ei tohiks olla katkendlik!

Jumalasse on vaja uskuda alati ja pidevalt – palves, kirikus, tööl ja isegi siis, kui kasutame inimeste kaasaegseid avastusi – transporti, tehnikat, meditsiini ja teadust.

Me vajame Jumalat kogu aeg!

Autor: Pastor Denis Podorozhnõi.

Allikas: Средневековье в 21 веке. О конфликте веры с медициной | Статьи на inVictory

Meditsiini kadunud kunst

Dr Bernard Lown (sündinud Boruch Laz) elas 99-aastaseks. Tänavu veebruaris, oma sajandal eluaastal, lahkus ta paremasse maailma. Lown .....

Tervenemine on laste leib

Jutlus on motiveeritud paljude tuntud ja tundmatute kristlaste hiljutistest nö. ootamatutest surmadest. Seetõttu, et nad ei läinud arsti .....

Katkend audiosõnumist “Tervendamine ja tervis”

Olin aastaid tagasi koos oma naisega misjonärina Ida-Aafrikas ja viibisime Keenias Nairobis misjonäride puhkekodus ning kohtusime seal ühe .....