“Mu hing ei värise Jumala ees, aga mu hing saab Jumalast nagu tulest sooja.”
Sündisin ja kasvasin üles Armeenias. See linn, kus ma üles kasvasin, kandis alguses Musta Kiriku järgi nime Karaklis ja 35. aasta pärast muudeti see nimi ära Kirovokaniks, Leningradi oblasti parteikomitee esimese sekretäri Sergei Kirovi nime järgi.
Nüüd on selle linna nimi Vajadzor. See on väike linn, aga samal ajal Armeenias suuruselt kolmas. Kogu mu lapsepõlv ja rõõm möödus seal.
Mu isa teenis koguduses, oli karjane – range, aus ja suurte kätega mees.
Kasvasin üles korralikuna, ei teinud teistele kurja ega küsinud liiga palju. Oma kuueteistkümnendal sünnipäeval pakkisin koti.
Läksin kõigepealt Siberisse ja sealt edasi Moskvasse tööle. Käisin kroonus. Aitasin kogudust nii kuidas suutsin. Abiellusin kahekümne nelja aastaselt, minu pruut Anya on kaunitar. Ma ei ole enne ega pärast teda kohanud ilusamat naist. Noore pere elatamine osutus raskeks – hakkasin tegelema äriga ja sukeldusin sellesse pea ees sisse, kuid ma ei unustanud Jumalat ja tundub, et Jumal mäletas ka mind. Lühikese ajaga õnnestus mul suurte ehitustellimuste pealt kokku panna muljetavaldav varandus.
Meile sündis tütar ja pärast teda saabus 2012. aasta. See aasta murdis mind täielikult maha ega jätnud järele midagi elavat. Mulle jäi vaid põletatud maa.
Kristlastest vennad, kellele ma osa oma ärist usaldasin, jäid mulle ümmarguse summa võlgu. Täpsemalt, välisvaluutas kuuekohalise. Sain ähvardusi, kogesin väljapressimist ja minu peret rünnati. Sinna kohta, kus ma varem risti kandsin, tekkis solvumine, mis aja jooksul muutus vimmaks. Ma pressisin Jumala ligi, nagu peksaksin peaga vastu malmist praepanni, kuid minu sees ei olnud enam Jumalat. Lõpetasin selle aasta mitme miljoni dollarilise võlgnevusega.
Sügisel läksin metsa. Palusin Kõigevägevamal mulle teed näidata. Ma kukkusin maapinnale ja karjusin taeva poole, kuni mul häält enam ei olnud. Karjusin, kuni tundsin enda vere metallist maitset oma suus. Ma sõimasin Jumalat viimaste sõnadega. Ma ütlesin asju, mida Jumalat armastav inimene ei ütleks ja jumalakartlik ei julgeks öelda. Jätsin oma viimased pisarad Moskva ringtee taha metsa ja tulin välja uue tühja inimesena.
Otsustasin, et Jumal, kui Ta on olemas, ei saa mingite varaste ja kaabakatega hakkama. Ei suuda head kurjast eristada.
Jumal võib oma mahitusel võtta mitte ainult minu, vaid ka mu lapse elu. Väikese tüdruku elu, kellel ei olnud aega, et siin Maa peal teha ei head ega halba.
Kui see on Jumal kogu Tema ükskõiksuses, siis ilma Temata oleks meil kõigil lihtsam.
Oli inimesi, kes aitasid mul võlgu katta. Võtsin seda enesestmõistetavana. On, nagu on, aga teisiti ei olnud ega tulnud. Ma ei näinud selles tilkagi Jumala halastust.
Kirikust lahkudes muutusin aja jooksul aina enam nende bandiitide sarnaseks, kes kunagi olid minu rahaga maalt põgenenud, kuni lõpuks ületasin neid oma jumalakartmatuses.
Minust sai see, keda ma nii väga põlgasin – halvim inimene maa peal.
Aastad möödusid, võtsin kõige mustema töö ja see tõi mulle kõige räpasemat raha sisse. Lahkusin pere juurest ja tütart nägin kord paari kuu tagant.
2019. aasta hommikul helistas mu naine ja ütles, et tal on diagnoositud vähk.
“Ei ole midagi, Anya, kõik on haiged. Kui sa ei sure, siis saad terveks.”
Siis paar aastat. Keemiaravi. Kaks operatsiooni. Vahel aitasin, aga alati mitte piisavalt ja suletud südamega.
Kui ma ta viimast korda haiglasse sõidutasin, siis vaatas ta mulle ettevaatlikult otsa, justkui ainiti mind vaadeldes ja ütles vaikselt:
⁃ Kas sa tead, et ma ei naase sealt?
Ütlesin, et kõik saab korda, peatasin kliiniku ees auto ja lasin Anya välja. Minus ei kripeldanud miski. Miski ei võpatanud. Mu süda ei olnud kivist, vaid terasest.
Kaks päeva hiljem helistas arst mulle ja ütles: “Tal on üks öö jäänud elada. Anya sureb enne koitu.”
Ma hakkasin ähvardama ja pakkusin raha. Arst vaikis pikka aega ja alles siis ütles: “Ma ei vaja su raha, see ei lahenda siin midagi, aga tead mida… Ma ise elan oma südametunnistuse järgi ja Jumalasse ei usu, sellepärast pole mul Temaga ka probleeme. Aga sinul, Armen, on suuri raskusi oma Jumalaga. Peaksite omavahel kontakti looma ja ehk saab siis midagi selgemaks…”
Ma viskasin oma telefoni vastu seina. Jooksin toas ringi nagu koer puuris, mu kõrvad kumisesid, tundsin, et lähen hulluks.
Siis kuulsin häält.
Kirovakani lapsepõlvest tuttavat häält, millest olin eemaldunud: “LANGE PÕLVILI…”
Hõõrusin silmi, sikutasin end kõrvust, mul oli vaja veenduda, et see ei olnud pettekujutelm. Siis juhtus see uuesti. KOLM KORDA. Tühjas korteris. Kell üksteist või midagi õhtul. VÄGA KONKREETSELT.
Langesin põlvili, langetasin pea ja nägin enda ees eredat valgust, mida võiks võrrelda sellega, kui üksi öötunnelis olles näed mööduvat rongi.
Ma teadsin, et see oli Jeesus, kes seisis minu juures. Teadsin, et see oli minu viimane päev Maal. Teadsin, et suren täna ja oma jumalakartmatusega edestan Anyat.
Ma ei teadnud, et selle heliga ei surnud mitte mina, vaid inimene, kes sündis minus, 2012. aasta sügisel metsas.
Sel ööl kaotas maakera halvim mees neli kilogrammi eluskaalust. Halvim inimene elas kaheksa tundi dialoogis Jumalaga. Jeesus vastas igale mu solvangule, võttis minult ära viha, puhastas mind ja tegi mulle ime.
Hommikul kell seitse helistas arst ja juba järgmisel päeval viisin Anya haiglapalatist koju.
Sellest on möödunud kolm aastat. Sain varsti koguduseliikmest kiriku haldajaks ja hiljem 22. detsembril sai minust koguduse pastor.
Täna aitan inimesi. Püüan saada nende jaoks selliseks inimeseks, keda minu kõrval ei olnud siis, kui ma teda nii väga vajasin.
Minevikku te ei muuda ja kui palju inimesi ma aidata jõuan, seda teab ainult Jumal.
Ainult mina tean, et see on kõige tähtsam ja see on ilmselt kõik, mida ma elust tean.
P.S. Isegi halvim inimene maa peal väärib halastust ja võimalust andeks saada. Tuletage minu lugu meelde siis, kui otsustate, et teil ei ole enam mingit lootust.
Allikas: https://t.me/Armen_pastor
Claud Jackson oli narkootikume levitanud juba noorest peast. Raha, autod, luksus - kõik oli tema elus, välja arvatud .....
Minu lapsepõlve kõige eredam mälestus oli meie kodus kogetud armastusest ja sõprusest. Minu vanemad olid suurepärased intelligentsed inimesed, .....
Päev pärast seda, kui Elisabeth Ellioti teine abikaasa, kes oli Gordon-Conwelli teoloogilise seminari professor, suri, kolis Gordon-Conwelli seminari .....
Piirkonnas, kus Ming elab, jälgitakse kodanike telefone ja hoolega kontrollitakse sotsiaalmeedia rakendusi. Üks hooletu sõna võib talle maksta .....
Jumal ütleb Aabrahamile: "Mine välja oma isakojast, mine välja oma maalt ja mine sinna, kuhu Ma sulle näitan!" .....
1983.aastal oli Melbourne’i supermaratonil osalejate jaoks kohutavaks üllatuseks, kui starti ilmus 61-aastane Cliff Young. Algul arvasid kõik, et .....
"Tõenäoliselt ei laasta miski inimeste hinge nii palju kui hirm tundmatu, üksinduse ja kannatuste ees ... Ärevus ei .....