Kuidas tulla toime kadeduse ja armukadedusega?

Mäletan, kuidas astusin oma uue sõbranna majja. Mul oli nii hea meel, et ta kutsus mind oma piibliõpperühma: pärast uude riiki kolimist ja uue kogudusega liitumist ei teadnud ma, kust alustada uute suhete loomist. Kuid minu rõõm muutus kiiresti valuks: vaadates tema kõrgete lagede ja kauni vaibaga maja, meenus mulle mu enda tagasihoidlik väike maja, millel polnud veel normaalset ustki ees.

Kerin sotsiaalvõrgustikes uudistevoogu ja kuskil selle iidse ja nii kaasaegse sees hakkab patt närima – kadedus. Mida põhjustab teiste inimeste asjad, välimus ja tähelepanu, mida nad saavad. Rahulolematus, mis tekib kellegi võimete, andekuse ja edu pärast. Salajane rõõm kellegi ebaõnnestumise üle. Nii armukadedus kui kadedus sosistavad mulle samu kibedaid sõnu: see maailm on mulle võlgu. Inimesed, maailm ja kõige selle taga Jumal, hoiavad minust eemal või võtavad ära selle, mis peaks olema minu oma.

Piibel räägib palju kadedusest. Nii Vana Testament kui ka Uus Testament rõhutavad, et kadedus ei sobi kokku meie kutsumusega olla Jumala rahvas. Kadedus on meie hinge mädanik (Õpetussõnad 14:30). Sündinud südames, mis on veendunud oma õiguses otsustada selle üle, mis on minu jaoks hea ja mis on halb, ei anna kadedus mulle rahuldavaid vastuseid, vaid sunnib mind mõtetes ja tunnetes ringiratast jooksma pahameelest kibestumiseni, vihast tundeni, et mind on millestki ilma jäetud ja jälle tagasi pahameele juurde. Selle tõttu tekib segadus ja igasugune kurjus (Jk 3:16, Gal. 5:20) ning lõpuks, kui talle antakse vaba voli, viib see vihkamiseni – mis on selgelt näha Saara, Sauli ja Kaini elus ( 1. Johannese 3:12). Kadedus tungib meie ellu nii palju, et Koguja kirjutas: „Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust ligimese vastu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!” (Kg 4:4) ja Jumal ise lisas 10 käsusse kadeduse keelu (2Ms 20:17). Uues Testamendis juhendavad autorid Jumala kogudust kõndima “evangeeliumi vääriliselt” – mis tähendab kadedusest vaba elu.

Kadedatel inimestel pole kohta Jumala ligiolus. Ta paljastab pidevalt oma rahvale ja kogu inimkonnale läbi aegade, kui hea ja piisav Ta on kõigeks, kui täiuslik on Tema suveräänne tahe ja kui ilus on Tema plaan meie jaoks, kes oleme Tema kuju sarnased. Jumal peab kadedust ebajumalakummardamiseks (Kl 3:5, Ef 5:5) – ja nii see on: kuna meie, olles rahulolematud Temaga ja Tema headusega, paneme oma lootuse mingile asjale. Paulus ütleb meile, et taevas ei ole ebajumalakummardajaid. Ebajumalateenistus viib surma, ütleb psalmist (Ps 135:18).

Mida teha, kui armukadedus hakkab mu südant mürgitama? Istusin, hakkasin lugema Pühakirja ja nägin, millega lõppes tähendamissõna kadunud pojast (Luuka 15:11-32). Kokkuvõtet tehes lisas Jeesus veel ühe hetke, mille kaudu kadunud poja perekond (ja koos sellega ka mina) võis kogeda armu mõju – armu, mille ülevusega Jeesus tahab meid selles tähendamissõnas Isa headuse ja armastusega jahmatada. Kuulen vanema poja vihaseid ja kibedaid sõnu, kes nooremale vennale osutatud au nähes keeldus majja sisenemast. Ühel hetkel varjutas see armukadedus ja kadedus tema silmis mitte ainult selle, et ta ei jäänud millestki ilma, vaid ka venna imelise tagasituleku fakti.

Ja isa vastus vanimale pojale on harjumatult lihtne, kuid sügav: kõik, mis on minu, on sinu. Rõõmusta koos minuga selle ime üle, mis mulle suurt rõõmu valmistasb(Luuka 15:31,32).

Siin on sammud, mida ma teen, alustades nendest lihtsatest sõnadest:

Nagu mu mentor ütles kaua aega tagasi ja sageli kordas: kahesendine münt võib varjutada terve päikese, kui tuua see silmale väga lähedale.

Ma kisun oma silmad ära selle pealt, mis tekitab minus kadedust/armukadedust.

Piibel ütleb meile korduvalt, et kadedus on ebajumalakummardamine. “Seepärast surmake endas kõik, mis veel patuse loomuse juurde kuulub: … kirg, kuri himu ja ahnus (mis on sama, mis ebajumalakummardamine)” (Kl 3:5). Mis iganes see iidol ka poleks – olgu selleks edu, produktiivsuse, kuulsuse ja suhete iidol –, rikun ma oma kadeduse läbi oma abielu Jumalaga. Jaakobus kuulutab ühemõtteliselt: „Te tahate, aga teil ei ole; tapate ja kadestate – ja te ei saa … Abielurikkujad! Kas te ei tea, et sõprus maailmaga on vaen Jumala vastu? Nii et kes iganes tahab olla maailma sõber, saab Jumala vaenlaseks” (Jk 4:1-4).

Tunnistan ja kahetsen, et olen sellest asjast või endast iidoli teinud.

Kui kadedus hakkab mulle sosistama oma kibedaid sõnu, siis tuletan endale meelde, et kõik, mis Isal on, on minu oma. Kristuse kaudu andis Ta mulle „kõik õnnistused” (Ef 1:3) – Ta andis kogu headuse! Kristuses armastab Ta mind armastusega, millega Ta armastab oma Poega (Johannese 17:24). Ma tänan Teda selle suure armu eest, millega Ta on meid “ülirikkalikuks teinud kõiges tarkuses ja arukuses,” (Ef 1:9), mille pärast võin nüüd kiidelda auhiilguse lootusega (Rm 5:2) ja „võrratute rikkustega, mida ma näen hiljem, tulevastel aegadel” (Ef 2:7).

Sõbrad, vara, rikkus, tunnustus – kui lihtne on meil hakata mõtlema, et kui meil need on, siis me teeme õiget asja. Kuid see, kuidas Iiob hüüdis pärast kohutavat uudist uskumatuid sõnu: “Alasti ma tulin, alasti ma lähen!” (Iiob 1:21), aitab mul näha, et head kingitused ja päästmine on ärateenimata kingitus. Minu küsimused: „Mida nad tegid selleks, et oma hüvesid ära teenida? Millest mina ilma jäin ja miks ma jäin ilma?” on pärit südamest, mis unustab tõsiasja, et Jumala arm on antud neile inimestele ja mulle.

Ma ei teinud midagi selleks, et teenida Tema andeksandmist oma abielurikkumise eest. Ta pesi mind oma Poja veres, et saaksin peegeldada Tema headust ja ilu oma rõõmuga Temas. Ma ei teinud täna midagi selleks, et väärida hingeõhku ninasõõrmetesse ja päikesesoojust om palgel. Samuti ei väärinud ma Tema lakkamatut otsustavust minus töötada ja mind keset kannatusi ja raskusi tugevdada. Kõik need on head kingitused Valguse Isalt, kelle süda, erinevalt meie omast, on muutumatu.

Ma mõistan, et kõik minu elus on Jumala arm, väljateenimata kingitus, mis on antud Jumala hea tahte, mitte teenete alusel. Ma tänan Teda kõige eest – nii oma elus kui ka inimeste elus, keda kadestan.

Vanem poeg nägi ainult iseennast – ja isa rõõmul polnud tema jaoks kaalu. Kui armukadedus ja kadedus imbuvad suhetesse kui mürk, muutub Jumala armastuse reaalsus omamoodi fantoomiks. Ma hakkan nägema ainult iseennast ja mind ümbritsevad inimesed muutuvad ainult objektideks, millega ma saan seda, mida tahan, või kes takistavad selle soovi täitumist. Ja see on Jumala armastuse fantoom, kui ma ei saa puhata Tema armus enne, kui ma enda oma saan – ja see on märk sellest, et olen teinud inimesest või endast iidoli. Ja et ma elan funktsionaalselt vaeslapse ja ateistina – ja mitte pühade kaaskondsena ja nagu oleksin ilma lootuseta, ilma Jumalata siin maailmas (Ef 2:11-22).

Ma pean õppima rõõmustama selle üle, millest Isa rõõmustab: Tema armastatud Poja ja selle töö üle, mida Ta on teinud läbi oma Poja minus ja teistes. Rebides silmad ära sellest, mis minus kadedust tekitab, õpin vaatama väljapoole, mitte iseendasse, ning õpetan oma südant vaatlema ja klammerduma kõigi Tema käe liigutuste külge ajaloos ja praegusel hetkel.

Õpin inimesi nägema läbi Tema silmade. Ma õpin Tema au ihaldama ja nautima.

Kadeduse vastand pole mitte ainult rahulolev süda. Teame ka, et kadedus tapab suhted ja seetõttu pean ma kadeduse vastu võitlemisel mitte ainult töötama oma tänutunde kallal, vaid liikuma sellest siira ja puhta armastuse poole inimeste vastu. Vanem poeg pidi majja sisenema, istuma lauda koos temaga, kelle peale ta kade oli. Ta oleks pidanud rõõmustama tema imelise tagasituleku üle ja maitsma koos isa õnnistusi. Nii et mina, jättes liha teod, palvetan, et saada jõudu käia Vaimus ja armastada inimesi, et “usu osadus aitaks mind kõige hea tunnetamises, mis meis on Kristuse suhtes.” (Film. 1:6) .

Otsin põhjuseid ja viise, kuidas näidata nende inimeste vastu tõelist, käegakatsutavat armastust, toetudes Püha Vaimu väele, mis aitab meid meie nõrkuses.

Jeesus lõpetab tähendamissõna ja ma püüan ette kujutada vanima poja reaktsiooni oma isa sõnadele. Kas ta nägu leebus nende sõnade peale ja kas ta istus laua taha? Või eelistas ta jääda oma kadedusse ja lahkus? Olgu kuidas on, ma tean kogu Pühakirja kontekstist, milline peaks olema minu vastus:

„Räägi, su sulane kuulab sind” (1. Saamueli 3:10).

„Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Luuka 1:38).

„Lase mind käia sinu käskude jalgrajal, sest see meeldib mulle! Pööra mu süda oma tunnistuste poole, aga mitte ahnuse poole! Eemalda mu silmad tühja vaatamast,elusta mind oma teedel!” (Ps 119:35–37).

Autor: Maya Johnson / helpforheart.org

Allikas: https://ieshua.org/kak-borotsya-s-zavistyu-i-revnostyu.htm