Pärast sõja algust registreeriti okupeeritud aladel üle 100 usuorganisatsioonide, nende vaimulike ja koguduse tagakiusamise juhtumi. Ja siia pole arvestatud peaaegu 600 hävitatud kirikut ja usukeskust Ukraina linnade ja külade vastase rünnakute käigus. Vjorstka luges oma uurimuses kokku läbiotsimised, inimröövid, piinamisega ülekuulamised, väljatõstmised, arestimised ja hoonete hävitamised.
Pika artikli peamised järeldused:
- “Vjorstka” leidis vähemalt 109 surveakti viie usulise konfessiooni vaimulike ja usutegelaste vastu.
- Kõige sagedamini langesid repressioonide alla õigeusklikud kristlased ja protestandid.
- Vähemalt 43 vaimulikku seisid silmitsi repressiooniga: neist kaheksa tabati ja viis tapeti.
- Vähemalt 66 juhul konfiskeeriti, rüüstati ja hävitati kirikute, mošeede, usukeskuste ja nendega seotud organisatsioonide hooneid. Nende asemele paigutasid sõjaväelased relvalaod ning venemeelsed võimud avasid politseiosakonnad, rahvuskaardi ja Ühtse Venemaa kontorid.
- Repressioonide põhjuseks oli muu hulgas ukraina keel, venemeelsete võimude ja Vene õigeusu kiriku toetamisest keeldumine.
Viis konfessiooni
Vene väed ja okupatsioonivõimud kiusasid taga vähemalt viit usukonfessiooni: õigeusklikke kristlasi, katoliiklasi, protestante, moslemeid ja Jehoova tunnistajaid. Budistide ja juutide kohta info puudub.
Veelgi enam, õigeusu kristlaste puhul avaldati survet nii 2019. aastal Konstantinoopoli patriarhaadist iseseisvunud Ukraina õigeusu kiriku (OCU) vaimulikele kui ka Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku vaimulikele. (UOC-MP). Viimast süüdistatakse Ukrainas sageli sidemetes Venemaa võimudega sõja ajal, hoolimata sellest, et eelmise aasta mais avaldas UOC Moskva patriarhaadile umbusaldust ning ühtlasi kuulutas välja oma “täieliku iseseisvuse ja sõltumatuse” sellest.
Sellegipoolest, kui võrrelda survet õigeusklikele Ukraina okupeeritud piirkondades, on see surve UOC-ga võrreldes kordades väiksem. “Vjorstka” uuringu põhjal kiusasid okupatsiooniväed taga UOC vaimulikke ja nende objekte vähemalt 9 korda ning OCU puhul jõuti fikseerida 23 juhtumit.
Vähemalt 39 juhul langesid protestandid – nelipühilased, baptistid, luterlased, mennoniidid, karismaatikud – repressioonide alla. Venemaal keelatud Jehoova tunnistajate liikumise liikmete vastu pandi toime vähemalt 18 religioosset repressiooniakti. Vähemalt 14 — katoliiklaste vastu. Vähemalt neljal juhul langesid moslemid repressioonide ohvriks. Veel neljal juhul jäi ohvrite ülestunnistuslik kuuluvus täpsustamata.
“Vjorstka” analüüsi kohaselt teatasid sellisest tagakiusamisest kaheksa Ukraina piirkonna elanikud: Zaporožje (47 juhtumit), Herson (20 juhtumit), Lugansk (13 juhtumit), Donetsk (11 juhtumit), Kiiev (9 juhtumit), Harkiv (5 juhtumit), Tšernigov (3 juhtumit) ja Odessa (1 juhtum).
Usuvabaduse instituudi andmetel sai sõjaaasta jooksul (veebruariks 2023) mürskude tagajärjel kahjustada või täielikult hävis üle 500 usuhoone. “Vjorstka” ei võtnud oma analüüsis arvesse neid juhtumeid, kus religioossed hooned sattusid massilise pommitamise alla kuna oli võimatu hinnata, kas rünnak konkreetsete objektide või inimeste vastu oli tahtlik.
Mis juhtus vaimulikkonnaga?
“Vjorstka” leidis meedia veebisaitidelt ja ka inimõiguslaste aruannetest 43 vaimulike sihipärase tagakiusamise akti. Milletõttu olid nad 18 juhul sunnitud linnast põgenema, põranda alla minema või oma tegevuse üldse lõpetama. 12 juhul saadeti nad sunniviisiliselt välja. Veel kaheksal korral võeti vaimulikud vangi ja viiel juhul tapeti.
Ülekuulamised, inimröövid ja väljasaatmised
Melitopoli kristliku kiriku pastori Viktor Sergejevi sõnul piirasid sõjaväelased 2022. aasta märtsi öösel tema maja ümber ning ta viidi, koos teiste naabruses elanud vaimulike ja koguduseliikmetega, nende kirikusse ülekuulamisele. Sergejev ütles hiljem ajakirjanikele, et sõjaväelased nõudsid, et ta kirjutaks hoonele sõna “Venemaa” ja kutsuks koguduseliikmeid üles mitte osalema okupatsioonivastastel miitingutel. Nad küsisid ka: “Kas sa armastad Venemaad?”, “kui perssekukkunud on teie president-narkomaan” ja nii edasi.
Samal ööl kuulati üle ka kiriku noortepastor Mark Sergejev. Hiljem rääkis ta, et kui sõjaväelased öösel tema majja tungisid, siis ärkas tema vanim poeg temale suunatud lasersihiku kiire peale üles. Järgmisel päeval lahkusid kiriku töötajad ja osa koguduseliikmeid pärast igaõhtuseid läbiotsimisi ja ülekuulamisi linnast, kartes edasist tagakiusamist.
2022.aasta märtsis pidasid Vene sõjaväelased Mariupoli rünnakute ajal kinni baptistikoguduse pastori Mihhail Reznikovi ja selle vaimuliku Andrei Fomenko, kui nad läksid kirikus mürskude eest varjunud inimestele toitu hankima. Septembris 2022 röövisid julgeolekujõud sealsamas Mariupolis teise baptistikoguduse pastori ja tema naise kuna nad keeldusid andmast oma kirikuhoonet rahvahääletuse jaoks kasutusse.
Melitopoli kreekakatoliku preestrit Aleksander Bogomazi kuulati enne riigist väljasaatmist üle seitse korda, millest igal korral sunniti teda vastu võtma Venemaa passi, ütles ta ajakirjanikele.
“Nad rääkisid minuga, nagu oleksin midagi madalamat sellest maailmast ja nad olid peremehed minu majas, kirikus ja koguduses,” meenutas ta. “Ilmselt mõisteti mind hukka ja minu peale “koputati”: ilmselt keegi kaebas. Iga päev toitlustasime kuni 30 kodutut ja keegi andis mu välja. Ülekuulamistel kuulsin tsitaate, millest oli selge: keegi edastas minu kohta teavet. Ma ei taha isegi teada, kes see oli.”
Piinamine
Okupeeritud alade elanikud rääkisid, et lisaks solvangutele, tapmisähvardustele peksti neid sellistel ülekuulamistel ja kinnipidamistel läbi ning hoiti ilma vee, toidu ja tualettruumi kasutamise võimaluseta.
Hersoni oblastis Schastlivtsevo külast pärit krimmitatari usukogukonna “Birlik” imaam Rustem Asanov rääkis inimõiguslastele sellest, kuidas sõjaväelased piinasid teda küla ühes keldris mitu päeva, kahtlustades teda sidemetes Ukraina relvajõududega.
“Nad lõid mind millegi kõvaga – ilmselt automaadiga – ribidesse ja selgoo pihta, samuti alaselga. Nad lõid mind pikali, et ma kukuks, ja käerauad tõmbusid veelgi tugevamalt ümber randmete – see tekitas mulle väljakannatamatut valu,“ meenutas imaam vestluses inimõiguslastega. “Nad ütlesid: “Ukrainaga on kõik, unustage see riik ära, me varsti hävitame kogu Ukraina.”
Peksmistest rääkis ka Melitopoli kreekakatoliku kiriku preester Pjotr Krivitski. Ta peeti novembri lõpus kirikuhoovis kinni, misjärel ta linnast välja saadeti. Ta elas okupatsioonis üle 9 kuu.
«Õuele sõitis auto. Neid oli kuus. Mustas mundris inimesed sulgesid väravad ja hakkasid kohe peksma ja surusid mu põlvili. Põlv valutas, parem labajalg oli väga valus, seljale jäid verevalumid,” rääkis preester hiljem ühes intervjuus. — “Töölised viidi tänavale. Üks neist ütles midagi ja nad lõid ta peaga vastu seina ning peksid veriseks.”
Vangistus
Mõnel juhul lõppesid sellised ülekuulamised vaimulike vangistusega. Odessa piiskopkonna preester, kaplan Vassili Virozub veetis 70 päeva Belgorodi oblastis asuvas koloonias. Ta peeti kinni päästelaeva “Sapfir” meeskonna koosseisus, mis pidi Zmeiny saarelt Ukraina sõjaväelaste surnukehad ära viima.
Berdjanskist pärit kreekakatoliku kiriku praost Ivan Levitski peeti kinni 16. novembril pärast kirikus toimunud läbiotsimist ja viidi teadmata suunas minema. Nädal hiljem ilmus Venemaa valitsusmeelses meedias uudis, et Levitski ja veel ühe kiriku vaimuliku juurest leiti väidetavalt laskemoona. Kinnitust sellele pole. Pastori ja kirikuteenija asukoht on siiani teadmata.
Mariupoli pastor Vladislav Šabanets peeti kinni 21. märtsil, kui ta evakueeris linnast kohalikke elanikke, ja saadeti Jelenovkas asuvasse kolooniasse. Ta veetis vangistuses 105 päeva.
Mõrvad
Vaimulike sihipäraseid tapmisi registreeriti vähemalt kolmes piirkonnas – Donetskis, Kiievis ja Hersonis. Meedias ja inimõigustealastes raportites on teatatud vähemalt viiest sellisest juhtumist.
Kiievi oblastis Jasnogorkas lasti maha OCU preester Rostislav Dudarenko, kui ta tuli peidupaigast sõdurite juurde, rist käes. Buchas tapeti OCU preester Myron Zvarychuk teel humanitaarabi tooma.
Novaja Kahhovkas lasti maha evangeelse kiriku diakon Anatoli Prokoptšukov ja tema 19-aastane poeg Aleksandr. Nende surnukehad leiti viis päeva pärast kinnipidamist linna lähedalt metsast.
Mis juhtus kirikutega?
“Vjorstka” analüüs näitas, et sõjavägi ja venemeelsed võimud ründasid kirikute, mošeede, usukeskuste ja nendega seotud organisatsioonide hooneid vähemalt 66 korral. Selle tulemusena arestiti või konfiskeeriti 45 hoonet, veel kaheksa rüüstati ja otsiti konfiskeerimata läbi. Kolmel juhul need hävitati.
Konfiskeerimine
Kõige sagedamini – 45 registreeritud aktis – oli tegemist just usuorganisatsioonide hoonete arestimise ja konfiskeerimisega. Kõigil juhtudel eelnes sellele läbiotsimine. Reeglina organiseerisid sõjaväelased kirikute, templite, palvemajade ja nendega seotud organisatsioonide asukohtadesse oma peakorteri või andsid hooned üle kohalikule venemeelsele administratsioonile. Need omakorda avasid kiriklike hoonete asemel politseijaoskonnad, “Ühtse Venemaa” filiaalid ja mõnel juhul andsid objektid üle Vene Õigeusu Kirikule (VÕK).
Nii anti pärast konfiskeerimist Zaporižje oblastis Stroganovka külas asuv Pühima Theotokose Eestpalve kirik üle Vene Õigeusu Kiriku teenijatele. Ajakirjanduse põhjal kuulutasid Stroganovkast pooletunnise autosõidu kaugusel asuvas Chkalovo külas sõdurid pärast baptisti palvemaja sulgemist rahvale, et “pärast rahvahääletust ei eksisteeri külas enam ainsatki sekti ja alles jääb ainult õigeusu kirik.”
Molotšanskis avati vallutatud mennoniitide kiriku ja heategevusfondi hoonetes “Ühtse Venemaa” kontorid. Melitopolis anti Elu Sõna kiriku hoone politseijaoskonna käsutusse. Ja kunagises linna jaoks olulises Melitopoli kristlikusse kirikusse kolisid pärast okupatsiooni sisse noorsooministeerium, kultuuri- ja spordi meelelahutuskompleks ning Vene kaardiväe filiaal.
“Kiriku ümber oli 200 sõdurit,” ütles Melitopoli kristliku kiriku pastor Viktor Sergejev hiljem ühes intervjuus. «Nad sõitsid sisse, lõhkudes tõkkepuu ja värava. Algas häbiväärne kallaletung, hoone läbiotsimine.”
Tšernihivi oblastis Lukašovkas asuvat Moskva patriarhaadile kuulunud Issanda Taevaminemise kirikut kasutasid sõjaväelased oma peakorterina. Pärast küla vabastamist leiti kirikuhoonest surnud ja piinatud kohalike elanike surnukehad. Butša Jumalaema Pochajevskij Ikooni kiriku kohandasid Vene väed laskemoonalaoks. Hersoni oblastis asuvas Tauride kristlikus instituudis avasid sõjaväelased lisaks oma positsioonidele ja ladudele ka krematooriumi.
Nagu inimõiguslased selgitavad, keelab rahvusvaheline humanitaarõigus jumalateenistuste (religioossete) hoonete kasutamise “sõjaliste jõupingutuste toetamiseks”. Kui relvajõud rajavad kirikutesse oma positsioonid, peakorterid ja laod, muudavad nad kaitstud usuhoone seaduslikuks sõjaliseks sihtmärgiks.
Rüüstamine ja hävitamine
Sageli rööviti kirikuid ja nendega seotud ruume. Tšernihivi oblastis Korjukovka linna okupeerimise ajal jäädvustasid CCTV kaamerad, kuidas sõjaväelased lõhkusid ühes kirikus akna ja viisid sealt välja toitu. Kiievi oblastis Vorzeli külas rööviti samamoodi kohalikku teoloogiaseminari, mille juurde kuuluv kabel kohandati tualetiks.
Mõnel juhul hävitati religioossed hooned täielikult: neid pommitati täpselt ja põletati maatasa. Selliselt rüüstati Harkivi oblastis asuvas Vene Tishki külas, meedia teatel, OCU peaingel-Miikaeli kiriku hoone ja sügisese taganemise ajal põletati see maatasa. Severodonetskis tulistasid sõjaväelased islamikeskuse “Bismillah” pihta tahtlikult süütekassettidega.
Repressioonide põhjused
Ukraina keel ja VÕK toetamisest keeldumine
Nagu “Vjorstka” analüüs näitas, oli usutegelaste vastu suunatud repressioonide põhjuseks nii Ukraina võimude toetamine kui ka jumalateenistuste läbiviimisel kasutatud ukraina keel ise.
Melitopolis suleti okupatsiooni ajal vähemalt kaks OCU kirikut ukrainakeelsete jumalateenistuste läbiviimise tõttu. Samal põhjusel saadeti linnast välja ka kreekakatoliku kiriku preester Pjotr Krenitski.
Ka Melitopolis peeti okupatsioonivastase miitingu ajal kinni baptistikoguduse pastor Valentin Žuravlev. Ta pidas jumalateenistuse väljakul, kus protest toimus. Meedia andmetel vabastati pastor seejärel ja tal lubati linna jääda tingimusel, et ta jumalateenistusi ei pea.
Berdjanskis peeti pärast läbiotsimist evangeelses kirikus kinni selle pastor Sergei Karpenko. Kinnipidamise põhjuseks oli läbiotsimisel leitud Ukraina sümboolika. Lisaks anti kahele kohalikule kirikule ajakirjanduse andmetel korraldus loobuda Ukraina registreerimisest Venemaa kiriku kasuks.
Vähemalt neljal juhul oli surve põhjuseks preestrite keeldumine mainida jumalateenistustel Moskva patriarhaati, palvetada “Venemaa võidu eest” ja sõna võtta Vene õigeusu kiriku toetuseks. Siin olid tagakiusamise objektiks UOC teenijad neljast Melitopoli kirikust: Aleksander Nevski katedraalist, Suurmärtri ja Tervendaja Panteleimoni kirikust, samuti Püha Tatjana ja Püha Jüri kirikust.
<…>
Avastatud 108 repressiooniakti on vaid osa sellest kampaaniast, kus ohvrid või nende esindajad said kahju dokumenteerida, võtta ühendust inimõiguslaste või ajakirjanikega. Kui palju sarnaseid juhtumeid veel on, pole teada.
Ajakirjandusliku uurimise täistekst on kättesaadav Vjorstka veebilehel.