Õelate kerge ja ajutine edu

Palju piina saab neile, kes ruttavad teise jumala järele; ma ei taha valada nende vereohvreid ega võtta nende nimesid oma huultele. (Psalm 16:4)

Seni on Taavet 16. psalmis otsinud varjupaika Jumala juures, paludes, et Jumal teda hoiaks ja kaitseks. Ta on tunnistanud, et Jahve pole mitte ainult Issand, vaid Ta on Taaveti Issand – kõikehõlmav ja kõike rahuldav Headus, kellelt tuleb iga hea and. Ja selle suurima hüve all on üks peamisi maiseid hüvesid, mille Taavet on saanud, pühad sellel maal, Jumala rahva. Nad on pühad ja majesteetlikud, rõõmustades Taavetit oma suursugususega. Kuna Taavet armastab olla Jumala lähedal, siis armastab ta olla ka oma rahva lähedal.

Palvetamist jätkates mõtleb Taavet järgmiseks teise inimrühma peale, kes jooksevad teiste jumalate järele. Võib-olla peab ta silmas Iisraeli ümbritsevaid rahvaid, kes ei otsi varjupaika mitte Jahves, vaid Baalis, Daagonis ja Astartes. Iisrael on abielus Jahvega, lepinguliselt seotud Temaga kui oma Isanda ja Abikaasaga. Need rahvad aga seevastu on abiellunud ebajumalate ja deemonlike jõududega. Nad on neile järele jooksnud ja nendega abiellunud.

Ja mis on selle tulemusena juhtunud? Kui Taavet mõtleb pühadele ja nende abielule Jahvega, siis mõtleb ta suure rõõmu ja naudinguga mägede suursugususele. Kui ta mõtleb ebajumalakummardajatele nende ümber, siis näeb ta hoopis teistsugust pilti – kurbust, valusid, vigastusi, raskusi ja haavu. Ja mitte ainult staatilisi muresid, vaid paljunevaid, kasvavaid ja ülevoolavaid kurbuseid.

Joostes teiste jumalate järele ja neid omandades, on jumalatud toonud enda peale valu, riidu ja kannatusi.

Õelate edukus?

Sellised kurbused ei paista meile alati koheselt silma.  73. Psalmis väljendab Aasaf oma nördimust kurjade jõukuse ja segadust nende edu pärast. Õelatel pole piinasid surmani; nad on hästi toidetud ja probleemide eest isoleeritud. Neil pole selliseid võitlusi ja raskusi, nagu enamikul inimestel (salmid 4–5). Oma uhkusest, vägivallast, rumalusest, pahatahtlikkusest ja rõhumisest hoolimata saadab neid kõiges, mida nad teevad õitseng ja edukus (salmid 6–9). Nad on alati rahulikud, kui nad oma rikkust suurendavad ja pilkavad jultunult Jumalat, et Ta ei näe ja ei tea midagi nende kurjusest (salmid 10–12).

Selline pilt on teravas kontrastis Taaveti tähelepanekutega Psalmis 16. Kuidas saab siis neid kahte pilti sobitada? Kas ebajumalakummardajate kurbused suurenevad või on õelad alati rahul? Kas nende ebajumalakummardamine teeb neile haiget ja kahjustab nende õitsengut ja edu?

Aasaf näitab meile teed. Tema äng annab teed selgusele, kuid alles pärast seda, kui ta pühamus Jahvet kummardab. Alles pärast seda, kui ta otsib varjupaika Jumala, kui oma kõrgeima hüve juures, suudab ta näha kurjade lõppu (Psalm 73:17). Ja kui ta seda näeb, siis teeb ta sama järelduse nagu Taavet.

Tõesti, Sina asetad nad libedale

ja Sa langetad nad rusuks. 

Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga!

Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega. 

Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist,

nõnda Sina, Issand,

ei hooli tõustes nende varjukujudest. (Psalm 73:18–20)

Teisisõnu, kui õelad võivad hetkeks olla edukad, siis lõpuks nende kurbus paljuneb. Nende jalg libiseb õigel ajal. Tühisuse järele jooksnutena lahustuvad nad nüüd fantoomideks. Olles kummardanud looduid, langevad nad needuse alla. Lõpuks tuleb arve tasuda.

Selles elus jaotuvad õelate mured ebaühtlaselt. Mõnikord näeme nende hävitamist varakult, kui Jumal annab neile külvatud seemnete saaki maitsta. Me näeme seda nende tegude tagajärgedes – patu põhjustatud murtuses, valus ja kaotuses. See on tõsine halastus, Jumala lahkus, mille eesmärk on juhtida õelaid (ja meid) meeleparandusele.

Kuid teised väldivad selliseid maiseid kurbusi. Nad väldivad ajutist minemapühkimist. Kuid isegi nemad  koguvad viha “viha päevaks, mil ilmub Jumala õiglane kohus” (Rm 2:5). Ja kui see päev tuleb, siis paljunevad nende kurbused igavesti.

Vale kummardamine ja valetunnistus

Olles näinud ja märganud ebajumalakummardamise lõppu, peab Taavet tegutsema vastavalt sellele, mida ta teab. Seetõttu kohustub ta hoiduma nende ebajumalakummardamise ohvritest ja nende valetunnistustest. Eelkõige mainib ta siin nende “joogiohvrite” vältimist.

Iisrael tõi ohverdamissüsteemi raames Jahvele joogiohvreid (3. Moosese 23). Iisraeli joogiohvri puhul valas preester kummardaja eest veini koos mõne muu esmase ohvriga, olgu see siis põletusohvri, tänuohvri või puhastusohvriga (4Ms 15; 28–29). Selliseid ohvreid tohtis tuua alles siis, kui Iisrael oli maale sisenenud ja selle oma valdusesse võtnud. Piiblis tähistab vein triumfi, tähistamist ja puhkust. Nagu üks kommentaator ütleb, on leib hommikutoit, mida süüakse selleks, et saada jõudu päevatööks; vein on õhtutoit, mida ammutatakse päeva lõpus tänutundena lõpetatud ja hästi tehtud töö eest. Seega olid veiniohvrid mõeldud selleks, et tähistada Jumala võidukäiku oma vaenlaste üle ja ustavust oma lubadustele.

Psalmis 16 keeldub Taavet ebajumalakummardamise joogiohvritest osa võtmast. Täpsemalt lükkab ta tagasi „vere joogiohvrid”. Kuigi Iisraeli ohverdamisel kasutati verd – piserdati seda altari sarvedele või valati välja altari alusele – oli Iisraelil rangelt keelatud verd juua. Iisraeli ümbritsevad rahvad näisid aga olevat verd joonud ja nad ohverdasid verd ka oma jumalatele joogiohvriks. Kuna „liha elu on veres” (3. Moosese 17:11), siis on võimalik, et nad tegid seda selleks, et saada tapetud loomalt elu. Seevastu Iisrael sai elu otse Jahvelt endalt.

Taavet mitte ainult ei lükka tagasi nende ohvrid, vaid lükkab tagasi ka nende tunnistuse. Nende nimede huultele võtmisest keeldumises on midagi enamat, kui lihtsalt vale sõna ütlemise vältimine. Taavet keeldub mainimast valejumalate nimesid, keeldudes kutsumast neid appi, kui oma isandat. See on vaste sellele, et ta otsib varjupaika Jahves ja tunnistab Teda Issandaks.

Ustava vastupanu mudel

Meile on tänapäeval Taaveti silmnähtav truudus Jumalale eeskujuks. Me näeme liiga sageli, kuidas õelad on maailmas edukad. Näib, et nende patt ei kahjusta neid, vaid võimaldab neil edu saavutada ja seda tehes muutub see meile kiusatuseks. Surve sellega kaasa minna – rahustada meie kurja ajastu ebajumalaid, kutsuda appi maailma usaldus- ja kummardamisobjekte, joosta teiste jumalate järel selleks, et sobituda maailma ja maist edu saavutada – on tõeline.

Kuid me peame mõistma nende lõppu. Nende mured suurenevad. Kergus, kui see on olemas, kestab vaid hetke. Kurjade kerge ja hetkeline edu annab neile igavese kannatuse, mis kaalub üles maise heaolu.

Ja kui me seda eesmärki mõistame, siis saame tugevamaks, et oma ajastu survele vastu seista. Selle asemel, et kohaneda selle maailma mustriga, muutume meie meele uuendamise tõttu. Selle asemel, et püüda lepitada ebajumalaid või valeinimesi, pakume end elavate ohvritena ainult Jumalale (Rm 12:1–2). Selle asemel, et korrata oma ühiskonnas valesid ja valskuseid, ütleme oma huultega ja südamest: „Jeesus on meie Issand; ilma Temata pole meil midagi head.”


Joe Rigney (@joe_rigney) on Bethlehemi kolledži ja seminari president ning desiringGod.org õpetaja. Ta on abikaasa, kolme lapse isa ja Cities kiriku pastor. Tema viimane raamat on More Than a Battle: How to Experience Victory, Freedom, and Healing from Lust.

Allikas: The Light and Momentary Success of the Wicked | Desiring God