Liigutav lugu

Väike poiss pani soojad riided selga ja ütles siis isale: ′′ Okei issi, ma olen valmis.”

Tema isa, kes oli pastor küsis: “Milleks valmis?”

′′Isa, on aeg minna õue ja jagada meie lehekesi”.

Isa vastas: “Pojake, õues on väga külm ja vihma sajab.”

Laps vaatas üllatunult isale otsa ja ütles: ′′ Aga, isa, inimesed tahavad Jumalast teada ka vihmastel päevadel.” Isa vastas: “Pojake, ma ei lähe sellise ilmaga välja!” Laps vastas kurvalt: “Isa, kas ma üksi võin minna? Palun!”

Isa rahunes veidi ja ütles siis: ′′Eks mine, poeg! Siin on flaierid, aga ole ettevaatlik!”

′′Aitäh, isa!”

Ja poeg läks vihmaga välja. 11-aastane teismeline jalutas läbi kõik külatänavad, jagades koguduse kutseid inimestele, keda ta nägi.

Pärast kahe tunnist vihma ja külma ilmaga käimist, kui tal oli veel viimane flaier käes, peatus poiss tänava nurgal, et näha, kas on ehk veel keegi, kellele saaks anda infolehe, kuid tänavad olid täiesti tühjad. Seejärel pöördus ta esimese maja poole, mida nägi, lähenes välisuksele, helistas mitu korda kella ja ootas, aga keegi ei tulnud uksele.

Lõpuks poiss pöördus ümber, et lahkuda, kuid miski peatas teda. Laps tuli tagasi ukse taha, hakkas helistama ja viimaks koputama tugevalt rusikatega uksele. Ta jäi ootama.

Lõpuks avati ettevaatlikult uks.

Väga kurva pilguga daam tuli välja ja küsis õrnalt:

′′Mida ma saan sinu heaks teha, pojake”?

Säravate silmade ja rõõmsa naeratusega ütles laps:

′′ Proua, vabandage, aga ma tahan teile lihtsalt öelda, et Jumal armastab teid ja ma tulin, et teile anda oma viimane koguduse kutse, mis räägib teile Jumalast ja Tema suurest armastusest.”

Poiss andis daamile flaieri.

“Aitäh, pojake”, tänas daam ja võttis selle vastu.

Järgmise pühapäeva hommikul tuli pastor kantslisse kõnelema. Kui teenistus algas, siis küsis ta:

′′Kas kellelgi on tunnistust või midagi, mida soovite teistega jagada?”

Kiriku tagareas tõusis püsti eakas naine. Kui ta rääkima hakkas, siis läksid tal silmad märjaks:

′′Keegi siin kirikus ei tunne mind. Ma pole kunagi siin käinud, eelmisel pühapäeval ma polnud isegi kristlane.

Mu abikaasa suri mõni aeg tagasi, jättes mind üksi sellesse maailmas. Eelmine pühapäev oli eriliselt külm ja vihmane päev. Olin väga kurb ja mõtlesin, et mul pole enam mingit lootust ja ma ei tahtnud enam elada.

Võtsin tooli ja köie ning läksin üles oma maja pööningule. Sidusin ühe köieotsa katusereelingu külge; siis ronisin toolile ja mähkisin köie teise otsa ümber kaela.

Siis tõusin toolile. Seisin toolil üksildaselt ja murtud südamega ning hakkasin toolilt alla hüppama, kui järsku kuulsin ,et keegi uksele taob.

Mõtlesin, et ootan pisut ja ehk ta läheb ära.

Nii ma ootasin ja ootasin, aga koputus uksele muutus iga korraga valjemaks ja valjemaks. Ta muutus nii valjuks, et ma ei suutnud seda enam välja kannatada.

Mõtlesin, et kes see küll olla võiks? Keegi pole kunagi mu ukse taha tulnud ega mind külastanud.

Võtsin köie kaelast ära ja läksin välisuksele uksekell ikka veel helises ja prõmmiti uksele.

Kui ukse avasin, siis ei suutnud ma oma silmi uskuda. Uksel seisis säravate silmadega poisike.

Tal oli selline naeratus, oh, ma ei suuda seda kirjeldada! Sõnad, mis ta ütles, panid mu südame põksuma: “Leedi, ma tahan teile öelda, et Jumal tõesti armastab teid”. Kui see väike ingel ära läks, panin ukse kinni ja lugesin flaieri iga sõna läbi.

Siis läksin pööningule tooli ja köit eemaldama. Ma ei vaja neid enam. Nagu näete. Olen nüüd õnnelik Suure Jumala laps.

Täna siis tulin sellesse kirikusse isiklikult tänama seda väikest Jumala inglit, kes just õigel ajal tuli ja tegelikult päästis minu elu hukatusest. Nüüd olen Suure Kuninga laps ja mu süda on nii rõõmus!”

Kõik kirikus nutsid .

Pastor tuli puldist alla esimesele eesolevale pingile, kus see väike ingel istus; võttis poisikese sülle ja nuttis ohjeldamatult.

—–

Sina,kes Sa seda lugesid , anna see sõnum teistele edasi. Pea meeles, et Jumala sõnum võib mängida kellegi elus suurt rolli, ära karda seda jagada.