Minu Issanda sõnad ahistuse kohta vastavad kahtlemata tõele ja mul on neis oma osa. Peksumasin pole veel seisma jäänud ja mul pole lootustki, et see varsti seiskub, kui ma alles rehepeksu juures olen.
Kas ma võin loota, et tunnen end vaenlase maal koduselt, et tunnen rõõmu pagulusest, et sean end kõrbes mugavasti sisse?
Minu rahu pole siin! See on ainult sulatusahju, haamri ja alasi koht. Minu elukogemus on üsna kooskõlas minu Issanda sõnadega.
Ma arvestan sellega, et Ta käsib mul olla julge. Olen nii aldis depressioonile. Minu julgus kaob kergesti, kui lähen läbi rasketest katsumustest. Kuid ma ei tohi ikkagi sellele tundele maad anda. Kui mu Issand käsib mul olla julge, siis kas ma võin otsustada mitte kuuletuda ja meelt heita?
Kuidas Ta mind julgustab? Oma võiduga! Ta ütleb: Olen maailma ära võitnud! Tema võitlus oli palju raskem kui minu oma. Ma pole veel vereni võidelnud! Miks ma võidus kahtlen?
Vaata, mu hing, tea, et vaenlane on juba tõsise kaotuse saanud! Ma võitlen juba alistatud vaenlasega. Maailm, Jeesus on sind juba võitnud ja minus võidab ta sind jälle oma armu läbi! Seetõttu rõõmustan ja laulan kiituslaulu oma Issandale, kes on maailma võitnud.
Allikas: http://www.blagovestnik.org/archives/small/s00391-00395.htm