Marion Wells: Nad uskusid Jumalat kuidagi teisiti …

Salm, mis mind tõesti väga üllatas, on Jesaja 9: 5: „ Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.

On võimalik uskuda, et Messias on Jumal, ja selle juurde võite jõuda selle Jesaja salmi põhjal.

Kasvasin üles juudi perekonnas. Olin kuskil jumalakartuse ja innuka Jumala tundmise vahepeal. Kuid ma mäletan, et umbes 4-aastaselt ei tahtnud ma 5-aastaseks saada, sest nii oleksin aasta surmale lähemal.

Mu ema uskus Jumalat, kuid see oli ebamäärane usk. Minu isa oli ateisti ja agnostiku ristand. Ja mingil etapil jõudsin veendumusele, et teatud uskumuste süsteemis sündimine ei ole selles püsimiseks piisav.

Minu lapsepõlvest peale olid mu vanematel majahoidjad. Ja kui olin 10-aastane, palkasid nad majahoidja ja koka, kelle nimi oli Bel. Ta armastas Jumalat – luges pidevalt Piiblit ja oli alati minu kõrval. Ma ei tea, mis mind sundis seda tegema, kuid ma küsisin temalt, kas selleks, et veeta igavik koos Jumalaga peab uskuma Jeesusesse. Ja ta vastas: “Jah.” Ma pole seda vestlust kunagi unustanud.

Minu parim sõber oli tüdruk nimega Crystal. Ta elas meist kahe maja kaugusel. Ma arvan, et olime mõlemad otsingutes, kumbki omal moel. Tema pere käis metodisti kirikus. Tema religioossuse tase oli minu omaga sarnane ja me püüdsime mõtiskleda kõigi alguste alguse üle ja see ei õnnestunud. Meie aju lihtsalt kees üle.

Pärast ülikooli teise kursuse lõpetamist kohtusime Crystaliga uuesti. Ja ta rääkis mulle tüüpidest, kellega ta koolis sõbraks sai – nad uskusid Jumalat kuidagi teisiti, niinagu ta polnud varem kuulnud. Tundus lihtsalt, et sellel kuttide seltskonnal on midagi muud. Nad rääkisid isiklikust suhtest Jumalaga.

Ja kui läksin oma uude kooli, sattusin kokku rühma õpilastega, kes uskusid samamoodi. Põhimõtteliselt rääkisid nad mulle, kuidas paluda Jeesusel tulla minu südamesse.

Üks osa minust tahtis uskuda, kuid ma ei tahtnud uskuda ainult teise inimese sõnade pärast. Tahtsin tõde. Tahtsin teada, kas Jumal on tõeline ja kas Ta on see, kes Ta tegelikult on. Ja mu sõber ütles: “Miks sa ei palu Jumalal lihtsalt näidata, kas see on tõsi?”

Ja see kõlas minu jaoks väga ausalt. Kui see on tõsi, muudab see kõike. See on kõige ilusam asi, mis minuga juhtuda võib.

Sisuliselt palvetasin ja palusin Jeesusel tulla minu südamesse, andestada minu patud ja näidata mulle läbi oma kogemuste, kas Ta on tõeline ja kas see on tõsi. Ja otsustasin lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtub. Kuid jätkasin Piiblitundide külastamist.

See õpilaste rühm oli nii armastav ja aktsepteeriv ning ma ei ole varem sellist armastuse ja aktsepteerimise taset kohanud. Tom oli meie ülikoolilinnaku piibliuurimise üliõpilasjuht ja jagas oma armastust inimeste vastu ning soovi, et inimesed tunneksid Jumalat, kes neid nii väga armastab. Tema silmad kiiratasid julgustust.

Ja ma ei tea, milles see seisnes – see viis minu jaoks justkui kõik kokku – ja järsku ütlesin lihtsalt oma südames: “See on tõeline. See on tõesti reaalne.”

Kui ma sellele kõigele tagasi vaatan ja edasi vaatan, tean, et mu elu oleks ilma Jumalata täiesti teistsugune. Ja ma olen nii tänulik, et olen õppinud tundma oma Messiat Jeshuat ja et mu elu on muutunud mitte ainult selles elus, vaid ka igavikus.

Allikas: http://ieshua.org/marion-uells-oni-verili-v-boga-kak-to-inache.htm