Messiaanliku liikumise ajalugu Ukrainas

Messiaanlike juutide liikumine Ukrainas ei alanud eile. 20. sajandi alguses uskusid paljud juudid Jeshuasse kui Messiasse. Need usklikud seisid silmitsi arvukate ja raskete katsumustega, sealhulgas pogrommidega, Esimese maailmasõjaga ja Vene revolutsiooniga. Ometi Jumal tegutses. Nähtav messiaanlik teenistus lakkas 1920. aastate lõpus Nõukogude religioonivastase poliitika tõttu. Messiaanlik liikumine Ukrainas elavnes alles 1980. aastate lõpus.

See artikkel võtab kokku selle suure Jumala liikumise ajaloo selles Ida-Euroopa osas. Kõigepealt vaatleme selle piirkonna juudi rahva varajast teenimist. Seejärel vaatleme tänapäevast Ukraina messiaanlikku kogukonda, mis tekkis pärast kommunismi langemist.

Messiaanlik liikumine Ukrainas enne kommunistliku režiimi langemist

Messiaanlik kogukond on Ukrainas tegutsenud aastakümneid. 20. sajandi alguses kuulus suurem osa praegusest Ukrainast Vene impeeriumi või Nõukogude Liidu koosseisu. Mõned Ukraina mõjukamad linnad, sealhulgas pealinn Kiiev ja suur sadamalinn Odessa, kuulusid sel ajal Venemaa koosseisu.

Leon Rosenbergi teenistus

Tõenäoliselt oli kõige esimene messiaanlik teenistus Ukrainas Leon Rosenbergi töö. 20. sajandi alguses kolis ta koos naisega Odessasse, kus nad avasid raamatupoe, kus müüdi Piibleid ja muud Jeesust käsitlevat kirjandust. Nad eksponeerisid vaateakendel oma missiooni käsitlevaid jidišikeelseid pühakirju ja plakateid. Kuigi nad seisid silmitsi kohalike rabide vastuseisuga, olid paljud juudid Uue Testamendi vastu uudishimulikud [1].

Peagi hakkas Rosenberg läbiviima koduseid piibliuurimise õppetunde. See teenistus oli riskantne, sest Venemaa valitsus astus kiiresti samme kõigi “kogunemiste” vastu, mis nende arvates võiksid viia poliitiliste eriarvamusteni. Lisaks oli igasugune religioosne tegevus, väljaspool Vene õigeusu kirikut, rangelt reguleeritud. Vaatamata raskustele asutas Rosenberg messiaanlikku kogudusse (tol ajal kandis nime judeo-kristlik kirik). Ta avas ka kooli messianlike-usklike lastele. Rosenberg ja tema kogudus andsid välja messiaanliku lauluraamatu, mis ühendas juudi muusika Jeesuse ülistusega [2].

1914. aastal puhkes Esimene maailmasõda ja sellega kaasnes usuline tagakiusamine. Nagu paljud jumalateenijad, pagendati ka Rosenberg Siberisse. Tänu mõnele mõjukale sõbrale lasti ta aga peagi vabadusse. Suuri kannatusi tõi ka 1917. aasta Vene revolutsioon. Vaevalt hukkamisest pääsenud Rosenberg saadeti Venemaalt välja [3]. Esmalt kolis ta Saksamaale, kuid Teise maailmasõja ajal läks ta USA-sse, kus asutas Ameerika Euroopa Betheli misjoni [4].

Peter  Goroditchi teenistus Kiievis

Kiiev osutus evangeeliumi jaoks eriti viljakaks linnaks. 1917. aastal avas kristlasest juut Peter Goroditch Kiievis tasuta söökla. Paljud neist, keda ta teenis, olid pagulased, kes põgenesid Vene revolutsiooni ajal Kiievisse. Mõnede kohalike messiaanlike juutide abiga avas ta keskuse ja hakkas pidama jumalateenistusi. Igal nädalal tuli koosolekutele palju inimesi. 1918. aastal andis valitsus sellele teenistusele riikliku loa (õigused, mis anti usurühmadele).

Esimese maailmasõja jätkudes jõudsid sakslased vähem kui aasta hiljem Kiievisse ja saatsid Peter  Goroditchi  riigist välja. Teenistuse taaselustamine tundus võimatu. Kuid  Goroditchi õde otsustas osa temaga jagatud varast maha müüa ja selle rahaga aitasid nad teenistusele uue maja osta. Kohalik juudi kogukond, vene vaimulikud ja ajakirjandus võtsid  Goroditchi töö üldiselt hästi vastu. See messianlike juutide kogudus seisis aga silmitsi tohutute väljakutsetega Kiievis möllanud sõja ja nende koosolekukeskuse korduva tulistamise tõttu. Evangeeliumi levik aga jätkus [5].

Nõukogude Liidu aegne tagakiusamine

1920. aastate lõpuks surus Nõukogude valitsus maha igasuguse usulise tegevuse. Kaasaegsed ajaloolased kirjeldavad Nõukogude rünnakuid religiooni vastu kui “ligi seitsekümmend aastat kestnud pidevat tagakiusamist, mille intensiivsus on ajaloos enneolematu” [6]. Messiaanlik kogukond kannatas selle tagakiusamise tagajärgede käes väga palju.

Tol ajal oli Nõukogude Liidus teenistusega seotud ka Ameerika Juutide Missioonide Juhatus (Chosen People Ministries). 1929. aastal juhtis üks meie töötajatest Gregory Guberman teenistuse keskust Dnepropetrovskis.

Nõukogude valitsus hõivas selle keskuse kohe selle avamise aastal. Guberman oli riskidest teadlik, kuid jätkas teenistuses nii kaua, kui suutis. Ta kohtus inimestega, kes käisid keskuses jumalateenistustel. Kuid pärast 1930. aastat ei olnud keegi temast rohkem kuulnud. Nagu paljud teised usklikud, tapeti ta suure tõenäosusega oma usu pärast või pagendati Siberisse [7]. Pärast Teist maailmasõda oli välismaalastele sissesõit keelatud. Avatud teenistus oli Nõukogude Liidus võimalik alles 1980. aastate lõpus. Kuid isegi pimedatel aegadel töötas Jumal. Tõepoolest, Nõukogude laagri üks kuulsamaid põrandaaluseid kirikuõpetajaid Richard Wurmbrand oli usklik juut [8].

Messiaanlik liikumine Ukrainas pärast NSV Liidu lagunemist

Aastakümneid oli selle piirkonna elanike jaoks igasugune religioosne tegevus keelatud. Kui piirangud lõpuks leevendati, olid paljud avatud – ja isegi janunesid – rääkima Jumalast.

Teenistuse taaselustamine Ukrainas

Pärast Nõukogude režiimi langemist puhkes Ukrainas suur ärkamisaeg. Kiievi linn mängis selles liikumises erilist rolli. Chosen People Ministries oli esimene organisatsioon, mis alustas ametlikult juudi rahva teenimist praktiliselt endises Nõukogude Liidus. 1989. aastal, kui see Ida-Euroopa osa muutus läänlastele avatumaks, külastasid Sam Nadler ja Albert Davis Venemaad.

Nadlerist pidi saama Chosen People president 1991. aastal ja Davis oli messiaanlik juut Gruusiast, kes oli elama asunud Kanadasse. Kuid just Kiievis leidsid nad inimesed, kes evangeeliumile kõige paremini reageerisid. Nad kuulutasid koguduses Roomlastele 1:16 kirjakohta. Selles salmis kirjutab Paulus, et evangeelium on „esmalt juutidele.”

Pastor kutsus nad järgmisel nädalal uuesti jutlustama ning Nadler ja Davis võtsid kutse rõõmsalt vastu. Sel pühapäeval tuli nii palju juutidest külalisi, et püsikülastajad pidid oma kohad ära andma. Rohkem kui seitsekümmend neist külalistest hakkasid Messiasse uskuma[9]. Enne lahkumist korraldasid Nadler ja Davis uutele pöördunutele piibliuurimise. Varsti pärast seda asutas Chosen People Beit El Gibbori (Kõigeväelise Jumala Maja) koguduse. Selles piirkonnas polnud mitu aastakümmet olnud messiaanlikku kogukonda. Beit El Gibbor lagunes lõpuks laiali, kuid tõusis uuesti ellu nime all “Elu Jeshuas”.

Ärkamine Ukrainas

1990. aastatel toimus Ida-Euroopas uskumatu ärkamine. See ärkamine oli Ukraina võimsaim. David Sedaca, kauaaegne Chosen people ministry liige, külastas Kiievit 1996. aastal. Ta meenutab, et veetis üheksa-kümme tundi kirikutes õpetades ja pastoreid koolitades. Oli lihtsalt uskumatu nälg Jumala järele. Osa sellest näljahädast oli tingitud nõukogude religioonivastaste seaduste tühistamisest. Inimesed said lõpuks avalikult usku uurida.

Vladimir Pikman, kes praegu juhib Saksamaal Chosen people partnerlusteenistust, tuli Kiievis usku 1992. aastal. Tal on värsked mälestused juutide ja mittejuutide suurest huvist Jumala vastu. „Evangelismi ei olnud vaja,” märgib ta [10]. See tähendab, et usklikud ei pidanud pingutama evangeeliumi jagamiseks, sest paljud uskmatud käisid omal algatusel jumalateenistustel ja uurisid Pühakirja.

Siin on veel üks näide messiaanliku liikumise kiirest kasvust Ukrainas. 1994. aastal külastas Ukrainat Ameerika messiaanlik juut Jonathan Bernis. Ta korraldas mitmeid musikaalseid jumalateenistusi. Nendel üritustel osales üle 40 tuhande inimese. Bernise evangeelne tegevus viis Kiievi messiaanlike juutide kogukonna loomiseni. Sellest kogukonnast sai, vähemalt kuni Venemaa sissetungini Ukrainasse, maailma suurim. Tippajal oli seal umbes 2000 inimest. Seda juhib praegu Boriss Grisenko. Usku jõudis ta 1980. aastate lõpus, olles tööreisil Eestis. Grisenko osales Bernise muusikafestivalil ja võttis varsti pärast seda vastu pakkumise saada Kiievi uue messiaanliku koguduse rabiks [11]. Sellel ametikohal püsib ta tänaseni.

Iseseisev messiaanlik kogukond Ukrainas

Kõik need lääne elanikud aitasid taaselustada messiaanlikku liikumist Ukrainas. Kui kommunistlik režiim lõpetas selliste nagu usklike Rosenbergi ja  Goroditchi  teenimise, siis Messia Ihu abi teistest riikidest taaselustas nende töötajate nägemuse. Nadler, Davis ja Bernis kuulutasid evangeeliumi „kõigepealt juutidele” ja julgustasid neid usklikke säilitama oma juudi identiteeti (Rm 1:16). Nii paljud ukrainlased jõudsid usule, et asusid peagi messiaanlikus kogukonnas juhtivatele kohtadele — õpetajatena, kantoritena, jumalateenistuste juhtidena jne.

Veelgi enam, paljud Ukraina usklikud kolisid välismaale, eriti Iisraeli ja USA-sse, kus nad võtsid hea sõnumi endaga kaasa ja moodustasid ülemaailmse messiaanliku kogukonna. Michael Zinn, kes juhib Iisraelis Chosen People partnerlusteenistust, on pärit Ukrainast. Tema sõnul on 65% Iisraeli messiaanlikest juutidest pärit Venemaalt ja Ukrainast [12]. Tänapäeval on suurem osa Saksamaa juutidest pärit endisest Nõukogude Liidust ja umbes 80 protsenti Saksa messiaanlikust kogukonnast on pärit sellest piirkonnast. Mitmed Chosen People Ministry töötajad ja partnerid on samuti pärit Ukrainast [13].

21. sajandil on enamik Ukraina messiaanlike kogukondi iseseisvad. Formaalselt ei seostata neid ühegi välise organisatsiooniga. Paljud neist osalevad aga sellistes liitudes nagu Rahvusvaheline Messiaanlik Juutide Allianss. Chosen People Ministry on aastakümneid osutanud Ukraina kogukondadele abi, sealhulgas rahalist abi. Nad on juba aastaid korraldanud seminare koguduste juhtidele.

Vene invasioon ja messiaanlik kogukond

Messiaanlik kogukond nagu ka ülejäänud Ukraina, sai 2022. aasta Venemaa sissetungi ajal tugeva löögi. Paljud messiaanlike kogukondade liikmed põgenesid Ukraina lääneossa. Sotsiaalmeedia kaudu saavad need usklikud üksteisega ühendust hoida. Mõned leidsid koos varjupaiga. Neil usklikel pole peaaegu midagi kaasas peale riiete, mis neil seljas on. Chosen people Ministry pakub neile inimestele hädavajalikku abi, sealhulgas toitu, riideid, mähkmeid ja ravimeid. Meie tegemistest saad lähemalt lugeda ja meid toetada meie lehel.

Mõned messiaanlikud usklikud põgenesid riigist. Paljud läksid Iisraeli, eriti kui neil olid seal juba sugulased. Teised on lahkunud Ukraina-lähedastesse riikidesse ja üritavad seal oma elu uuesti üles ehitada. Lühidalt öeldes on olukord traagiline, sest nad pidid lahkuma oma kodudest ja paljud naised oma meestest. Kuid nende, kannatavate Ukraina usklike, usk ja otsusekindlus kumab läbi selle pimeda aja jätkuvalt. Hämmastav on ka näha Messia Ihu ühtsust pagulaste abistamisel. See asjaolu jättis tugeva mulje ühele meie Ukraina päritolu töötajale, kes töötab lakkamatult pagulasi aidates. Ta märkis, et ta “ei ole näinud kunagi sellist ühtsust ühegi kristlaste konfessioonide seas, kes aitaksid nii juutidel kui ka mittejuutidel sõjakoleduste eest põgeneda” [14].

Järeldus

Keegi ei tea, kuidas ja millal see sõda lõpeb. Ukraina taastamine võtab igal juhul aastaid aega. Paljud inimesed on kaotanud kõik – perekonnad, kodud, elatusvahendid ja kogukonnad. Selle konflikti tagajärgi on tunda aastakümneid. Eks aeg näitab, mis saab Ukraina messiaanlikust liikumisest. Mis ka ei juhtuks, võime olla kindlad, et Jumal ei jäta oma rahvast kunagi maha.

„ Kui sa lähed läbi vee, siis olen Mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest Mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja;” (Jesaja 43:2-3).

[1] Vera Kuschnir, Only One Life: A Story of Missionary Resilience: Biography of Leon Rosenberg, the Late Founder and Director of the American European Bethel Mission (Broken Arrow, OK: Slavic Christian Pub., 1996), 145–57.
[2] Kuschnir, Only One Life, 188–93.
[3] Kuschnir, Only One Life, 206–9, 234–35.
[4] Lidiya S. Tonoyan, “Messianic Jewish Movement in Ukraine” (Master of Arts, Baylor University, 2011), 15.
[5] Mitchell Glaser, “A Survey of Missions to the Jews in Continental Europe, 1900–1950” (Diss., Pasadena, CA, Fuller Theological Seminary, 1998), 98–100.
[6] Dimitry V. Pospielovsky, Soviet Studies on the Church and the Believer’s Response to Atheism, vol. 3, A History of Soviet Atheism in Theory and Practice, and the Believer (Basingstoke, Hampshire: Macmillan Press Ltd., 1988), ix.
[7] Harold A Sevener, A Rabbi’s Vision: A Century of Proclaiming Messiah: A History of Chosen People Ministries, Inc. (Charlotte, N.C.: Chosen People Ministries, 1994), 155–58.
[8] Glaser, “A Survey of Missions to the Jews in Continental Europe, 1900–1950,” 203.
[9] Sevener, A Rabbi’s Vision, 585–87.
[10] Vladimir Pikman and David Sedaca, interview by Rachel Larsen, March 28, 2022.
[11] Tonoyan, “Messianic Jewish Movement in Ukraine,” 51.
[12] Michael Zinn, interview by Rachel Larsen, April 1, 2022.
[13] Vladimir Pikman and David Sedaca, interview by Rachel Larsen, March 28, 2022.
[14] ”Ministry News Briefs from around the Globe,” The Chosen People, April 2022.

Allikas: https://ieshua.org/istoriya-messianskogo-dvizheniya-v-ukraine.htm