Kabalat šabat (sõna-sõnalt “šabati vastuvõtmine”) tähendab šabati vastuvõtmist reede õhtul. See muudab reede õhtu juutide jaoks eriliseks, seda eriti juudi peredele. Reedel pere koos söömine on igaühe kohustus, ilma vabandusteta. Isegi paljude ilmalike juutide jaoks, kes ei ole pikka aega ühtki Jumala käsku järginud, on šabati ajal kodus kogunemine kõige olulisem sündmus. Sellest sai juudi kultuuri lahutamatu osa. See artikkel annab ülevaate traditsioonidest ja põhjustest, miks Šabat on oluline ning millist mõju see avaldab kogu juudi kogukonnale.
Esiteks, miks algab Šabbat reede õhtul? Hingamispäeva idee ilmneb esmakordselt loomisloos, kui kirjeldatakse kellaaja liikumist: “Ja oli õhtu ja sai hommik: kuues päev.” Ja siis kirjeldatakse kõiki päevi ühtemoodi, alates õhtust. Niisiis, kolme esimese tähe ilmumisega taevasse algab šabbat.
Šabbati traditsioonid
Kõik pered ei järgi kõiki neid traditsioone, kuid kahe küünla süütamine ning leiva ja veini söömine on peresöögi kõige tavalisem osa.
1) Majaproua süütab kaks küünalt ja lausub šabati õnnistuse – esindades seega kahte viidet kümnele Toora käsule, mis sisaldavad kahte šabati kohta käivat määrust – selle meelespidamist ja järgimist. [1]
2) Isa paneb oma käed iga lapse pea peale ja õnnistab neid – traditsioonilise juudi šabati kõige liigutavam osa, mis aitab vanematel sel erilisel pereajal armastust oma laste vastu väljendada ja kinnitada.
3) Perekond istub koos laua taha ja perepea ütleb veinikarika taga kidduši. See on šabati õnnistus ja pühitsemine: „Õnnistatud oled Sina, Issand, universumi kuningas, kes lõid viinapuu vilja.” Kiddushi karikas on meeldetuletus kahest erinevast põhjusest, miks šabbatit pidada: üks järgida Jumala mustrit luua maailm seitsme päevaga ja teine meeles pidada, et nad vabastati orjusest. Kiddush meenutab nii loomist kui ka imelist Egiptusest lahkumist.
4) Kaks leiba – “challah” – murtakse traditsiooniliste õnnistussõnadega: “Õnnistatud oled Sina, Issand, universumi Kuningas, kes tõid leiva maast.” Leib murtakse, kastetakse soola sisse ja antakse igale pereliikmele. Neid kahte leiba serveeritakse kahekordse mannaportsu mälestuseks, mis anti iisraellastele igal reedel, et nad ei koguks šabatil mannat. Templi puudumise mälestuseks on sool alati laual ja laud on nagu altar templis, sest altaril olevatel ohvritel oli alati sool.
5) Mõnikord lauldakse laule või õnnistusi, olenevalt sellest, kui traditsiooniline perekond on – kas šabati enda kohta või Psalmidest või Õpetussõnadest 31 (tubli naise kohta), naise kiituseks.
6) Söögikorra lõpus öeldakse sageli toidu eest tänu ning iga toiduliigi jaoks eriline õnnistus, mille keskmes on alati kaks komponenti – leib ja vein.
Kas see ei tuleta Teile midagi meelde?
Nagu olete ehk märganud, on paljud juudi šabati aspektid täis messiaanlikku tähendust! Eriti siis, kui loeme Heebrea kirjast, et Ješua ise on meie puhkus ja “puhkusele sisenemine” on viis kogeda uut päästevabadust, mis meil on Temas. Kui mõelda sellele, et väljarände lugu räägib juudi rahvast, kes väljus orjusest vere ja hapnemata leiva kaudu pääsemise läbi, sõlmis lepingu Jumalaga ja jõudis seejärel tõotatud maale, siis kui hämmastav on märkida paralleele šabbati traditsioonides tulevase Messia päästega! Kiddushi karikas, mis sümboliseerib vabastamise verd, ja murtud leib päästet ja varustust, mille me saame enne šabati ülejäänud aega. Kas see ei ole mitte imeline?
“Rohkem kui säilitas šabatit, säilitas šabat juute”
Ma armastan traditsioone, mis aitavad austada iga pereliiget, eriti neid, kes mõnikord ei saa nii palju lugupidamist kui teised. Šabbati traditsioonid aitasid juudi perekondadel ellu jääda kõige raskematel aegadel, katsumuste ja tagakiusamise ajal, kahe tuhande eksiiliaasta jooksul.
Roomas peksti juudi orje, sest nad keeldusid šabatil töötamast. Hispaanias kogunesid inkvisitsiooni ajal salajased juudid (“marranod”) maa-alustesse keldritesse, et süüdata šabatiküünlad ja lugeda “kiddushi”. Mõned Lõuna-Ameerika perekonnad said tuntuks selle poolest, et läksid reede õhtuti oma keldritesse kahte küünalt süütama, saamata isegi aru, miks nad seda teevad ning alles hiljuti sai teatavaks, et nad on Hispaaniast põgenenud juutide järeltulijad ja nad pidasid salaja hingamispäeva. See oli sedavõrd salastatud, et pärast mitut põlvkonda nad lihtsalt unustasid, miks nad seda tegid, ja olid väga üllatunud, kui selgus, et nende esivanemad olid juudid! Nõukogude ajal kannatasid juudid Siberis nälja, vangistuse ja pagenduse käes ning veelgi hullem – neid kutsuti “religioosseteks parasiitideks” – st. nendeks, kes keelduvad šabatil töötamast. Isegi Auschwitzis viibides tegid juudid üliinimlikke pingutusi selle püha päeva austamise nimel. [2]
Kui paljud teised rahvad, olles rõhutud, julmalt piinatud ja laiali pillutatud, lagunesid ja hävisid nende kannatuste tõttu, siis jäi juudi rahvas mingil moel oma Jumala poolt määratud kultuurist kinni pidades ellu. Tegelikult on hästi öeldud: “Rohkem kui säilitas šabatit, säilitas šabat juute.”
Armasta Andjat rohkem kui kingitust
Kuid kahjuks on aja jooksul hingamispäeva kiitmine saavutanud jumalalaadse staatuse. Keskajal, kui juudi rahva kristlik tagakiusamine oli eriti karm, kirjutati hingamispäevast laul nimega “Lecha Dodi” [3] (tulge, mu armsad), justkui oodates “kuninganna tulekut”. Hingamispäev” ja sõnad Saalomoni laulust öeldi šabati enda kohta. Ülemlaulu nähakse pigem analoogina Jumala ja Tema rahva armastusele, mitte Jumala rahvale ja šabatile. Šabat on püha ja hinnaline kingitus, kuid see ei saa asendada Jumalat ennast ja kogu au tuleks anda Loojale, mitte Tema kingitustele.
Muidugi on kõigil inimestel kalduvus armastada (nähtavamaid) kingitusi selle asemel, kes need tegi, kuid see on ebajumalakummardamine. Mõelge korraks oma elule ja meenutage aegu, mil Te ise sama teete. Igaüks meist on selles võitluses, et hoida Jumalat oma armastuse ja kiituse keskmes, kuid kui Jumal ei ole esimene, siis lähevad asjad valesti. Jääme parimast ilma.
Jumal on oma halastuses hoidnud juudi rahvast läbi sajandite tugevana, ühtsena ja kultuuriliselt ühtsena ainult imeliste vahenditega. Tema targalt antud seaduste ja käskude järgimine, nagu hingamispäeva pidamine, tegi nende säilimise mitmel viisil võimalikuks. Kuid palvetagem, et Iisraeli rahvas oleks taas täis nälga Tema järele, kes käske andis, ega rahulduks käskudega. Palvetagem Tema rahva ärkamise eest – elu eest surnuist! Palvetage koos meiega sel šabbatil juudi rahva eest kogu maailmas, ilmutuse ja pääste saamiseks ning selle eest, et nad saaksid tõeliselt “tema puhkusesse siseneda”. Aamen.
[1] 2. Moosese 20. ja 5. Moosese 5
[2] http://www.chabad.org/library/article_cdo/aid/261818/jewish/A-Brief-History-of-Shabbat.htm
[3] https://ru.wikipedia.org/wiki/Lekha_dodi
Allikas – oneforisrael.org
Allikas: https://ieshua.org/chto-evrejskie-semi-delayut-v-shabbat.htm
Hingamispäev on käsk puhata kõigiks aegadeks. Saate teada selle tõelisi eeliseid, kui leiate aega seitsmenda päeva hingamispäeva ja .....
Issanda õnnistusi kõigile ja teie kodudele, perele ja sõpradele! Elame väga tähtsal ja aulisel ajal! Näeme Kõigevägevama sõnade .....
Kas salm Roomlastele 14:5 näitab, et neljas käsk seitsmenda päeva hingamispäeva kohta ei kehti enam? Mida kõneles Paulus .....
Kes muutis seitsmenda päeva šabati pühapäevaks? Kas see oli apostel Paulus? Mida ütleb Piibel Pauluse isiklikust eeskujust šabati .....
Neljas käsk ütleb, et šabatit tuleb pühitseda. Kuidas saab šabatit pidav kristlane seda teha? Siin on mõned põhimõtted .....
Šabat šalom, kallid! Täna on Šabat Nachamu – lohutuse šabat! Šabat pärast Av 9 on lohutuse šabat! Olgu .....
Kas teadsite, et kahte pühapäevase jumalateenistuse toetamiseks kõige sagedamini kasutatud Pühakirja salmi tõlgendatakse sageli valesti? Avastage piibellikud tõendid, .....